Ma olen eriline. Ergo olen ma mõttetu killuke lihtrahvast.

Miks ei või inimesed erilised olla?
Mina olen enda jaoks väga faking eriline. Kuidas ma saaksin elada, kui ma ei oleks enda jaoks eriline ja oluline?
Kui ma peaksin ennast täiesti tavaliseks inimeseks, kui ma olen täiesti normaalne, keskmine, mitte millegi poolest eriline isik, kuidas peaksin ma suutma eksisteerida nii päris tasemel, kui ma seda teen? Mul ei oleks mõtet midagi teha, mõtet kuhugi areneda, absoluutselt mitte mingisugust mõtet peale eksisteerimise.
Ja ma tahan teha nii palju asju peale lihtsa eksisteerimise.
Ma olen enda jaoks tähtis. Ma loodan, et ma olen ka teiste jaoks tähtis. Ma ei tea, kui paljude.
Ma tahan teha asju, mis on olulised, elada nii, et ma ei kahetseks väga paljut, olla just see särav silmapaar, kes meelde jääb. Ma tahan, et kõik need väikesed asjad teeksid mind eriliseks.
Ma olen mõningates asjades andekas.
Ma olen natukene tark.
Ma ei ole loodetavasti väga mõttetu.
Ma tean mõningaid asju.
Ma olen isiksus. Mitte lihtsalt inimene. Vaid keegi.

Ja kui mul on probleeme... Meil KÕIGIL on probleeme.
Ja on nii faking silmakirjalik peale kõike seda teha nägu, nagu oleks probleemide omamisel ja NENDE VÄLJA NÄITAMISEL midagi viga?!?
Pole ainsatki inimest, kes suudaks elada elu ainult päikese all.

Ja ma ei unusta mõningaid asju sugugi nii ruttu, kui mõni arvata võib.

Jah, ma olen vihane.