laupäev, 3. veebruar 2007

Ja ma olen siiski väikene

Kes on Dani?
Dani olen mina.
Päris mina.
Aga jah.

Mida ma teinud olen?
Olin kodus. Reedel, ehk oma sünnipäeval tulin hommikul häälega Tartusse. Tartu on hea. Ma olen ikkagi veendunud, et linnavalitsus laseb õhku mingit eufooriat tekitavat ainet. Kui siit mõnda aega ära olla ja siis tagasi tulla, siis on seda alati tunda. Tartu on hea. Päriselt.

Aga te teadsite seda juba niigi, kas pole?

Mind kobestati just.

Sest ma olen huumus.

Hetkel olen Sillu juures ja telekast tulevad Eurolaulud. Ma pole neid varem kuulnud. Ines on ikka nõme. Järgmine laul oli täitsa ok, aga mitte eurolaul.

Igatahes. Jõudsin Tartusse. Urg oli kinni ja ma läksin Vahuri juurde. Ta toitis mind natukene ja ma vaatasin, kuidas ta mängib roosade mehikestega. (Ma sain teada, et see laul, mis just oli, oli ilmselt Romeo ja Julia. Ja ma sain teada, et see oligi viimane laul. Nojah, pole eriti hullu, kui nüüd aus olla.). Siis käisime Kaubamajas süüa ostmas ja ma sundisin teda minu juurest läbi käima ning me läksime Urgu. Seal olin ma imelik oma tavalisel moel. Muuseas tegin Goblinile patsid ja mõnitasin Mafia mängu, mis tundub suht lahe olevat.

Siis kogunes sinna lõpuks palju inimesi ja mul oli sünnipäev. Ma sain paar raamatut, mingeid imelikke asju roosa soki sees (Efkalt loomulikult) ja Hustlerit ja süüa ja pildi ja veel midagi ilmselt.


Me rääkisime ja mul oli hea lihtsalt niisama sõprade seltsis olla. Ehh, see oli tore. Aitäh.

Öösel kolisime minu juurde ühikasse Mati, Karini, Mialee, Goblini ja Vahuriga. Hiljem tulid Sillu ja Seebu ka sinna. Vahur pidi kella kolmeks koju minema, aga ülejäänud jäid kõik ööseks. Seitsmekesi mahub üpris ilusti ära, kuigi Goblinil oli tõenäoliselt natuke ebamugav, sest madratsit talle ei jätkunud, nii et ta magas ühe teki ja minu mantli peal (mantli suutis ta küll voodi alla ajada mingil määral...). Seebu kadus millalgi ära. Ma vist kuulsin läbi une, kuidas Sillu ära läks. Ma kuulsin läbi poolune, kuidas Mialee ära läks. Karin või Goblin tegi kohvi ning ma tõusin üles millalgi ning me sõime midagi ning mingi hetk käisime me Gobliniga poes ja ma tegin süüa ja me mängisime Kariniga oma djembesid. Ta djembe on ilgelt lahe. Ta hääl on madalam kui minu omal ning ta kumiseb paremini. Ta on peaaegu parem kui minu oma. Aga ma ei vahetaks võimaluse korral oma Martinit ta vastu. Martini trumminahk jääb ülaservs olevast paelast kõrgemale ning selle servaga saab paremini põnevaid hääli teha ning slap funkab seal paremini ja kui kätt trumminahal hoida, siis see teeb minu omal hääle hulga põnevamaks. Aga see kõik on subjektiivne muidugi, Karini djembe on ka väga-väga lahe igatahes. Aa, ja ma avastasin uue hääle oma trummilt, kui ma slapiga jamasin. See on lahe.

Mingi link trummide kohta mulle endale hiljem tutvumiseks.

Goblin tegeles nõulaifimisega kõik see aeg.

Siis me läksime käisime Urus korraks ja viisime Goblini Raekoja platsile ja Mati läks koju ja me käisime korraks Krooksus ning ma viisin Karini bussi peale ja ma tulin Sillu juurde ja me läksime temaga poodi, sest me tahtsime süüa teha. Eurolaulud on nõmedad, muuseas. Igatahes, meil läks poes tükk aega, et otsustada, mida süüa teha ning et leida sobivad asjad selleks.

Ahjaa, me käisime selleks UniversaalUniversumi laadses poes ka, mis on Rüütli tänaval. (Muuseas, Karin tunneb kõiki.) Seal oli mõnus. Ma proovisin mõnda trummi, mis seal on. Vastupidiselt UUle on nende trumminahad pingul ning neil on kõla ja isikupära. Seal oli kolm suurt trummi ka.

O.M.G. Maarja omab. Ta laulis Hard Rock Halleluuyat just telekas. See oli tõsine omamine. Mul on seda laulu vaja. Tshellod. Maarja. Tõsiselt, tõsiselt lahe. Ma tahan seda laulu!!!

Gerli võitis. Nojah.

Aa, trummid. suurtest trummidest ühel oli hele hääl. See oli kummaline. Ja lahja.
Üks lihtsalt ei kõlanud.
Aga kolmas oli õige. See oli madal, piisavalt kõlav ning kumises tõsiselt lahedalt. 2000.- Ma tahaksin seda, aga ta on liiga suur, et seda kaasas tassida, nii et las ta olla, ma ei hakka selle peale isegi mõtlema.



Konsumis ei ole muuseas üldse müügil ananassi, mis ei ole siirupis. Ma küsisin järgi isegi. Aga me võtsime kerges siirupis ananassilõigud, olid suht enam-vähem.

Tassisime raske koti kahepeale koju poest ning hakkasime süüa tegema.

(Gerlil on piffgroopied. Wtf.)

Me tegime lasagnet. Ladusime lasagneplaadid pannile. Ladusime peale tuunikala, mingit kastet, ananassi ning palju juustu. Siis toppisime selle ahju ja ma jamasin netis blogide lugemise ja muu säärasega. Siis me sõime. Erlessa sõi ka. See oli hea:)

Nüüd ma olen jälle netis.

Uvatha ei tule täna siia.

Kell on 23:23.

Goblin peaks millalgi öösel koju tulema.

Et me sõime siis ja ma tulin netti ja olen siin praegugi.
Telekas kostub Eesti selleaastane eurolaul.
Me jätsime Goblinile ka süüa, sest ilmselt pole ta kunagi ka lasagnet söönud.

Peaksin sotsiaalsem olema vist hetkel.

Sillu vaatab telekat üksinda.

Mina hääletan homme varakult Tallinna. Mul tulevad koju külalised. Ma suhtlen nendega ja värki ja saan kinki ja seal on midagi süüa nagunii ja kiisu ja kutsud ja ma pean mere ääres käima ikkagi ja metsas ja veel paaris kohas tegelt.

Järgmisel nädalal tulen Tartusse tagasi. Millal täpsemalt, ei tea.

1 kommentaar:

Kerli Kostin ütles ...

Kallipai!
Mul on tõesti kahju, et ma ei saanud Tartusse tulla. aga mul oli vaja tantse õppida. Näuh. Grrrr. Amps. *pai* Ja veelkord palju õnne sünnipäevaks!