Ma ei mäleta, millal ma viimati Tartusse minna EI TAHTNUD.
Hetkel ei taha.
Ma ei taha kodus ka olla selle asemel.
Oleks suvi, võtaksin ma telgi ja magamiskoti ja hakkaksin kuhugi poole hääletama.
Läheks Viljandi ja Pärnu vahele näiteks ja hääletaks ja küsiks neilt, kes peale võtavad, kuskohas on... ee... Maardu näiteks. Või Tammeoja.
Ei taha Tartusse.
Mitte sellesse Tartusse.
Mul on vaja suvist Tartut, kus ei ole peaaegu kedagi ega toimu üldiselt mitte midagi, aga kohal on siiski enam-vähem kõik olulised ja õiged inimesed ning igal õhtul teeme me midagi, mis on lõbus ja me võime alati Urus olla ja võtme saamine on ilge jama, kuna on suvi ja võtmehoidjaid on nii vähe ja pooled neist on kusagil kaugel-kaugel ära ja me laulame horror-ruumis kella kolmeni ja... noh, te teate, mida ma kõike igatsen, kui te jagasite eelmist suve minuga.
Ning Tartus on nii palju valesti ja nii palju inimesi, kes on valesti ja nii palju asju, mis on jällegi valed ja ma ei taha seda.
Ärge tulge mulle ütlema, et ma asju südamesse ei võtaks. Et ma ei hooliks.
Sest ma lihtsalt ei oska muudmoodi. Mul ei ole valikut, kurat võtaks.
Ning ei, see polnud kurtmine. Ma lihtsalt nentisin fakti. Kui mul oleks valida, siis ma jääksin selliseks. Sest see olen ju lihtsalt mina.
Aga mõned inimesed on, kellega tahaks koos olla.
Mõned inimesed, kes on saanud osaks Tartust.
Inimesed, kes on millegipärast olulised.
Kallistan teid kõiki, isegi neid, kes seda ei taha (Hahaa, tüngvärdjad!).
Tõenäoliselt tulen homme Tartusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar