pühapäev, 29. märts 2009

Metsatoll

Venemaa tõstis hiljuti Soome puidu jaoks makse.
See pole aga üldse oluline, ma tahtsin lihtsalt sellist pealkirja kirjutada.


Hmm, ma ei mäleta, millal ma viimati kirjutasin. Mida, seda ma mäletan. Järelikult oli see siis, kui ma veel Tartus olin.

Noh, reedel hääletasin Tallinna, sain kohe teise auto peale, mis tegi küll Jüris peatuse ja pidi sealt edasi hoopis teise Tallinna otsa minema, nii et ma läksin maha ja hääletasin. Sitt koht, iseenesest, aga ma olen sealt ja sealt kandist varem peale saanud küll. Ning sellist kohta, kuhu igaveseks jääda, ei ole olemas. Igatahes, mu ema, kelle tööpäev oli läbi, helistas vahepeal ja tuli ja korjas mu Jürist üles (või Jürilt. Ma ei tea. Kaberneeme kohta kasutatakse pidevalt mingit nõmedat alaleütlevat käänet sisseütleva asemel, mis häirib mind kohutavalt. Ning Rahvamaja kuulutustetahvlil oli mingi kuulutus asja kohta, mis toimus Kiiul. Kiiu-Kiiu-Kiiut-Kiiusse e Kiidu-Kiius jne. Ja sellega kaudselt seotud teema on ka Koipsi, mitte Koipse, aga sinna ei anna ilmselt midagi parata.).

Käisime poes, varustasin end mängu jaoks energiajoogiga, sõitsime koju, vaatasime telekat, jõime veini ja sõime juustu. Järgmisel hommikul äratus, asjad pakkida, viimasel hetkel pudelikesed jookidega täita (need tuleks nüüd puhtaks pesta. Hea mõte.), saapad meevahaga üle tõmmata, sest väljas on märg, telefon kaasa, võileibade jaoks läheb pisut kiireks, autosse ja bussipeatusesse. Ema käest sain bussi jaoks raha, arvestasin, et võibolla jääb mingi kümnekas veel üle, mille eest saab Tartus leiba osta, aga tuli välja, et bussiga Tallinna sõit oli pisut kallim, kui ma arvasin, nii et kogu mu äsja saadud raha kulus täpselt kroonipealt ära.

Bussijaamas lugesin Gaimani Surnuaiaraamatut (ei, seda ei ole tõlgitud) ja leidsin varsti üles Zelori, Hanna ja Mirju. Bussi peal kohtasime Maarjat ja viimasel hetkel hüppas uksest sisse ka Märt. Pärast pikka reisi (inimene on 25 punkti, jalgratas 15 (või oli see kümme), auto 1 punkt ja rekkad ja bussid annavad miinuseid, sest need teevad meie bussile liiga palju dämmi, kus otsa sõita) jõudsime Vana-Vigalasse, mis oleks täiesti suvaline pärapõrgu, kui seal poleks suvel ühte nädalavahetust. Mõis-koolimaja leitud hakkas mäng, millest ma pisut drägonis muljetasin. Ma üritan mingi hetk kroonika ka valmis kirjutada, aga vast mitte täna.

Ühesõnaga. Väga tore oli. (Kuigi eelmine mäng oli minu arust siiski eepilisem).

Aapo viskas mõned inimesed öösel Tallinna, sest ta tegi seda. Ma kasutasin võimalust, sest Hanna oli lahke ning andis Aapole ka minu eest bensuraha ning lasi mul Tallinnas ka ööbida.

Ma ei ole kindel, kui palju ma magasin, aga mingeid kummalisi unenägusid nägin küll, nii et sai ikka küll. Päris välja muidugi ei puhanud, sest mul oli äratus sätitud pisut pärast kümmet. Äratasin end üles, jõin energiajooki, sõin Zelori emaga hommikust ning läksin hääletama.

Peale ei tahtnud keegi võtta, aga lõpuks sain mingi prantslase peale, kes läks Tähe tänavale, oskas mingil määral eesti keelt (ta kuulas mingit prantsuskeelset stand-up koomikut ja popmuusikat, nii et me ei suhelnud) ja oli politoloogiaosakonna õppejõud. Taevast tuli varsti igasugu imelikku lörtsilaadset ollust, nii et mul oli hea meel, et ma Vana-Vigalast ära hääletamist ei proovinud, eriti arvestades, et mu jalgadel oli jahe isegi autos.

Tartust sain Erlessa käest oma asjad, mis ta lahkelt mängult ära oli toonud, vahetasin riided ja otsisin üles näitlemise. Ehk siis kooliteatrite festival Sadamateatris, kus esines Goblini trupp ning muidugi veel ilgem hulk treffnerit ja natuke vähem Uru Noorteteatrit. Ma arvasin küll, et pärast mu pikaleveninud saabumisüritusi olen ma enam-vähem kõik maha maganud, aga ma jõudsin täpselt üks näidend enne Goblini lavastajadebüüti. Kokkuvõttes võin ma öelda, et esimene asi, mida ma nägin oli igav ja selle point jäi selgusetuks, Goblin oli Merikese stsenaariumiga hästi hakkama saanud, niipalju kui ma öelda oskan, ehk siis see polnud igav ja näitlejad olid vahvad (eriti muidugi Enno, kes sai oma osatäitmise eest ka ilusa värvilise paberi); Urg tegi oma parima ühe näitlejata, aga see jäi ilmselgelt liiga tühjaks ja pisut ambitsioonituks ning viimane asi oli äge, sest see oli ju Bradbury.

Edasi sai mingi naiste-ja-meeste-armastuse asi, mida ma kahjuks ei näinud ning Goblin. Pärast seda kui inimestele olid ilusad värvilised paberid ja punased nelgid kätte jagatud, hängisime lahkumisläbus veel pisut ringi ja lasime Mialeega jalga.

Mialee tegi muna ja ma lähen ja teed nüüd vist teed või midagi.

kolmapäev, 25. märts 2009

Kiwi:

Like most other ratites, they have no preen gland. Their bill is long, pliable, and sensitive to the touch, and their eyes have a reduced pectin. Their feathers lack barbules, and aftershafts, and they have large vibrissae around the gape. They have 13 flight feathers, no tail, just a small pygostyle. Finally, their gizzard is weak and their caeca is long and narrow.[5]

Helistan sulle, et on majanduskriis

Lugesin Curu OOTSi koomiksi läbi, pole eriti midagi söönud, aga ei taha ka. Eesti keel oli kell kümme. Ääretult tüütu. Kas ma olen üldse söönud? Ma tean, et enne kooli sõin kaks tükki leiba. Pärast tegin muna. Õhtul ostsin natuke kommi, sest ma tahtsin. Mm... ma ei tea, ma arvan, et ma ikka sõin midagi.

Passisin tükk aega netis veel, siis läksin õue, mõtlesin, et astun Zavoodi, puhuks kui seal keegi on, kellega veidi suhelda. Enne Konsumit ütles keegi suvaline inimene tere, tuli välja, et ta oli teiselt kursuselt. Ajasime juttu, ta oli minu mäletamist mööda Olivia (või siis midagi väga sarnast. Ilgelt äge nimi iseenesest.) ja ta elab esimesel korrusel selle ägeda naisepildiga ukse taga. Jõudsin Laiale tänavale ja nägin, et keegi Curuniri pikkuse moodi inimene nahkmantlis väljub Zavoodist koos ühe teise musta riietatud inimesega, kes meenutas peagi Kõusti. Asusin neid jälitama, piiludes möödaminnes Zavvi, kust ei paistnud kedagi huvitavat. Selle tänava nurgal, kust saab Supilinna poole tundsin pahvakat piibutubaka lõhna ja võisin oma järeldustes veenduda - tegu oli õigete inimestega. Jälitasin neid edasi, Curu pöördus kodu poole ja Kõust võttis suuna Krooksu. Jõudsin Kesklinna kooli juures talle järgi ning me heitsime pilgu eelnimetatud pubisse, kus samuti kedagi märkimisväärset ei viibinud ning me naasime üle Kaarsilla kumbki oma ühikasse.

Yay. Happiness concludes.

Peaks teed tegema?

teisipäev, 24. märts 2009

Raha...

Arvutis on mingi tropp msn-i pahavara, millele ma oma limited accountiga kuidagi vastu ei saa. Ääretult tüütu.

Umbes nagu teisipäev. Ma pean kümneks kooli minema. Nüüd olen tükk aega netis passinud ja mul on igav. Mialee magab.

Eile aitasime Erlessal Tallinna peale kolida (ta aknast saab Tallinna katusele, kust saaks seda troppi silti jalaga lüüa) koos veel suure hulga inimestega. Mängisime seibide peale pokkerit ja jõime õlut. Pärast läksime Zavoodi ja mängisime natuke lauajalgpalli, lõhkudes laua kaks korda ära. (See polnud õnneks meie süü ja kõik oli korras.) Õhtul jõudsime koos Aapoga ühikasse ja vaatasime filmi ja kõik läksid magama.

Päike hakkab ära kaduma kuskile pilvede vahele, mis on kurb, sest seni oli väga ilus ilm, olgugi, et ma olen pikalt ühikas olnud. Plaanis on välja pääseda, iseenesest.

See kuu sain kodust suht palju raha, aga see on kõik ära kulunud, sest ma ostsin
*süüa
*akrüüle
*pintsleid
*süüa
*alusraami
*kontserdipileti
*larbi
*süüa

Vaja on veel
*kruntvärvi
*veel soome pappi
*veel pintsleid
*punast õli põhivärvi
*lõuendit
*veel lõuendit
*bussipileti raha
*süüa võiks rohkem olla, aga see pole probleem tegelikult

Perset, isegi toetusega ei ole ju piisavalt raha.

Miks kuradi pärast peame me oma kooliasjade eest ise maksma tasuta kohal???

esmaspäev, 23. märts 2009

Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 12. märts 2009

Juhataja
Aitäh! Me lähemegi edasi nende eriti huvitavate teemadega ja sõna justiitsministrile. Palun.

Rein Lang
Aitäh! Valitsus saatis täna Riigikogu poole teele niisuguse seaduse, nagu hädaolukorra seaduse eelnõu. Me väga loodame, et Riigikogu seda ka kiiresti menetleb. Siin on nüüd mõningased paradigma muutused.

Esimest korda me toome sisse Eesti õigusruumi sellise mõiste, nagu elutähtis valdkond ja elutähtsa teenuse toimepidevus ja selle toimepidevuse korraldaja mõiste. Ma ei hakka siin täna peatuma nüüd erakorralise seisukorra seadusel, milles me näeme ette ka teatud muudatusi.

Täna ju kehtiva eriolukorra seaduse alusel saab selle välja kuulutada ainult paaril juhul, kui tegemist on siis kas nakkushaiguse levikuga, episootia ehk loomataudi levikuga või on tegemist katastroofiga.

Katastroofi mõiste ei ole täna Eesti õiguses avatud. Nüüd me pakume välja lahenduse parlamendile, et parlament aktsepteeriks seda, et ka katastroofi mõiste alla mahuks elutähtsate valdkondade toimepidevuse katkemine. Taustaks niipalju, et selle sama asja üle, mis asi on see elutähtis valdkond, selle üle vaidleb ka Euroopa Liit juba aastaid.

See teema tuli meile päevakorda seoses küberrünnakutega, mis nüüd omandab ju hoopis omapärase dimensiooni, kuna Venemaal on paar meest hakanud hooplema sellega, et nad on Eesti suhtes toime pannud kriminaalkuriteo. Muide, selliste häkerdamiste puhul, see on karistatav ka Vene kriminaalkoodeksi alusel, aga see on eraldi teema.

Nii et nüüd me tahaksime anda kõigepealt seaduses nende elutähtsate teenuste loetelu ja öelda ka siis seda, milline ministeerium milliste teenuste eest vastutab, et ministeeriumid peavad tagama nende teenuste igapäevase toimimise.

Kui juhtub tõepoolest niimoodi, et näiteks väljastpoolt Eestit pannakse toime selline küberrünnak, et meil lähevad maha andmesidevõrgud, mereraadiosidevõrgud, kaabellevivõrgud, ringhäälinguvõrgud või telefonivõrgud, siis tegemist on tegelikult katastroofiga, mis annab võimaluse ka valitsusel välja kuulutada eriolukord.

Ja selle eriolukorra käigus hakkavad juba toimima hoopis teistsugused mehhanismid. Seal on võimalik näiteks õiguskaitseorganitel rakendada meetmeid viibimiskeeldude näol, võimalik on siseneda valdustesse jne, jne selleks, et ikkagi ühiskonda siis kaitsta. Nii et ma arvan, et me oleme Euroopa Liidus üks esimesi riike, kes seda kriitilist infrastruktuuri lähevad defineerima.

Ma väga loodan, et parlamendis see arutelu saab olema väga põhjalik ja ega ma ei välista seda, et siia tuleb üht-teist juurde sellesse loetellu ja võib-olla võetakse mõni punkt siit ka maha. Aga hea oleks muidugi, kui niisugune asi oleks olemas.

Meie elu on muutunud drastiliselt. Kui me käsitlesime katastroofina veel võib-olla kümme aastat tagasi või siis, kui põhiseadust kirjutati 91. aastal seda, et rong sõitis kraavi ja selle tulemusena oli kõik suitsu ja kilde täis, siis täna näiteks pangaserverite mahajooksmine võib põhjustada väga ulatusliku kaose. 98% Eesti Panga translatsioonidest on elektroonilised. Ja pankadel ei ole tegelikult sellist sularahavaru.

Ütleme ka see, et inimesed on harjunud sularaha välja võtma pangaautomaadist ja kui need pangaautomaadid ei tööta ja kõik see seltskond, kellel on vaja sooritada igapäevaseid ostusid, tormab pangakontoritesse, siis pangakontorid jäävad ka sularaha väljaandmisega ilmselgelt hätta. See võib põhjustada ikka väga laiaulutuslikke probleeme.

Nii et me peame ümber mõtestama ka seda, mis on Eestis kriis ja kuidas see kriis tekib, seal peavad olema õiguslikud alused. Päris niimoodi ei saa, et siis tuleb tarkade meeste kogu kokku ja hakkab alles siis mõtlema, mis edasi teha.

Nii et kaua tehtud kaunikene jälle, seda eelnõu on kirjutatud siin rohkem kui pool aastat ja sooviks siis parlamendi põhiseaduskomisjonile edu ja jõudu asja menetlemisel. Aitäh!



pühapäev, 22. märts 2009

Nonii

Käisin vahepeal kodus. Reede hommikul läksin koos Leilaga. Käisin kutsadega mere ääres ja Sandikivi juures ja see oli kõik, sest ma ei viitsinud kaugele minna ja pealegi on nad lahti mõlemad nagunii, mitte ketis, nii et pole hullu. Aitasin Leilal pisut muffineid teha, mis oleks päris head olnud, kui ta poleks unustanud sellist väikest asja nagu küpsetuspulber. Tegelikult oli nii ka suht ok, seal sees oli palju sidrunit. Õhtul oli Saskia esimene sünnipäev. Sõime salatit ja torti. Järgmisel päeval pidin vara üles ärkama, sest mingil imelikul põhjusel tulid külalised (Saskia ikka veel) kella 12 paiku. Sürr.

Panin riidesse ja hängisin ringi. Sõin salatit ja võileivatorti (kaks tükki oli, aga see punase paprikaga oli ikka päris hea. Huvitav kui palju maksab võileivatordi tegemine?). Tordilaadset asja oli ka. Kohvi oli ka. Veini ja õlut ka. Kella oli ikka veel ääretult vähe. Lapsed lärmasid kusagil teises toas ja sugulased rääkisid mingeid asju. Jõin kohvi. Väljas oli ääretult ilus ilm.

Mõtlesin, et peaks Tartusse minema, sest see tundus hea mõte olevat. Päike paistis. Lumi sulas. Sõin torti. Mõtlesin, et ma peaksin ootama, et õhtu kätte jõuaks ja me vaataksime telekat ja võibolla mängiks hea juhul lauamängu. Öösel ei saaks magada, sest ma ei saa üldiselt kodus eriti hästi magada nagunii ning hommikul on kõik alati nii valjud, et ma ei saa magada ja ma peaksin vara üles ärkama, et autoga Tartusse pääseda ja ma olen nagunii kogu nädala varakult ärkama pidanud, eksole. Ma mäletan, kui ma ärkasin ükskord pühapäeva hommikul kell pool kümme, eeldusega, et pannkoogid ei ole ehk veel jahtunud ja söödud nagu tavaliselt alati. Aga ei. Ma ärkasin POOL. KÜMME. Ja nad olid kõik juba söönud. Nagu... Geesh. Üldiselt ma isegi ei ürita enam mitte. Nagunii pole hommikul midagi teha. Ja öösel ei saa midagi teha, sest und ei ole, magada ei viitsi, aga maja on vaikne ja pime. Isegi telekat ei saa magada, sest see häiriks ema.

Anywho. Ma pole ääretult ammu nädalavahetust Tartus veetnud nagunii. Seega selgitasin ma välja, et mu onu ja ta naine on kahe, mitte ühe autoga. Seega oli neil minu jaoks ruumi ja vanaema pidid nad nagunii Jägalasse ära viima, seega Piibe maantee oli ilusti käeulatuses. Viskasin asjad kokku (jättes maha Neil Gaimani :'( mille ma kaasa olin võtnud, aga rohkem vist mitte midagi), ütlesin emale, et ma lähen minema, torkasin kotti ühe Rocki SE ja lasin jalga.

Ilm oli soe ja kevadine, vahepeal oli päikest ja puha. Ma pole varem Piibe maanteed mööda hääletanud, sel korral läks suht normaalselt. Viie autoga kohale ja ootama ei pidanud eriti kaua. Esimesele mehele rääkisin pikalt dvorakist ja sellest, et mu selg on kõver, teistes autodes oli palju inimesi, nendega sai mõlemaga ainult pisut edasi ja nad ei rääkinud eriti midagi. Järgmine, kellega ma sain pika lõigu Jõgevani, rääkis autodest ja me leidsime, et USA võidusõidusüsteem on parem kui vormel ühe oma. Viimases autos oli terve tee mingit kräppi muusikat. Ilmselt mingilt CDlt. Vahepeal oli kuulda, kuidas algab mingi täiesti kuulatav või isegi hea lugu ja siis keris esiistme tshikk järgmise kräpi looni. Igatahes jõudsin valges ühikasse.

Käisin dushi all, vahetasin riideid ja läksin Goblini juurde. Ma otsustasin, et hoolimata kella kaheksast algavast komandanditunnist võiks ikkagi Toomemäele katedraali minna, hoolimata sellest, et katedraal on kinni. Merike oli ka Goblini juures, eksole. Me käisime Maximas, kus oli allahinnatud Kopparbergi siidrit. Siis käisime Toomemäel, aga katedraal tundus siiski pisut liiga kahtlane, pealegi oli kapo igal pool ja me jõudsime pärast kergeid eksirännakuid Krooksu, sealt edasi Zavoodi (ja wc-sse) ja Geni juurde, kus oli mingi üritus, mille kohta keegi mitte midagi ei teadnud. Me käisime igatahes väljas rõdul ja nautisime vaadet (ma jõin õlle vist seal ära). Läksime Zavoodi (ja wc-sse) ning kuna seal ikka veel kedagi ei olnud, läksime Krooksu poole, kus meile tulid vastu Jaanus ja Anne (endine roosade juustega tshikk, kes nüüd on värviliste juustega tshikk). Me seisime tükk aega tee ääres ja rääkisime mingeid asju ja nägime kuidas Curunir Zavoodi läheb.

Siis me läksime Zavoodi (ja wc-sse) ning jäime sinna. Seal oli Jeka ka. Ja noh, varsti oli meil kaks lauda ja hulk inimesi ja Mialee oli ka. Mialee jõi õlut. Me sõime Jeka friikartuleid. Siis me läksime Mialeega koju üle Kaarsilla.

Täna oli meil plaanis käia Kassinurmel. Noh, täpsemalt Mialeel oli plaanis, ma ei mäletanud seda vahepeal, aga igatahes tuletas ta seda meelde. Me panime riidesse ja käisime poest korra läbi ja läksime tee äärde. Ilm oli ilus, päike paistis, lumi sulas, purikad kukkusid kildudeks, kõik oli märg, kaasa arvatud Mialee jalad, nii et pärast lühikest aega hääletamist keerasime otsa ringi (tegelikult mitte, kui võtta, et hääletades ollakse näoga mitte-sõidusuunas) ja läksime minema. Läksime surnuaia vahelt alla, sealt kus see tänav on, ja avastasime liivakivipaljandi, mis seal kogu aeg olemas olnud on. Kõndisime jõe äärt mööda linna poole tagasi, pidasime ülikooli paadisillal (kus võõrad olla ei tohi, aga me Mialeega tunneme üksteist juba päris kaua) väikese pikniku ning tulime ühikasse tagasi.

Nüüd Mialee magab ja mina tahan midagi teha, mis ei kujuta endast blogimist ega hommi mängimist.

reede, 13. märts 2009

Ma pesen hambaid

Ma mõtlesin dvoraki selgeks õppida, sest see on niivõrd random ja nerd asi, mida teha.

Selg on omadega läbi ja praegu on alles hommik. Noh, ma eeldan, et see muutub päevapoole siiski paremaks, sest ma ilmselt magasin lihtsalt halvasti.

Kolmapäeval algas jälle kell kaheksa, mis on ääretult hirmus. Samas veetsime me suure osa inglise keelest meie õpikut mõnitades ning suurema osa sellest tööst tegi ära meie õpetaja. (To do: summary & article!) Ostsin pärast seda süüa, sest kui ma sööksin enne inglise keelt, siis peaksin ma veelgi varem ärkama. Pärast kompat ja joonistamist (kus ma olen ikka tubli) käisime Gobliniga Panges ja pärast seda olid religiooniloengud, millest mõlemast võttis osa Vahur, kes ühte neist registreerunud pole.

Kui Religioosne fundamentalism läbi sai viis ta mind Tigedasse Tikrisse kus ma pärast ümberkujundamist käinud polnud. See nägi üpris stiilne välja ja ei ole märgatavalt kallim kui mõni teinegi koht. Igatahes sain ma tomatisuppi kitsejuustuga, mis oli päris vahva. Meie kõrvallauda sattusid istuma need... um... mormoonid, kes rääkisid mingite inimestega. Meil Vahuriga oli pikk ja põnev vestlus religiooniteemal, (dum-dum-dum-dum-dum-dumb) mille käigus jõudsin ma järeldusele, et Noa veeuputuse ajal pani jumal taevasse nähtamatu magnetkuu. Kui kõrvallaua usumehed ära läksid, siis me vestlesime pisut nende vestluskaaslastega, kes oli täitsa toredad inimesed. Vahur rääkis neile satanismist ja vastas nende küsimustele selle kohta ja kuna Tikker sulges üpris varakult, siis me läksime minema.

Eile oli inglise keeles töö, mis ei olnud eriti keeruline, aga ma mõtlesin kümme minutit, mida ühte lünka panna. Vähemalt ühe vea tegin ka. Neljapäevane inglise keel on tore, sest siis ei ole kõik nii surnud -.- kui kolmapäeva hommikul ja me saame arutleda ja suhelda ja värki. Pärast kooli ostsin Konsumist süüa. Uus kali näeb välja nagu õlu. Käisin netis ja lugesin raamatut ja siis helistas Daleios, kes pidi koos Taneli ja Ivelliga K2rtsu juurest lahkuma, kuna seal pidi GM-miiting toimuma. Mialee tegi pannkooki.

Siis me veetsime pisut aega hea muusika, mõne Rocki ja geinaljadega ja siis lohistasid nad Ivelli kaasa ja suundusid Krooksu või kuhugi säärasesse kohta. Me vaatasime Mialeega mingit filmi nimega Devil wears Prada või midagi säärast, kus ei olnud ühtegi saatanat. Mialee läks jalutama ja mul oli ilge uni ja ma läksin magama. Hurray.

Täna õhtul peaks midagi tegema.

kolmapäev, 11. märts 2009

Tõsiselt?

12.01.09 Kunnas: sõjaväe tänavaile toomine võib rahutusi eskaleerida

11.03.09 Eriolukorras kaitseväe kasutamise otsustamine läheb valitsuse pädevusse

Olen kuu. Ei, ei ole.

Nonii, ma lõpetan tänaseks õppimise. Mitte, et ma seda väga põhjalikult teinud oleksin. Inglise keel ikkagi. Hommikul võiks veel korra üle vaadata, mul ei jää mõned lihtsad sõnad eriti pähe. Samas on hommik enne kella kaheksat. Samas, meil tuleb siiski töö... Ma ei tea, eks näis.
Kuna ma olen kõhuli voodi peal, kui ma arvutit kasutan, sest see on mu seljale hea, on trükkimine ääretult ebamugav. Seega ma ei ütle rohkem midagi.

Tüng.

Meh.

Pean akrüülidele ookrit juurde ostma.

Õhtu on pisut imelik olnud.

Kuu!!!

Regasin Jüriööle koos Mialeega.

neljapäev, 5. märts 2009

Ach

Pohhui.

Mina ei tea. Kõik on valesti.

Aga ma ei tea, mis täpsemalt.

Ja üldse.

Tulin õhtul Goblini juurest. Ta rääkis kaks tundi sellest kuidas nad välismaal jõid käisid. Seal oli 20 burksi ja 6 liitrit kokat. Võibolla ma valetan.

Häh.

Mialee käib varsti Tallinnas. Ta ei taha väga. Aga kes ikka väga tahaks.

Ma ei taha absoluutselt kooli minna ja ma ei ole päris kindel, miks.

Avastasin ühika keldrist saladuse. (18.05 unscrap. Vihje: dush)

Meie uued lambid on nõmedad.

Häh. Need on koledad, hirmuäratava valgusega ebafunktsinaalsed ja ebapraktilised vaikselt plinkivad päevavalguslambid, mis undavad kergelt, kui nad otsustavad töötada.

Ei, ma olen ikkagi üpris frustreerunud ja häirunult masendunud. (Ma avastasin tomahoogi eesti-inglise sõnastiku, mis on päriselt ka uus sõnastik, mitte kõigi teiste netis olevate eesti-inglise sõnastike koopia nagu ülejäänud kipuvad olema.)

Ma ei tea, mida ma tahan.

Ma scrapin selle mõneks ajaks lihtsalt selle pärast, et ma saan.

Kõige rohkem

--------nojah, sina.
Shift ja - on kõrvuti.
Mul pole veini.
Veini ma tegelikult ei taha, midagi muud... võibolla Vana Tallinnat. Seda ka ei ole. Haa.

Homme on kool. Kell 12. Siis Mialee teab, hahaa.

kolmapäev, 4. märts 2009

Bunkus! Nonsuch! Gibberos! Gobbleygoos!









































(Sest midagi peab taustaks olema, kui OOTSi lugeda... Yeah... Ma veetsin just terve igaviku neid välja otsides. Ja Star Warsi ja LotRi ei ole, sest ma ei tahtnud neid siia panna. Nüüd on mul vaja kaasaskantavaid kõlareid, et omada theme muusikat....)

Huzaa

Whoa. Lugesin just OOTSi. Epicness.
Ärkasin hommikul ääretult vara. Et kooli minna, miks muidu.



Me läksime matkama. Ma ei tea täpselt kuhu ja kellega, aga need võisid olla Goblin ja Mialee ja mingid treffneri inimesed. Võibolla Taliesin ka. Kuna minul parasjagu kooli ei olnud, siis ma hakkasin varem minema. Või jäid teised hiljaks. Ma ei ole kindel, igatahes olin ma teel. Väike seljakott seljas, kaabu peas, saapad jalas. Muud riided muidugi ka. Külm ei olnud. Ma kõndisin üle jää. See oli Kaberneeme laht või midagi säärast. Kaardi peal oli see täiesti vale kujuga, see oli kitsas ja ulatus sügavale sisemaale ja seal oli suur hulk saari tihedalt koos.

Ma jõudsin ühe väikese saare peale. See oli umbes sama suur kui Umblu, ma pakun (no kiviga viskab ühest servast teise, kui hästi läheb), aga see oli madal, võibolla meeter merepinnast kõrgemal või nii ja seal oli mingi maja. Millegi poolest meenutas see Aegna Päästerühma maja, aga mitte välimuselt vaid olemuselt. Mitte elumaja.

Kõik ümberringi oli valge. Lumi ja jää. Taevas oli sombune ja hall. Kui ma saarele jõudsin, helistasin Mialeele ja sain teada, et tema ei tule või ta ei olnud pidanudki tulema ning et teised jäävad hiljaks või midagi. Kui ma ringi vaatasin, nägin, et jää, mis enne oli katnud kogu merepinda, oli tegelikult üpris ahtake. Ma olin tulnud tegelikult mööda kitsast jääsilda ning mujal voogasid vaikselt tumedad lained. Ma kartsin, et kui ma kohe ära ei lähe, sulab ka see väike riba ära, aga ma pidin minema teise suunda, kus meri oli täiesti lahti ja võibolla olin ma juba niigi hiljaks jäänud. Helistasin Mialeele ja me üritasime välja mõelda, mida teha. Goblin helistas vist ka vahepeal või helistasin mina talle... Igatahes ei viinud too vestlus kusagile, ta ajas mingit segast juttu ja ma ei saanud muust eriti aru, kui sellest, et praegu ei tule ta kuskile. Ta kas hääletas ikka veel kusagil või oli tal kool või ta ei pidanud üldse tulema.

Jää sulas vahepeal ära ja lained hakkasid üle saare käima. Külm ei olnud ja ma ei mõelnud ka selle peale, et peaks olema. Saar oli lumine ja lained olid vahust üleni valged, aga nad ei kohisenud murdudes. Läksin majja, et mitte märjaks saada. Ma ei ole kindel, kuidas ma sisse sain, sest uks oli lukus. Mul oli kas võti või ma muukisin selle kuidagi lahti. Igatahes, kui Mialeel ühtegi ideed ei tulnud, helistasin ma pärast mõningat kõhklust numbrile 112.

Ma ei teadnud, kuidas nad kohale peaks tulema, sest meri oli ikka veel osaliselt jääs, aga siis ma taipasin, et hõljukitega peaks ikka saama ja varsti kuulsin ma väljast hääli ja jooksin õue. Hõljukid sööstsid üle mere ja jää minu poole ning nurga tagant ilmus välja üks Päästerühma inimene, kellel oli väga hea meel mind näha, sest ta kartis, et ma olen külmunud või midagi. Yay.

teisipäev, 3. märts 2009

Vaarikapunane valgus

Metal-Tr00 ja Roger Punk on mingis närimismaanias viimasel ajal. Ei kujuta ette, miks. Aga see on üpris tüütu.
Homme on kool kell 8. Ma ei kujuta ette, see on üpris jube.
Lugesin mingit oma vanemat postitust. Kummaline.
Oleksin täna verd andma läinud hea meelega, aga loengud kestsid liiga kaua.
Ma ei hetkel kirjutada, sest ma tahan joonistada hoopis.

Ära mõtle, jookse

Täna ma kirjutasin ja joonistasin ja käisin kinos. Täpselt vastupidises järjekorras.

See on hea, et ma joonistasin.
Kirjutada oli ka hea, kuigi pisut kummaline. Ma pole päris kindel, mida ma kirjutan. Seal on... asju. Praegu on öö. Hommikul on kõik selgem.

Muidugi ainult jutus, päriselt on kõik hoopis teisiti. Seekord tuleb kevad teisiti. Või midagi säärast.

Pärast Operatsioon "Valküüri" vaatasin ma Corpse Pride'i, sest see tundus kuidagi loogiline. Batmani ja Robini kommenteeritud varianti vaatasime ka. See oli... Jah.

Muidu on kõik sürr.

Larp tuleb.

Mu ajakava on täiesti segamini paari valearvestuse tõttu. Einoh, kõik oleks lihtne ja loogiline, kui ma kodus ei peaks käima. Noh, ma otseselt ei pea, eksole. Aga siiski. Mingid sünnipäevad ja asjad. Hehee. Mialee on 20.

Aga jah, elu on sürr, ma ei saa hästi aru, mis toimub.


"Ära mõtle, jookse!"