reede, 23. veebruar 2007

Ma olen eriline. Ergo olen ma mõttetu killuke lihtrahvast.

Miks ei või inimesed erilised olla?
Mina olen enda jaoks väga faking eriline. Kuidas ma saaksin elada, kui ma ei oleks enda jaoks eriline ja oluline?
Kui ma peaksin ennast täiesti tavaliseks inimeseks, kui ma olen täiesti normaalne, keskmine, mitte millegi poolest eriline isik, kuidas peaksin ma suutma eksisteerida nii päris tasemel, kui ma seda teen? Mul ei oleks mõtet midagi teha, mõtet kuhugi areneda, absoluutselt mitte mingisugust mõtet peale eksisteerimise.
Ja ma tahan teha nii palju asju peale lihtsa eksisteerimise.
Ma olen enda jaoks tähtis. Ma loodan, et ma olen ka teiste jaoks tähtis. Ma ei tea, kui paljude.
Ma tahan teha asju, mis on olulised, elada nii, et ma ei kahetseks väga paljut, olla just see särav silmapaar, kes meelde jääb. Ma tahan, et kõik need väikesed asjad teeksid mind eriliseks.
Ma olen mõningates asjades andekas.
Ma olen natukene tark.
Ma ei ole loodetavasti väga mõttetu.
Ma tean mõningaid asju.
Ma olen isiksus. Mitte lihtsalt inimene. Vaid keegi.

Ja kui mul on probleeme... Meil KÕIGIL on probleeme.
Ja on nii faking silmakirjalik peale kõike seda teha nägu, nagu oleks probleemide omamisel ja NENDE VÄLJA NÄITAMISEL midagi viga?!?
Pole ainsatki inimest, kes suudaks elada elu ainult päikese all.

Ja ma ei unusta mõningaid asju sugugi nii ruttu, kui mõni arvata võib.

Jah, ma olen vihane.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ai,ai ai Palju roppe sõnu.Hinga sügavalt sisse ja nüüd välja. Kõik on ilus.Pane silmad kinni,ava need mõtteliselt ja sa näed: Päkapikke aasal kekslemas,ja lilli noppimas. Ilus kas pole. Tegele joogaga,nagu mina. "Peace"

Dani ütles ...

Ma vaatasin pealiskaudselt üle. Sain kaks roppu sõna.
Seda pole tegelikult just palju.
Ja kõik on alati ilus, ma tean seda küll.