Aga ikkagi tahan ma mõnikord tõmmata oma magamiskoti üle pea ja siis teha nägu, et mind ei ole olemas.
Mõnikord on raske.

Aga üldiselt ma siiski naeratan ja olen õnnelik selle üle, mis mul on; selle üle, mida mul ei ole; selle üle, et teised on õnnelikud; kõigi nende pisikeste asjade üle nagu langev lumi, helesinine taevas, võõra inimese naeratus, lihtsalt need asjad, mis on päevas (ja öös) ilusad ja head ning üleüldse kõige üle, mis võimalik. Ja lihtsalt sellepärast, et nii on hea ja õige.