/.../
Sild jäi selja taha ja ümberringi oli mets. Oranžid männid heitsid valgele lumele raskeid varje ja ma üritasin nende peale astumist vältida. Kõik oli vaikne, nagu ainult talvel ette tuleb. Tuult ei olnud ning ainsaks hääleks oli tõepoolest ainult lume kerge krigin mu jalge all. Mõnikord ma mõtlen, et vaikus ei ole lihtsalt hääle puudumine. Tõeline vaikus. See peaks olema selline, mida isegi kuulda ei ole. Võibolla midagi sellist, mida kurdid tajuvad… Täielik hääle ja isegi hääletuse puudumine. Tõeline ülim vaikus. Midagi, mida keegi ei ihaldaks…
Puude vahelt paistis aina rohkem ja rohkem taevast. Lisasin kergelt sammu ning jõudsin peagi kõrge astangu servale. Paarikümmend meetrit minust allpool loksus rahulikult tinajas meri. Astang ise näis olevat mustast marmorist ja kuigi mitte täiesti tasane, siiski liialt sile, et sealt alla ronida. Istusin hetkeks, jalad sügaviku kohal rippu, ning mõtlesin mida teha.
Merd ei paistnud väga palju – tihe udu või suits varjas selle juba paarisaja meetri kaugusel kaldast. Ringi minek võib kaua võtta… Eelmine kord, kui ma seda teed läksin polnud siin merd. Kui ma alla saaksin… Siis oleks seal paat. Käib stsenaariumi juurde, kui see kuninga ehitatud on. Ma võiksin alla hüpata. Saaksin pisut märjaks, aga paat oleks kohe sealsamas.
Aga muidugi ei pruugi siin päriselt merd olla. Ma kukuksin lihtsalt surnuks. See oleks mingil määral isegi naljakas, leidsin ma kergelt muiates.
Tõusin püsti ning vaatasin rahulikke laineid. Meri lõhnas soolaselt ja külmalt. Sulgesin silmad ning ajasin käed laiali. Tuul puudutas mind õrnalt, silitas nägu ja lennutas kergelt mu lühikesi heledaid juukseid. Kujutlesin, et kummardun kogu kehaga kergelt ettepoole.
/.../
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar