W00t ja kõik need teised sõnad.

Tegin Elesgalile logo.
Nii kodukale kui foorumile.
Yay.
Foorumi oma rokib sajaga loomulikult.
Ahjaa, mainin ära, et pildid on siiski Inwe tehtud, mina ainult panin kokku ja tegin värviliseks.

New Age Religion

A Deviation By *BellZ

Ikka veel kodus

Hommik.
Keegi ajab üles.
Ütlen, et mul on paha olla ja ma ei lähe kuhugi.
Siis käivad inimesed ringi ja räägivad midagi ja ma ütlen neile veel paar korda, et ma ei lähe kuhugi, sest mu vererõhk on madal ja mul on rõve olla.
Inimesed jamavad veel tükk aega midagi.
Nagu, jestas küll, kas nende arust tuleks haige laps hääletama saata või?
Ma ütlen, et see läheb paari tunniga üle, sest varem on mul liiga madala vererõhuga nii olnud ja nende arust on see piisavalt hea põhjus, miks mind mitte koju jätta.
Sest VARSTI on minuga ju kõik korras ometigi. Nii et kui ma peaksin Tartusse jõudma, oleks kõik juba hästi. Aga Tartu on tegelikult kaugel.
Ahjaa, ema olevat Meele sõnul öelnud, et mul oli juba eile plaanis koju jääda.
Mul on nii hea meel, et ema teab alati, millal mul on õppimata ja millal mul on ilgelt vaja kiiresti Tartusse jõuda ja millal mul on plaanis koju jääda ja värki.
Jah, see oli sarkasm.
Aa, ja loomulikult põhjustas selle magamatus. Sest magamatus on teada-tuntud vererõhku negatiivselt mõjutav asjaolu, eriti minu puhul. Nagu ma poleks kunagi öö läbi üleval olnud, et oma asju valmis saada või lihtsalt õppida või lihtsalt niisama nõulaifinud. Bwhah.
Kui nad olid lõpetanud jamamise ja ma olin suutnud neile selgeks teha, et ma jään koju, siis läksid nad lõpuks isegi ära hämmastaval kombel ja jätsid mu isegi koju ilma, et mul oleks kästud terve maja ära koristada ja kõik nõud ära pesta ja lilled kasta ja süüa teha ja koertega jalutada (süüa pidanuksin ma neile siiski andma... Ahju kütmine oli muidugi ka loomulik, juba minu enese heaolu pärast. Lehtede toomist pidasid nad lihtsalt elementaarseks ning ma isegi tegin selle ära) ja veel sada asja.
Nii et ma olin lihtsalt niisama rahus üksinda kodus. No kui välja arvata kass ja koerad. Ma võiksin endale ka roti muretseda... Puur on teoreetiliselt olemas ja looma tahan endale juba ammust ajast...
Igatahes, mul on hea meel, et ma koju jäin, ma sain natuke puhata ja värki, homme hommikul hakkan Tartusse hääletama.
Hetkel tõmban arvutisse Wormsi:)
Um, ongi vist kõik, mis mul öelda oleks hetkel siin.

See on nii ilus:')
http://llille.deviantart.com/store/?itemids=-1

Collapse on ilgelt mõttetu mäng.

Millalgi peale 30 levelit läheb asi liiga kiireks, et vajutada jõuaks asju.


Mu õde õmbles mulle just nahkvesti. Nüüd on mul larpi vaja, kus seda kanda.

Mis meenutab mulle, et liiga palju üritusi on tulemas, mille jaoks peab raha maksma.
Ning raha on mul vähe.
Ja on kaks asja, mis tuleb ära maksta veel see kuu... ja täna on aasta kõige lühema kuu 25. päev.




Ahjaa, kolm asja vist pigem;)






Eh, elab üle.
Alati on elanud.
:)

Tharaphita - Iidsetel sünkjatel radadel

Tartu või mitte Tartu, selles on küsimus.

Ma ei mäleta, millal ma viimati Tartusse minna EI TAHTNUD.
Hetkel ei taha.
Ma ei taha kodus ka olla selle asemel.
Oleks suvi, võtaksin ma telgi ja magamiskoti ja hakkaksin kuhugi poole hääletama.
Läheks Viljandi ja Pärnu vahele näiteks ja hääletaks ja küsiks neilt, kes peale võtavad, kuskohas on... ee... Maardu näiteks. Või Tammeoja.

Ei taha Tartusse.
Mitte sellesse Tartusse.

Mul on vaja suvist Tartut, kus ei ole peaaegu kedagi ega toimu üldiselt mitte midagi, aga kohal on siiski enam-vähem kõik olulised ja õiged inimesed ning igal õhtul teeme me midagi, mis on lõbus ja me võime alati Urus olla ja võtme saamine on ilge jama, kuna on suvi ja võtmehoidjaid on nii vähe ja pooled neist on kusagil kaugel-kaugel ära ja me laulame horror-ruumis kella kolmeni ja... noh, te teate, mida ma kõike igatsen, kui te jagasite eelmist suve minuga.

Ning Tartus on nii palju valesti ja nii palju inimesi, kes on valesti ja nii palju asju, mis on jällegi valed ja ma ei taha seda.

Ärge tulge mulle ütlema, et ma asju südamesse ei võtaks. Et ma ei hooliks.
Sest ma lihtsalt ei oska muudmoodi. Mul ei ole valikut, kurat võtaks.
Ning ei, see polnud kurtmine. Ma lihtsalt nentisin fakti. Kui mul oleks valida, siis ma jääksin selliseks. Sest see olen ju lihtsalt mina.

Aga mõned inimesed on, kellega tahaks koos olla.
Mõned inimesed, kes on saanud osaks Tartust.
Inimesed, kes on millegipärast olulised.
Kallistan teid kõiki, isegi neid, kes seda ei taha (Hahaa, tüngvärdjad!).

Tõenäoliselt tulen homme Tartusse.

Ma olen eriline. Ergo olen ma mõttetu killuke lihtrahvast.

Miks ei või inimesed erilised olla?
Mina olen enda jaoks väga faking eriline. Kuidas ma saaksin elada, kui ma ei oleks enda jaoks eriline ja oluline?
Kui ma peaksin ennast täiesti tavaliseks inimeseks, kui ma olen täiesti normaalne, keskmine, mitte millegi poolest eriline isik, kuidas peaksin ma suutma eksisteerida nii päris tasemel, kui ma seda teen? Mul ei oleks mõtet midagi teha, mõtet kuhugi areneda, absoluutselt mitte mingisugust mõtet peale eksisteerimise.
Ja ma tahan teha nii palju asju peale lihtsa eksisteerimise.
Ma olen enda jaoks tähtis. Ma loodan, et ma olen ka teiste jaoks tähtis. Ma ei tea, kui paljude.
Ma tahan teha asju, mis on olulised, elada nii, et ma ei kahetseks väga paljut, olla just see särav silmapaar, kes meelde jääb. Ma tahan, et kõik need väikesed asjad teeksid mind eriliseks.
Ma olen mõningates asjades andekas.
Ma olen natukene tark.
Ma ei ole loodetavasti väga mõttetu.
Ma tean mõningaid asju.
Ma olen isiksus. Mitte lihtsalt inimene. Vaid keegi.

Ja kui mul on probleeme... Meil KÕIGIL on probleeme.
Ja on nii faking silmakirjalik peale kõike seda teha nägu, nagu oleks probleemide omamisel ja NENDE VÄLJA NÄITAMISEL midagi viga?!?
Pole ainsatki inimest, kes suudaks elada elu ainult päikese all.

Ja ma ei unusta mõningaid asju sugugi nii ruttu, kui mõni arvata võib.

Jah, ma olen vihane.

All we are is dust in the wind...

Kansas - Dust in the Wind.
See on hästi ilus laul tegelikult. Ja hea. Kuigi nukker natuke.

Aga mida ma öelda tahtsin?
Kõik inimesed paistavad haiged olevat.
Hmh.

Ma loodan, et ka seekord õnnestub minul sellest pääseda.
Õnnestub.
Ma teen oma parima igatahes:)

Mis siis juhtunud on?
Käisin Sillu ja teiste tüüpide pool, ahistasin nende privaatsust oma kohalolekuga, põetasin tsipakene Erlessat ja värki.
Erlessa on nimelt haige, kui keegi veel aru ei saanud.
Käisime eile õhtul Sillu ja Seebuga Eedenis, sest Erlessa tahtis kummeliteed ja jogurtit ja mina tahtsin vastlakukleid.
Läksime tagantuksest sisse ja poodi ja mul tuli meelde, et ma peaksin oma kontot vaatama ja me läksime poest välja ja teise ukse ees olid IRLi ustavad jüngrid, kes jagasid tasuta vastlakukleid ja teed. W00t!=P

Me saime kõik 2 kuklit. Sest me läksime kummalgi korral erinevalt poolt neist mööda ja seal oli mitu inimest;)

Nii et ma ei pidanudki enam vastlakukleid ostma. See oli tore.

Elagu päriselu, IRL on lahe!

Hmm, njah.

Siis millalgi tulin ühikasse tagasi ja Leila oli vastlakukleid ostnud, mis ma hommikuks ära sõin ja ee, muud midagi.
Porgandid on hallitama läinud. See on ilus valge hallitus, aga seda on palju, nii et ma viskan nad lihtsalt minema:(

Ma ostsin sojahelbeid ka, nüüd peab välja mõtlema, mida nenega teha. Jogurtit on nendega päris normaalne süüa ja omletti võib ka alati teha.


Aga teeme nüüd niimoodi, et kõik, kes on haiged, saavad terveks, okei?:)

Naeratage, värdjad!

Inimesed, mis teil viga on?
Naeratage lihtsalt, ffs.
Kallistage neid, kes seda väärt on või kel sellest parem hakkab.
Vaadake aknast välja, või veel parem -- minge õue.
Kuskile parki, kui päris metsa või randa või lihtsalt loodusesse ei saa.
Hetkel paistab päike, maa on kaetud lumega, puud magavad vaikselt ja kui hoolega otsida, võib leida loomajälgi.

Loomad ei põe selle pärast, et kõik ei ole täiuslik.
Miski ei saa kunagi täiuslikuks.
Mitte kunagi.
Aga mis sellest?
Ei ole vaja põdeda teiste inimeste probleemide pärast, või sellepärast, et nad ei oska elada.
Kõik me elame ainult iseendale ju.
Mis mõtet on elada, kui ei suudeta õnnelik olla?
Minu arust on õnnelik olemine üks kõige faking olulisemaid asju siin maailmas.
Tõsiselt.
Kui mööda läheb päev, mil ei suudeta ÜHTAINSATKI korda päris siiralt naeratada, siis tuleb midagi tõsiselt ette võtta.

Tulge, istume koos, kujutame ette, et meil on kamin ja mängime DnD-d, naerame ja räägime keskööni või tegelikult paar tundi kauem ja oleme õnnelikud selle üle, et kõik on TEGELIKULT ju hästi.

Naeratage, värdjad (ja kõik teised kah), me elame liiga vähe, et seda mitte teha:)

*Vastlapäev*

*katkend*

/.../
Sild jäi selja taha ja ümberringi oli mets. Oranžid männid heitsid valgele lumele raskeid varje ja ma üritasin nende peale astumist vältida. Kõik oli vaikne, nagu ainult talvel ette tuleb. Tuult ei olnud ning ainsaks hääleks oli tõepoolest ainult lume kerge krigin mu jalge all. Mõnikord ma mõtlen, et vaikus ei ole lihtsalt hääle puudumine. Tõeline vaikus. See peaks olema selline, mida isegi kuulda ei ole. Võibolla midagi sellist, mida kurdid tajuvad… Täielik hääle ja isegi hääletuse puudumine. Tõeline ülim vaikus. Midagi, mida keegi ei ihaldaks…

Puude vahelt paistis aina rohkem ja rohkem taevast. Lisasin kergelt sammu ning jõudsin peagi kõrge astangu servale. Paarikümmend meetrit minust allpool loksus rahulikult tinajas meri. Astang ise näis olevat mustast marmorist ja kuigi mitte täiesti tasane, siiski liialt sile, et sealt alla ronida. Istusin hetkeks, jalad sügaviku kohal rippu, ning mõtlesin mida teha.

Merd ei paistnud väga palju – tihe udu või suits varjas selle juba paarisaja meetri kaugusel kaldast. Ringi minek võib kaua võtta… Eelmine kord, kui ma seda teed läksin polnud siin merd. Kui ma alla saaksin… Siis oleks seal paat. Käib stsenaariumi juurde, kui see kuninga ehitatud on. Ma võiksin alla hüpata. Saaksin pisut märjaks, aga paat oleks kohe sealsamas.

Aga muidugi ei pruugi siin päriselt merd olla. Ma kukuksin lihtsalt surnuks. See oleks mingil määral isegi naljakas, leidsin ma kergelt muiates.

Tõusin püsti ning vaatasin rahulikke laineid. Meri lõhnas soolaselt ja külmalt. Sulgesin silmad ning ajasin käed laiali. Tuul puudutas mind õrnalt, silitas nägu ja lennutas kergelt mu lühikesi heledaid juukseid. Kujutlesin, et kummardun kogu kehaga kergelt ettepoole.
/.../

Tartu on kodu

Ma olen üpris õnnelik hetkel. Tulin just üksinda läbi öise Tartu. See oli hea. Lund oli sadanud mitte eriti ammu, ma sain paari kohta teha lumme esimesed jäljed. Väljas on soe ja vaikne ja ilus. Mõned puud näevad välja nagu nad oleksid natukene härmas või midagi. Ning vaikus... See kõik on tegelikult nii sürr, et ma ei saa aru, miks ma üldse midagi kirja panna üritan. Aga tõsiselt. Kõndida läbi magava linna, lumi jalge all kergelt kriuksumas ning naeratada ilma mingi põhjuseta. Lihtsalt sellepärast, et see kõik tundub hea. Ja just sellel lühikesel ajavahemikul ei olegi maailmas kurjust ning inimesed ongi ilusad ja head:)

Ning autosid ei ole peaaegu üldse, tee peal sõidab see-eest kolm lumesahka. Järjest. Ning ma käin pargis tammele tere ütlemas ning võtan kusagilt hangest kaasa ühe murdunud oksa, et see ilma mingi põhjuseta tuppa tuua ning vaasi panna. Ja sahad sõidavad samal teel teises suunas tagasi ning valvuritädi laseb mu ise sisse, kui ma otsin paar minutit oma kotist rahakotti, milles on kaart, mis ukse lahti teeb.

Ja ma olen ühikas täiesti üksinda, vähemalt tunne on selline, kuigi kusagil kümnendik akendest olid valgustatud, kui ma sisse tulin ning koridor on täpselt sama sünge ning armastusväärne kui alati ja ma ei saa muidu kui pean laialt irvitama ja olema õnnelik, et ma olen Tartus, mis on nii kodune ja turvaline ja õige, isegi kui kõik alati ei ole nii nagu peaks.

Hmm, ma käisin siis kodus vahepeal. Kella 12 ajal ütlesin emale, et ma tulen koju. Siis me hääletasime Silluga Tallinna ja ma olin veendunud, et ma jään sinna. Ütlesin emale ka seda. Siis me jõudsime Tallinna. Ma olin paar kilomeetrit enne seda jõudnud otsusele, et ma vist ikka lähen koju. Kui me auto pealt maha tulime (me polnud veel hääletama jõudnud, aga kõndisime mööda ühest piffist, kes hääletas ja auto jäi just seisma, nii me küsisime, kuhu juht läheb ja ühinesime nendega lambist), veensin Sillu minuga Kaberneeme tulema ja helistasin emale ja ütlesin, et ma tulen koju. Suht... hm, ma ei teagi, mis sõna selle kohta käima peaks. Imelik igatahes. Aga suht minulik siiski. Natuke LIIGA kaootiline vast siiski. Võibolla "kaootiline" oligi see sõna, mida ma otsisin... Nojah, me läksime siis Kaberneeme ja olime seal, suht lihtsalt niisama. Sain endale uue seeliku, päris ilus on. Iris ja Bruce saatsid raha. Ma peaksin millalgi neile helistama... Hmm, siis järgmisel hommikul Tallinna, saime vanalinna McDonaldsis Erlessa ja Gobliniga kokku, millalgi ilmus välja ka Melian, kes andis Sillule kostüümi, nii et Sillu sai ballile minna. Hoar tuli ka sinna millalgi. Siis me läksime Gobliniga hääletama. Käisime enne Prismast läbi ja ma muretsesin endale Reformikate nänni, sest ema ütles millalgi, et me peaksime tegema võistluse, kes kogub kõige rohkem erakondade valimisasju.

Auto peale eriti hästi ei saanud. Niuts. Mina ja Goblin koos hääletamas on üldiselt kahtlane kooslus:(
Lõpuks saime igatahes peale. See oli hea. Goblin läks Mäo risti, sest ta läks ballile (see oli Roosna-Allikul) ning mina sain mingi 10 km Mäo ristist edasi ja sealt Krooksu juurde.

Kell oli juba suht palju ja ma läksin koju ja vahetasin riideid ja olin piisavalt tr00, et kontserdile minna. Aga ma ei leidnud piletit üles. Metsatöllu sünnipäevakontsert. Ma ei maini seda rohkem. Ma kujutan ette paari kohta, kus pilet olla võib. Niuts. Niuts. Niuts.

Hakkasin lugema raamatut ning sööma shokolaadi. Siis helistab Mialee. Nagu aimata oligi, oli ta Tartus. Ta küsis, kas minu juurde saab. Sai. Siis me olime mõnda aega siin niisama. Käisime korraks linna peal, aga seal polnud nagu absoluutselt mitte kedagi. Laupäeva õhtul olid Zavood ja Krooks pooltühjad ning Rüütli tänaval mõned üksikud inimesed... Võibolla olid siis pooled inimesed tõepoolest kontserdil ning ülejäänud pooled selle Superstaari või millegi valimisel. Neh, ei tea.

Aga me kutsusime Berilaci linna, sest ta polnud ballil ega maal ega Tallinnas ega kuskil mujal kättesaamatus kauguses. Kuna Krooksus polnud midagi teha, tulime ühikasse tagasi, otsusega pannkooke küpsetada. Berilac lubas moosi tuua.

Ühikas otsisin Träguni üles ja ütlesin talle, et me teeme pannkooke ning ta ühines meiega, kuigi kell oli juba sel hetkel umbes 12 ning ta pidi järgmisel hommikul umbes kella kuuest üles tõusma, sest tal oli tööpäev.

Tegime pannkooke ja olime toredad ja söönud. Trägun andis meile õli, mis oli hea, sest ilma õlita ei saa tegelikult pannkooke teha. Muud asjad olid mul endal olemas, aga ma ei teadnud, et meil õli ei ole, sest ma isegi ei mõelnud selle peale. Ühte ta panni ja pannilabidat ahistasime kah. Pannkooke on veel natuke järel, saan süüa isegi hommikul:P Moosi on kah tsipake, kuigi see oli niigi pisike purk.

Um, läksime millalgi magama. Hommikul ärkasin selle peale, et mu telefon helises ning Mialee sokutas selle mulle voodisse ja mingi tüüp räägib midagi, millest ma midagi aru ei saa, sest ma olen just tõusnud ning see on Goblin, kes tahab, et keegi ta sisse laseks. Mialee tegi seda ning Goblin tuli koos mingi tüübiga, kelle kohta keegi ei paista midagi suurt teadvat. Tal on pannaldega alpid, need on lahedad.

Mm, passisime tükk aega siin ja läksime millalgi Krooksu, sest ma tahtsin süüa paneeritud juustu.

Pannaldega alpidega tüüp kadus poole tee pealt minema.

Ma tegin natuke oma Kalamari tegelast. Ta on ilgelt karismaatiline päkkar, niipalju ma võin öelda.

Mialee käis vahepeal linna peal, kui meie Gobliniga nõulaifisime. Ta tuli tagasi koos Silluga. Siis me olime seal mõnda aega. Sillu ütles, et me võiksime Vahuri juurde minna, kuna me olime juba mingi aeg tagasi mõelnud, et me peaksime talle külla minema ja multikaid vaatama. Ma helistasin Vahurile ja ütlesin, et me tuleme talle külla. Ta tundus üpris segaduses olevat. Igatahes lubasime me tal matemaatikat õppida aidata ja talle süüa teha. Me ei teinud kumbagi lõppkokkuvõttes.

Igatahes, Mialee läks Goblini juurde. Goblin läks ka. Meie Silluga läksime Vahuri juurde ja ee... ma ei tea, olime seal. Ta õppis ka vahepeal. Me vaatasime multikaid kah. Irw. Um, Sillu läks millalgi minema, mina passisin seal veel tükk aega ja sain teed ja mandariini ja shokolaadiseid asju natukene. Mõnitasime koos Wiccasid natukene. Millalgi ma läksin igatahes kah ära, sest kell oli palju. Ja siis ma tulin ühikasse ja tulin arvutisse ja nüüd ma olen siin. Yay.

W.T.F.

See on nii sitaks võimatu, et see on lausa naljakas.
Ma ei oska isegi midagi öelda.

Mõnikord arvan ma, et ma olen ilus...

Dani oli siin

Mul õnnestus Kaberneeme jõuda.
Sillu on ka siin.
Yay.

Ei taha.

Mulle ei meeldi, kui on paha.
Mulle ei meeldi ärgata hommikul nii, et mul pole jõudu midagi teha.
Ma ei taha Tartust ära minna.
Ma ei taha, et Urg kinni oleks.
Mulle ei meeldi, kui mul pole telefoni ning MSN ei lase mul sisse logida ning ma olen täiesti-täiesti üksinda.
Mulle ei meeldi olla kõigist kaugel.
Ma ei taha, et ma kardan. Ükskõik mida.
Mulle ei meeldi, kui inimesed on minu pärast õnnetud. Või mures või ükskõik mis, mis pole üdini positiivne.
Mulle ei meeldi, kui ma ei saa teha seda mida ma tahan ja olla see, kes ma olen.
Mulle ei meeldi, kui keegi pole õnnelik.
Mulle ei meeldi, kui miski jääb täiuslikkusest puudu. Aga alati jääb, nii et selle elab üle.

Ärge tulge liiga lähedale!

Ma hammustan.
Või jooksen ära.

Ilma seda päriselt tahtmata.
Haiget saada võib olla hästi lihtne.

Haiget saamine võib ka võimatu olla.

Ma ei taha magada. Ma tahan nutta. Ma tahan seista õues külma käes ilma külma tundmata. Ma tahan suve. Ma tahan lamada unelevalt tamme alla ning naeratada ta soojale lähedusele ning kõigele elusale oma ümber.

Tahan olla mets, tahan olla kivid, tahan olla meri, tahan olla taevas, tahan olla päike, tahan olla pilved, tahan olla hundid, tahan olla muusika, tahan olla tähed, tahan olla mina ise, tahan...

Fading smiles...

You can go outside when it all freezes over.
And dark sky aches upon you.
And white snow has turned vaguely grayish dark blue without the light
shimmering under the streetlights.

And you can go and stand in the snow.
In the spotlight.
Barefooted.

And after a while the coldness of it all will start to eat inside your bare feet.
Making you shiver.
So you put your arms around you as good as you can, trying to control the shivering.
But the cold will get inside your flesh, inside your bones, inside your soul, making wee parts of you one with this all.
And if you stand there for long enough... Long enough to see moon fly across the sky and vague signs of morning appear behind the horizon...
Then you feel so warm inside.
So comfortable and happy and warm.
You curl up and feel like purring.

Your legs have stopped supporting you long ago and have stopped belonging to you ages ago.

And all this time, all you do is SMILE to this eternal night.

Ei?

Dani [Metsatöll] Ei? says:
Aga oleks tore, kui see kõik mu peas oleks.
Dani [Metsatöll] Ei? says:
Kui ma ära sureksin, ei oleks enam maailma.

Aga püüdke minu jaoks ikkagi olemas olla.

Ja võibolla peaksin ma parem inimene olema, aga ma ei oska.
Ning teie kõik olete faking palju olulisemad kui mina.

Esimene päev ilma Uruta

Dragon krooksus.
Mina, Goblin ja Taliesin. Curunir demmas.
Millalgi ilmus välja Ivell, kes varsti meiega ühines.
See mäng peaks millalgi edasi minema.

Homme verd andma koos õega.

Ahjaa, telefoni aku on tühi ja ma ei tea, millal ma seda laadida saan.
Keegi helistas esmaspäeva õhtupoole, ma ei tea kes, aku sai just selle peale tühjaks.

No more Urgh

Urg on kinni.
Kõik.
9. märtsil tehakse lahti.
Ning siis on seal valge ja soe.
Niu.
Mida me seni tegema peame??
Meil on Urgu vaja!:(

Reedel oli Rock Up the Stage. Daleios oli St. Rockiga laval. Enamik rahvast oli vist üldse nende pärast sinna läinud. Aga nad olid lahedad ka:P

Pärast läksime Erlessa, Goblini ja Hoariga Erlessa juurde ning mina ja Goblin vajusime varsti magama, ülejäänud kaks mängisid pool ööd vist DnD-d.
Järgmisel päeval läks Erlessa Urgu mängulaagrisse, et veel öö otsa DnD-d mängida.

Meie kolmekesi läksime Tallinna. Bussiga.
Buss läks mingit imelikku kaudu. Kõik bussid lähevad vist nüüd sealt. Ja tulevad ka.

Goblin mängis Dawn of Wari tükk aega ja taustaks oli Tharaphitat.
Tallinnas käisime korraks Apollos (Viru tänaval, esimesel korrusel on seal remont ja raamatud on imelikult paigutatud) ning sealt Hoari juurde. Ma ostsin endale Neil Gaimani "Fragile things"i. He pwnes. Cause he's a genius.

Sealt edasi Hoari juurde. Goblin oli kusagil Idriliga.
Meie Hoariga, olles ennast eelnevalt varustanud nerd-toiduga (piraadi-krõpsud! 2 kahe liitrist Cocat ja veel midagi vist), hakkasime mängima lauamänge.

Millalgi ühines meiega siis Goblin.
Kokku mängisime lauamänge vist umbes 5 tundi.
Hommikul vara peksis Hoar meid välja, kuna ta läks 200.- eest koerte junne korjama.

Meil polnud suurt midagi teha, käisime McDonaldsis (vanalinna omas. Jõletu asi.), sest see oli lahti. Ma sõin friikartuleid ja Goblin võttis mingi eine, millest suure Coca ta maha ajas. Me jätsime selle vedelema. Keegi teine seda koristama ka ei läinud. Nojah. Taustaks oli träna.

Siis me läksime ja avastasime, et Viru keskus on lahti. Siis me läksime ja istusime seni RahvaRaamatus, kuni Melian üles ärkas ja hommikust sõi ja meid üles leidis.

Deira ilmus ka korraks välja ning me istusime natuke aega Energia kohvikus ja jõime teed ja üritasime otsustada, millal Tartusse minna.

Ahjaa, Melian kinkis mulle mingi vilditud karvapalli. Ta sai endale nimeks Jossif Herbert Anarhist. Jossif ja Herbert on eesnimed ning kehtivad karvapalli kahe erineva isiksuse kohta eraldi ja Anarhist on perekonnanimi. Jossif on meessoost ja Herbert on naissoost. Ma ei mõelnud enne selle peale, et see pole eriti naiselik nimi... Aga see pole oluline ka ju:)

Deira haihtus vahepeal ning me jõudsime järeldusele, et me läheme ikkagi kohe Tartusse. Nii et me läksime bussijaama ja buss oli ees, nii et bussi peale ja Goblin mängis jälle pool teed ja mina üritasin magada ja väljas oli ilgelt ilus, sest päike paistis ja puud olid lund täis ja värki.

Siis me läksime Urgu.

Olime natuke seal.

Varastasi... laenasime mõningaid asju, sest Urg on nüüd kinni:(

Magicu kaardid on hetkel minu käes hoius ja mõned plaadid Goblini juures. Soerdi kitarr vist jäi Urgu.

Mängulaagrist oli seal veel natuke toitu, millel me ei lasknud halvaks minna.

Aa, seal oli tantsimine. Ma olin netis seni.

Uva oli ka seal. Vaene väike Uva. Ta peaks Tartus elama.

Ta pidi Võrru minema ja me leidsime talle 23:10 mineva bussi, aga ta ei saanud sellega minna, sest ta ema helistas talle vahepeal ja ta pidi minema 21:midagi bussiga.

Aga me olime mõnda aega siis Erlessa juures ja Uva õmbles oma kleiti seal. Sillu demmas meid vahepeal. See oli lõbus;)

Siis läks Uva ära ja mina suutsin kah lõpuks sealt ära kaduda ja ma tulin ühikasse ja läksin varsti magama.

Your eyes are nothing for you

And then. Right this moment when you stand outside, on white yet dirty snow, upon you nothing but empty sky... Then you see, that your sky is filled with nothing. It's dark, cloudless and so alone. Yes, if you look closely, you see a star or two. Maybe even some more, but they're hidden inside this overwhelming emtiness which makes them look even sadder, even more alone, so alone that it hurts...

Because you KNOW. There's really nothing out there. So seemingly close, so near that you can almost touch it, almost feel the cold fire burning iside them... But you reach out your mind and try to grab them, but there is ABSOLUTELY NOTHING for you to feel. If, then only the vague pain from the burn of the failure...

Because the stars in your sky are the stars of the future. One day you'll grow. Grow strong. Or stronger. Grow big. Grow to be yourself.

This real yourself you can't even see right now. Maybe feel a bit. Just sometimes, when you feel like you're not yourself... Those moment when you need to hug somebody, when you need to be a big happy tree that has stood on the same spot for several hundreds of years and you know that there's this little girl who comes to hug you every morning before going to school. But one day the girl wont come. You konw that. And that makes you want to cry those big silver tears of burning acid that makes your skin bleed and cry red tears of happiness.

And then you take the claws of your past and try to tear out your heart, but you fail. Fail because once, long ago - yesterday, tomorrow, months ago, right now, on this spring - you had to turn it to ice and the parts you left warm and red and fleshy turned to stone by themselves, so you had nothing left to melt the ice from your heart.

And then the ice and stone melted into one and shattered, leaving you only little sharp edges of something that used to be so dear, but when you look into your heart NOW... All you see is darkness and pale memories of black shadows of what used to be. So you can't tear out your heart. And it hurts more than tearing it out and burning would.

But you still press your nonexcisting claws into your chest, tearing out still living flesh and pouring salt onto the wounds and only laughing at the tears of pain.

Because you know that if you hurt for long enough, then the pain will go away and all that there will be left is a fading memory of something that might never even have been real.

So that all this pain would burn the soul into a dead wood, as a tree, rotting inside.

And then the laughter for tears will turn into tears of laughter, so that one day even YOU would believe that all your smiles are sincere and that all your lies are the truth.

For you have been forced to live only for yourself for so long that you've forgotten that others live as well. And if you notice their excistence, then you embrace their pain and welcome it into your soul, for it still fills the hole left inside you so long ago that the fact, that the hole is filled with burning corpses doesn't matter any more.

And in this future that is the only reason you live for, in this future nothing of this really matters.

But days - weeks, months, years, lives - before that you have to walk around, smiling with your fake sincerity, dead look in your eyes for those who dare to look closely enough. But noone ever does, for your smile, though so real, so happy, is still so wrong that they run away as soon as they can, without knowing what really bothers them...

And then you start to understand that all the truths you have told almost sincerely, wanting to believe that they're truths, though secretly knowing that they ARE lies, you DO start to understand that they ARE the real truths and that scares you so much that you don't know what to do and you want to run to the edge of the world, but there isn't one! There NEVER is. And there's no way out, no way in.


Once you've here, you're here, wihtout no exit but the one in too distant future that waits for you up there, glowing, shining, shimmering, waiting for you to get there to tell you then what it is. And all the time spent wondering before that is just a time WASTED. But you have no other choice.

You have to read all those pages without any text written on it to reach to the truth, to the solution, to the reason of this all, which might as well only be a single word, meaning nothing, but you have to read all these pages of plain white emptiness to reach to this page, that has something written on it, black on white, red on white, blood on white, TRUTH on white.

And truth usually has NOTHING to do with blood, but you neve know before you're there and when you're almost there, then you know that the smell of blood has got nothing to do with the sweet smell on flowers on a sunday morning on a summer just after a sunset nor with the scent of the sea after a storm and you can almost hear the seagulls screaming and the smile on your face is sincere after all those centuries, but it's too late for all that and you know that all this was just a waste of time.

What must come, must come.

But for that long... Your soul is just a blank page, white empty space, waiting for your soul to bleed black ink on it, to mark down the commandwords for your golem body, which you love for no reason at all.

And you'll NEVER understand just HOW important you are.

For everybody.

Tahaks kuskile ära.
Kuskile mujale.

Ma ei tee teile sõbrapäevakinke, muuseas.
Lihtsalt.
Vahet ei ole ju, te olete olulised niisamagi.

Erlessa juures köögis.
Seebu vist loeb veel, Goblin magab, Sillu on Saaremaal.
Erlessa kuulab oma läpakast Rocky Horrorit. Minul on playlistis Blackmore's Night, Herald, Deep Purple ja veel paar laulu. Lühike playlist.
Kui Erlessa magama läheb (mis ei pruugi veel niipea juhtuda), kuulan ma ilmselt Tharaphitat ja Horricane'i ja veel midagi lõbusamat.
Täna oli üks järjekordsetest mõttetutest päevadest.
Ma pean tegema asju, aga ma pole päris kindel, milliseid.
Olin Urus, koristaja käis üheteistkümne paiku.
Urus on aastaringi sarnane temperatuur, miinuskraadidega on seal pea alati soojem magada kui ühikas. Passisin tükk aega Urus, pole päris kindel, mida ma tegin üldse. Laenasin Adile 200.-, ta maksab varsti tagasi. Viisin Daleiosele 50.- kontserdi eest (jälle. Sest Efka on maal haige ja ma maksin enne tema kätte, et ta mu raha Daleiosele edasi annaks. Ma olen tsipake pahane ta peale, aga pohhui.). Raiskasin toidu peale raha, tulin siia.
Sõin, rääkisin, vaatasin telekast Kahvlit ja Doktor House'i, tulin kööki, olen imekombel internetis. Laua peal pole tavaliselt eriti internetti.
Homme on Daleios laval, lähme rahvaga teda vaatama.
Muud pole midagi rohkem kavas.
Urg pannakse varsti ligi kuuks ajaks kinni.
Elu võiks mõttekam olla.
Tahan inimesi.

42

Kui mõned asjad korduvad, siis sellepärast, et ma täiendasin seda vahepeal ega lugenud väga hoolikalt eelnenut.
Ma vaatasin oma emoblogi, (mida teie loodetavasti ei näe, lihtsalt sellepärast, et on hea, kui mul on midagi, mis on päris minu oma) ja taipasin, et mõned asjad on olulised ja panin nad kirja ja siis panin veel mõned ja... Igatahes.
Mõningad tähtsad punktid.
Mõnda neist peaksin ma enda arust üritama täita, mõned neist on asjad, mida oleks mul raske mitte täita.
Ilmselt kirjutan neid juurde, sest ma pole varem mõelnud nende konkreetse sõnastamise ja kirja panemise peale ning neid on rohkem kui praegu kirjas...

1. Ma ei tohi häbeneda oma mõtteid lihtsalt sellepärast, et nad on minu omad. Lihtsalt sellepärast, et nad on salajased.
2. Ma ei tohi endale valetada. Mitte natukenegi. Mitte mingi asja kohta.
3. Ma pean teadma, kes ma olen. See on keeruline. Aga ma üritan sellega tegeleda.
4. Ma pean teadma, miks ma midagi teen. See on umbes sama, mis endale valetamise koht.
5. Ma ei tohi kedagi alandada ega sõimata lihtsalt sellepärast, et ta minule ei meeldi. Ka mina olen aeg-ajalt sõimu ära teeninud, aga kõike saab lahendada ka muud moodi.
6. Füüsiline vägivald ega kellegi poolt tekitatud valu ei ole aktsepteeritavad. Need on halvad ja neid tuleb vältida.
7. Vaimne vägivald on hullem kui füüsiline ja seda tuleb vältida nii palju kui üldse võimalik ning võimaluse korral takistada.
8. Ma olen tegelikult hea ning oluline.
9. Mul on õigus. Paljudes asjades. See, et keegi teine ütleb midagi muud valjema häälega või on enesekindlam, ei tähenda, et tal on õigus.
10. Ka minu arvamus on oluline.
11. Mul on õigus oma arvamusele, aga seda pole mõtet teistele peale suruda ning kui keegi vaidleb millegi üle, siis võib ta jätta vale arvamuse juurde, seni kuni see suurt vahet ei tee. Üldiselt ei tee.
12. See, et ma pole saanud päriselt elada eriti rohkem kui aasta otsa, ei tähenda midagi. Ma küll alles kasvan ja muutun, aga olen ikkagi samaväärne teistega.
13. Kui mulle tehakse haiget, on kõige mõttekam naerda. Kui see ei mõju, tuleb sellest isikust eemale hoida. Kui see pole võimalik... siis kõigepealt tuleb talle sõnadega selgeks teha, et see on vale. Kui ta ei kuula, siis tuleb talle haiget teha niimoodi, et ta enam kunagi ei naaseks. Aga füüsilist vägivalda tuleb alati võimaluse korral vältida.
14. Naeratamine on oluline.
15. Kallistamine on hea.
16. Loomade vastu peab hea olema ning neid austama. Kui loom ründab, on see tavaliselt inimese süü. Välja arvatud siis, kui loom on haige või midagi sellist. Inimene peaks tohtima looma tappa ainult enesekaitseks. Üldiselt nii ei ole. Ning enesekaitse ei tähenda ründava koera (või muu looma) tapmist. Koerte (nende, kes pole marutõves) rünnakuid saab vältida õige kehakeele ja käitumisega. Kui keegi põhjustab rünnaku, siis on selles süüdi tema ise, mitte loom.
17. Austus tuleb välja teenida.
18. Tühjad lubadused on halvad.
19. Mugava elu soovimine ei ole halb. Seni kuni seda ei tehta liialt teiste arvelt.
20. Teha asju vastupidiselt normidele ei ole halb, seni kuni normid ei ole olemas ainult mugavusest ja harjumustest või mingil muul säärasel põhjusel.
21. Kõige tähtsam on olla mina ise.
22. Teiste inimeste ootusi ei ole vaja täita.
23. Tapmine on halb.
24. Teistele haiget tegemine on halb.
25. Teiste inimeste nutma panemine on halb.
26. On halbu asju, mida ei saa vältida. Siis tuleb lihtsalt üritada asjad võimalikult valutuks muuta.
27. Mõned inimesed paistavad väärivat haiget saamist. Üldiselt ei ole neile haiget tegemisel siiski mõtet.
28. Loomad on olulisemad kui inimesed. Aga mõnikord tuleb teha nägu, et see ei ole nii. Seda juhtub ääretult harva.
29. Kõige tähtsam on ikkagi see, mida MINA tahan. Aga mitte alati.
30. Sõbrad on olulised.
31. Inimesi peab armastama. Aga ainult niipalju kui nad seda väärt on. Kui, siis natuke rohkem, soovitatavalt kindlasti mitte vähem.
32. Hoolimises ei ole midagi halba.
33. Loll olemine on halb, aga mõnikord pole sinna midagi parata.
34. On palju inimesi, kes on väärt, et nende valu enda peale võtta. Aga sel juhul ei ole mõtet kellegi teise juurde seda valu edasi andma minna.
35. Vastutada peab oskama.
36. Oma seisukohti võib ümber vaadata, aga mõistlikke põhimõtteid ühiskonna või sõprade survel ümber vaada mitte. Samas on mõistlik väga ebamäärane mõiste. Teadmine, mis seda on, mis mitte, peab endal olema.
37. Tehtud asju ei ole mõtet kahetseda. Kui midagi on tehtud, on see tehtud.
38. Kui minu tegevus on viinud millegi negatiivseni, peaks üritama seda heastada, kui see on minu võimuses.
39. Keegi ei kirjuta mulle ette kuidas elada.
40. Hea tegemine ei ole halb.
41. Abi pakkumine on hea.
42. Mõtlemine on tähtis.
43. Hoolimist ei pea häbenema.
44. Valetamine pole tegelikult ilus. Aga mingil määral on see lubatud. Aga ainult nn valged valed.
45. Tähtsaid asju ei peaks varjama.
46. Ilusaid asju võib öelda lihtsalt niisama.
47. Teiste naeratama panemine ja õnnelikuks tegemine on hea.
48. Kui kellelgi on õigus, tuleks seda avalikult tunnistada.
49. Parem on asju järgi küsida kui jätta endast tarka muljet.
50. Parem on asju üle küsida kui pärast kahetseda.
51. Kui ma olen kellegi peale põhjusega pahane, on targem see välja öelda, kui omaette vaikselt põdeda. Aga kui on selge, et see midagi ei muuda, võib selle üle enne natuke mõtelda.
52. Kui ma olen halvas tujus, on targem see välja öelda enne, kui ma niisama midagi nõmedat ütlen, et teised teaksid sellega arvestada.
53. Pahas tujus olles on parem teistega mitte rääkida ning üritada sellest lihtsalt üle saada. Tavaliselt läheb see peagi ise üle.
54. Kellegi üle naerdes peaks kindel olema, et see keegi naerab kaasa, ning siiralt, sest muidu on see väga halb.
55. Kõik inimesed on võrdsed.
56. Aga mõned on võrdsemad kui teised.
57. Maitseküsimustes on minul alati õigus, aga see ei tähenda, et kõik teised eksivad.
58. Viisakus ei ole kohustuslik.
59. Raamatutes, õpikutes ega ajalehtedes ei ole alati tõde. Noh, muidugi, SL Õhtulehest rääkides, siis: mõnes ajalehes ei ole kõik vale.
60. Ebatolerantne võib olla küll, aga seda ei ole vaja liialt välja näidata.
61. Kõik inimesed ei ole head.
62. Loa küsimine on hea.
63. Kui ma midagi teha ei taha, siis üldiselt võib selle tegemata jätta. Mõnikord on see raske ja mõnikord pole see eriti hea mõte. Aga tihtipeale see kehtib.
64. Häbeneda pole mõtet. Mitte millegi üle. Mõnikord on see raske, aga sellel pole mingit mõtet ju tegelikult.
65. Tegelikult ei saa mulle keegi haiget teha peale minu enese.
66. Endale haiget tegemine on küll raske, aga ka seda väikest võimalust tuleb täielikult vältida.
67. Täiesti üksinda ei ole võimalik elada.
68. Kui midagi on valesti või halvasti, siis pole sellest midagi, kui kellelegi rääkida.
69. Inimestele ei tohiks muresid juurde tekitada, kui neil on niigi raske.
70. Ükski inimene ei ole täiuslik.
71. Nutmist pole mõtet häbeneda ega pisaraid tagasi hoida. Mõnikord on lihtsalt vaja. Pärast on vähemalt natukenegi kergem.
72. Ei ole mõtet näidata ennast targemana kui ma tegelikult olen. See on peaaegu sama, mis mõned eelnenud punktid.
73. Sõpruse eest peab hoolt kandma.
74. Ma ei tohi teistele tekitada põhjendamatuid kannatusi ega ebameeldivusi.
75. Teiste privaatsust peab austama.

Ma olen nii kasutu...

Jälle tagasi

Dani on praegu Urus.
Siin on veel Ally, Vares ja Goblin. Goblin magab.
Ma tulin täna Tartusse. Urg. Ja värki.
Tartu.
Kell on tegelikult palju, arvestades, et ma ärkasin seitsme paiku.
Magama läksin kella neljaks vist.
Nojah.
Sillu tuleb ka varsti tagasi. Ta läks minema. Aga millegipärast sattus ta koju jõudmise asemel Vahuri juurde. (Üüüüü). Erlessa tundis huvi tema vastu, nii et me uurisime välja, mida Sillu teeb. Me ei tea, mida ta teeb. Me teame, kus ta on.
Mul on prillid jälle. Ally räägib, kuidas naerda.

Homme Tartus:)

Kustutasin eelmise postituse ära, sest mõtlesin, et pohhui.

Aga mäletate, mõnikord ma ütlen nalja pärast, midagi sellist nagu
I hurt when you hurt, I feel your pain, misiganes.

Aga mõnikord ongi nii.
Sest keegi on praegu kurb ja ma ei saa teda lohutada ega kallistada, sest ma ei tea, kes ta on.
Aga arvesta, et kui sa seda blogi loed, siis ma kallistan sind ikkagi.

Kell on 2:40. Eelmisel ööl magasin ma umbes 12 tundi. Ööl enne seda umbes 3-4 tundi. Ma pean hommikul tõusma seitsme paiku. Aga ma saan vähemalt Tartusse. Mul on Tartust sõltuvus.

Faking värdjas blogger mis kuradit tal viga on???????????????????????????
Ffs...
Ma kirjutasin siia veel pika jutu, aga klikkisin korra Edit Html-i ja Compose vahel ja ta kaotas pool juttu ära. Urrr! x_x

Okei. Ma lähen igatahes homseks Tartusse, see on hea. Apocalyptica on hea. Paljud asjad on head. Tartu. Kas ma juba mainisin seda? Oih.

Heh

HS: Venemaa toob Läänemerele uued allveelaevad
Mäletate, millest me mu sünnipäeval rääkisime vahepeal?:P

Aga ikkagi tahan ma mõnikord tõmmata oma magamiskoti üle pea ja siis teha nägu, et mind ei ole olemas.
Mõnikord on raske.

Aga üldiselt ma siiski naeratan ja olen õnnelik selle üle, mis mul on; selle üle, mida mul ei ole; selle üle, et teised on õnnelikud; kõigi nende pisikeste asjade üle nagu langev lumi, helesinine taevas, võõra inimese naeratus, lihtsalt need asjad, mis on päevas (ja öös) ilusad ja head ning üleüldse kõige üle, mis võimalik. Ja lihtsalt sellepärast, et nii on hea ja õige.

Ja ma olen siiski väikene

Kes on Dani?
Dani olen mina.
Päris mina.
Aga jah.

Mida ma teinud olen?
Olin kodus. Reedel, ehk oma sünnipäeval tulin hommikul häälega Tartusse. Tartu on hea. Ma olen ikkagi veendunud, et linnavalitsus laseb õhku mingit eufooriat tekitavat ainet. Kui siit mõnda aega ära olla ja siis tagasi tulla, siis on seda alati tunda. Tartu on hea. Päriselt.

Aga te teadsite seda juba niigi, kas pole?

Mind kobestati just.

Sest ma olen huumus.

Hetkel olen Sillu juures ja telekast tulevad Eurolaulud. Ma pole neid varem kuulnud. Ines on ikka nõme. Järgmine laul oli täitsa ok, aga mitte eurolaul.

Igatahes. Jõudsin Tartusse. Urg oli kinni ja ma läksin Vahuri juurde. Ta toitis mind natukene ja ma vaatasin, kuidas ta mängib roosade mehikestega. (Ma sain teada, et see laul, mis just oli, oli ilmselt Romeo ja Julia. Ja ma sain teada, et see oligi viimane laul. Nojah, pole eriti hullu, kui nüüd aus olla.). Siis käisime Kaubamajas süüa ostmas ja ma sundisin teda minu juurest läbi käima ning me läksime Urgu. Seal olin ma imelik oma tavalisel moel. Muuseas tegin Goblinile patsid ja mõnitasin Mafia mängu, mis tundub suht lahe olevat.

Siis kogunes sinna lõpuks palju inimesi ja mul oli sünnipäev. Ma sain paar raamatut, mingeid imelikke asju roosa soki sees (Efkalt loomulikult) ja Hustlerit ja süüa ja pildi ja veel midagi ilmselt.


Me rääkisime ja mul oli hea lihtsalt niisama sõprade seltsis olla. Ehh, see oli tore. Aitäh.

Öösel kolisime minu juurde ühikasse Mati, Karini, Mialee, Goblini ja Vahuriga. Hiljem tulid Sillu ja Seebu ka sinna. Vahur pidi kella kolmeks koju minema, aga ülejäänud jäid kõik ööseks. Seitsmekesi mahub üpris ilusti ära, kuigi Goblinil oli tõenäoliselt natuke ebamugav, sest madratsit talle ei jätkunud, nii et ta magas ühe teki ja minu mantli peal (mantli suutis ta küll voodi alla ajada mingil määral...). Seebu kadus millalgi ära. Ma vist kuulsin läbi une, kuidas Sillu ära läks. Ma kuulsin läbi poolune, kuidas Mialee ära läks. Karin või Goblin tegi kohvi ning ma tõusin üles millalgi ning me sõime midagi ning mingi hetk käisime me Gobliniga poes ja ma tegin süüa ja me mängisime Kariniga oma djembesid. Ta djembe on ilgelt lahe. Ta hääl on madalam kui minu omal ning ta kumiseb paremini. Ta on peaaegu parem kui minu oma. Aga ma ei vahetaks võimaluse korral oma Martinit ta vastu. Martini trumminahk jääb ülaservs olevast paelast kõrgemale ning selle servaga saab paremini põnevaid hääli teha ning slap funkab seal paremini ja kui kätt trumminahal hoida, siis see teeb minu omal hääle hulga põnevamaks. Aga see kõik on subjektiivne muidugi, Karini djembe on ka väga-väga lahe igatahes. Aa, ja ma avastasin uue hääle oma trummilt, kui ma slapiga jamasin. See on lahe.

Mingi link trummide kohta mulle endale hiljem tutvumiseks.

Goblin tegeles nõulaifimisega kõik see aeg.

Siis me läksime käisime Urus korraks ja viisime Goblini Raekoja platsile ja Mati läks koju ja me käisime korraks Krooksus ning ma viisin Karini bussi peale ja ma tulin Sillu juurde ja me läksime temaga poodi, sest me tahtsime süüa teha. Eurolaulud on nõmedad, muuseas. Igatahes, meil läks poes tükk aega, et otsustada, mida süüa teha ning et leida sobivad asjad selleks.

Ahjaa, me käisime selleks UniversaalUniversumi laadses poes ka, mis on Rüütli tänaval. (Muuseas, Karin tunneb kõiki.) Seal oli mõnus. Ma proovisin mõnda trummi, mis seal on. Vastupidiselt UUle on nende trumminahad pingul ning neil on kõla ja isikupära. Seal oli kolm suurt trummi ka.

O.M.G. Maarja omab. Ta laulis Hard Rock Halleluuyat just telekas. See oli tõsine omamine. Mul on seda laulu vaja. Tshellod. Maarja. Tõsiselt, tõsiselt lahe. Ma tahan seda laulu!!!

Gerli võitis. Nojah.

Aa, trummid. suurtest trummidest ühel oli hele hääl. See oli kummaline. Ja lahja.
Üks lihtsalt ei kõlanud.
Aga kolmas oli õige. See oli madal, piisavalt kõlav ning kumises tõsiselt lahedalt. 2000.- Ma tahaksin seda, aga ta on liiga suur, et seda kaasas tassida, nii et las ta olla, ma ei hakka selle peale isegi mõtlema.



Konsumis ei ole muuseas üldse müügil ananassi, mis ei ole siirupis. Ma küsisin järgi isegi. Aga me võtsime kerges siirupis ananassilõigud, olid suht enam-vähem.

Tassisime raske koti kahepeale koju poest ning hakkasime süüa tegema.

(Gerlil on piffgroopied. Wtf.)

Me tegime lasagnet. Ladusime lasagneplaadid pannile. Ladusime peale tuunikala, mingit kastet, ananassi ning palju juustu. Siis toppisime selle ahju ja ma jamasin netis blogide lugemise ja muu säärasega. Siis me sõime. Erlessa sõi ka. See oli hea:)

Nüüd ma olen jälle netis.

Uvatha ei tule täna siia.

Kell on 23:23.

Goblin peaks millalgi öösel koju tulema.

Et me sõime siis ja ma tulin netti ja olen siin praegugi.
Telekas kostub Eesti selleaastane eurolaul.
Me jätsime Goblinile ka süüa, sest ilmselt pole ta kunagi ka lasagnet söönud.

Peaksin sotsiaalsem olema vist hetkel.

Sillu vaatab telekat üksinda.

Mina hääletan homme varakult Tallinna. Mul tulevad koju külalised. Ma suhtlen nendega ja värki ja saan kinki ja seal on midagi süüa nagunii ja kiisu ja kutsud ja ma pean mere ääres käima ikkagi ja metsas ja veel paaris kohas tegelt.

Järgmisel nädalal tulen Tartusse tagasi. Millal täpsemalt, ei tea.