Varsti ilmus silmapiiri lähistele tume täpike. Alguses polnud ma päris kindel, et ma seda ainult ette ei kujuta, ent see muutus kiiresti suuremaks, kuni polnud enam kahtlust, et tegu on suure musta raisakotkaga. Ootasin. Ta jäi peaaegu otse mu pea kohale tiirutama, kontrollimaks, kas valvur on ikka päris kindlasti surnud. Vinnastasin ammu, sihtisin hoolega ning vajutasin päästikule. Lind tõi kuuldavale lühikese käheda karjatuse ning hakkas laperdades alla langema.
Aeg seisis, kuni ta tuhmi matsatusega lumme kukkus.
Ma olin ette kujutanud, et ta on palju suurem. Nüüd liikumatult lumes lebades näis ta kahjutu, isegi habras. Mitte hiiglaslik koletis, kes oli mu mustavate unede kutsumata külaliseks.
Kükitasin raisakotka kõrvale. Suled olid sorgus ja tuhmunud ning ta oli väga kõhn. Ma ei näinud, kuhu nool teda tabanud oli, aga kusagilt parema tiiva alt nõrgus verd.
Hakkasin just püsti tõusma, kui ta avas oma silmad. Need olid tumepruunid ning neis peegeldus taevas ja valu. Veel oli seal mõistust, iidset inimlikku mõistust.
“Sa oled surnud,” sosistasin ma võpatades. Raputasin pead, otsekui nägemust eemale tõrjuda püüdes. “Sa pidid surnud olema.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar