Minuga saab nüüd ühendust suurte raskustega. Üritan netis olla või jätta MSNi lahti, kui ära lähen, märkusega, kelle lähedal võin viibida.
Aga praegu olen üksinda kodus, toas on vaikne ja pime. Põletasin viirukit ja küünlaid ja lugesin raamatut.
Ei taha üksi olla... See paneb mõtlema ja alati pole see tore. Elu on jah üldiselt tore ja värki ja kool on see aasta toredam kui varem, aga ikkagi. Lootsin, et ehk saab kellegi külla kutsuda mõneks ajaks, aga jäi seekord ära.
Mul on vaja, et keegi oleks alati mu kõrval, et ma ei peaks hetkegi üksinda olema. Mul ei ole eriti vaja omaette olla... No mõnikord ikka, aga jah.
Ah, vahet pole... Ma ei tea, mida ma öelda tahan.
Räägin natuke kellegagi MSNis, kui seal on keegi, kellega ma rääkida tahan ja lähen magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar