Kergelt emo on olla...
Eile saabusin Tallinnast. Fyerellal on tore. Hoar elab vanalinnas. Neil on lahe tool. Igatahes, lahedad päevad on olnud. Eile hääletasin üksinda Tartusse, Tallinna sain koos Efkaga. Seisin tund aega keebiga tee ääres, külm tuul otse näkku puhumas. Lõpuks sain koju. Tshillisin natukene ühikas ja läksin siis Goblini juurde, kes lubas süüa anda. Enne helistas Galatea, kellel oli igav ja me kõndisime koos minu poolt Annelinna teise otsa ja ajasime väga imelikku juttu. Goblini juures oli Sillu ja millalgi ilmus kohale ka Seebu. Neil on liiga sarnased nimed. Me tahtsime teha makarone muna ja juustuga, aga Galatea arust oli see ilgelt jube toit, nii et me tegime lihtsalt makarone ja panime neile juustu peale. Ja kommi sõime ka. Ja vahtisime arvutis muusikavideosid. Ja läksime Urgu. Ostsime Konsumist lasteshampust. Käisime Gobliniga pitsapoest läbi seni kuni Galatea ja Seebu enda poolt läbi käisid. Sillu ilmus jälle välja. Istusime mõnda aega Urus, ajasime juttu jne.

Horror-ruum on kurjaks läinud.

Ja sõbralik kolp on ka kuri. See on häiriv.

Millalgi 12 paiku jäime magama, mul oli soe, sest ma magasin Galatea keebi all. Hommikul mingi aeg oli äratus, teised kadus vaikselt ära, minul hakkas kool kell kümme, ma läksin viimasena ära ja võti jäeti minu kätte. Pisut vastik oli tõusta üksinda pimedas Urus, kui ma horror-ruumi peale mõtlema hakkasin. Panin kähku asjad kokku ja läksin minema. Niipalju siis sellest.



Keegi öelge, miks vangistame jõgesid valatud sängi? Miks mullapind magab külma asfaldi all? Miks pisaraist meresid enam ei teki? Miks lumi näeb valge ja süütuna und...?

Südameverega süütus ei lepi, ei andesta ilm ka ohvrite eest. Naerul näod ja mustavad mõistused mõistmatuna nende taga... Tühjusse, vaid tühjusse saadab meid meie surma täis tee.

Ja andestust sealgi saada ei saagi. Meie hingedest sünnile saab sillutet teid.