Ma...

Ma ei oska kirjutada...
Ma ei oska joonistada. Mitte kümnendikkugi nii hästi kui ma peaksin oskama.
Ma ei saa millegagi hakkama. No mitte veerandikukagi sellest, millega ma peaksin hakkama saama.
Ma ei tea, mida ma tahan.
Ma ei tea, kes ma olen.
Ma ei saa enam mõnedest inimestest aru.
Mul pole millegi jaoks motivatsiooni.
Ma tahaksin lihtsalt kogu elu veeta Urus, istudes sooja magamiskoti all, kallistada häid inimesi, juua sooja glögi, süüa sooja ja pehmet juustupikukest, mõelda, et väljas sajab lund ja see sädeleb tänavavalgustuse all, silitada kassi, või siis Vahurit (kes võib vajadusel natuke nurruda), kui muud üle ei jää.
Tahan tunda, et mind vajatakse.
Tahan tunda, et minust hoolitakse.
Tahan tunda, et on inimesi, kes on minu jaoks valmis kui mitte kõigeks, siis väga-väga paljuks.
Tahan tunda, et on inimesi, kes on valmis mind aitama ükskõik millal.
Tahan teada, et mind märgatakse.
Tahan, et minust tuntaks puudust, kui mind ei ole.
Tahan, et oleks palju neid, kes mõtlevad mu peale, nii siis, kui ma olen kohal kui siis, kui mind pole.
Tahan, et oleks palju rohkem neid, kelle nimel ma oleks kõigeks valmis.
Tahan, et oleks palju rohekm neid, kes seda väärt oleks.
Tahan, et oleks palju-palju inimesi, kes jookseks tänaval mind nähes mind kallistama.
Ma vajan inimesi.
Ma vajan neid, kes minust hoolivad.
Ma vajan tähelepanu.

Ja ma armastan teid kõiki.
Ja ma kallistan teid kõiki.

Ja ma vajan, et elu oleks jälle 52% normaalne.

Ja ma vajan kõiki, kellega koos saab naerda ja laulda, ilma et keegi hooliks sellest, et ma ei pea korralikult viisi, inimesi, kellega koos juua odavat veini, mõnitada osse ja piffe ja tiblasid ja Karlova gängi ja ükskõik keda veel.

Ja teie kõigiga on tore sümbioosis olla ;).
Mina võin olla teie seened.





Ma ei ole masendues.
Lihtsalt üks neist hetkedest.

Ja te võite alati tulla ja mulle midagi süüa tuua:)
Kõik mu väiksed kallid kased...