Tsiribiribimm

Oli ilgelt vastik õhtu.
Muidu algas päev kenasti (kui välja arvata see kerge eelaimdus, mis mul oli. Aga see oli tõesti suht kerge.), olime Goblini juures, hängisime seal nautke. Sõime ta juustu, saime kommi, särki-värki. Siis ühikasse. Passida tükk aega, et saaks dushi alla, kuna seal on remont jälle. Noh, tuli välja, et aegu muudeti jälle. Igatahes, lõpuks sai dushi all käidud, seal oli kerge uputus muuseas. See oli... omamoodi huvitav. Hea, et ma sokke jalga ei pannud.
Jõin natuke Leila ingveriõlut (anna andeks. Ilge janu oli. Ma jätsin sulle kommi selle eest.)
Ja Goblini vibu viisin ka ära.
Tulin sellega Urgu. Kuulutasin kõigile, kes siin olid (Goblin, Sillu, Kuriboh, Soerd, ee... kui keegi meelest ära on läinud... Sorri.), et mul on vaja kaaslasi ohtlikule seiklusele. Hämmastav, kõik peale Soerdi tulid selle peale minuga poodi kaasa.
Enne läks muidugi tükk aega, kuni nad end valmis panid. Ehk otsisid välja kõik sobivad bofferrelvad (mida on Urus ilgelt väheks jäänud) ning kostümeerisid ennast kostüümilaos leiduvate asjade kaasabil.
Käisime Vahuri juurest ka läbi, aga teda polnud kodus.
Käisime Seebu juurest ka läbi, aga teda polnd ka kodus.
Aga me avastasime ta, kui me hakkasime just ära minema.
Saime expi. Seebu käis toast läbi ja tuli meiega poodi.
Kuni ta sees oli tuli mingi ta naaber vanatädi vaatama, kes koridoris räägivad.
Rääkisime temaga natuke. Ta oli suht tore. Saime veel natuke expi.
Ostsin poest juua.
Tulime tagasi.
Seebu osutus Shadowdanceriks.
Nimelt ei näinud ükski hiilgavate silmadega suur koletis teda, kes meist aeg-ajalt mööda sõitis. Ee... jooksis tähendab.
Me peitsime nende eest ära ennast, sest nad olid hirmsad ja suured ja me polnud piisavalt kõrgel levelil, et neid tappa.
Aga õnneks on nende spot checkid väga jamad.
Seebu seisis rahus keset lagedat, kui nad tulid, teda ei näinud ükski koletis.
Aga jah, lõpuks jõudsime me kahtlasesse koopasse ning tapsime kõik kollid (Soerdi) ära, kes siin olid ja saime kõik järgmisele levelile ja see seiklus oligi läbi.
Suht tore oli.
Siis... mängisin HOMMi.
Tuli Vahur.
Goblin ja Galatea kadusid kuskile. Teised olid juba varem kadunud. Välja arvatud Soerd, kes vaatas telekat.
Mm... lugesime Vahuriga wikipediast wiccade kohta. Mingi hetk ei suutnud ma enam keskenduda.
Vahepeal juhtus veel värke.
Aga sellest ma ei räägi.
Ärge muretsege, me oleme kõik täiesti elus. Hurraa. Aga jah, see pole ainult minuga seotud.
Siis ma saatsin millalgi Vahuri koju ja hingasin värsket õhku paar minutit.
Siis ma mängisin natuke HOMMi.
Goblin läks varsti magama.
Mängisin ikka veel HOMMi.
Nüüd ma pean joonistama. Sest ma pean hommikuks paar pilti valmis saama, et mul oleks lootust väikest tööd saada.
Homme on kole see-eest. Ma olen varemgi öö otsa üleval olnud ja tean, mis tunne vahepeal tekib. Meh. Magamine on hea.
Külm on.
Elu sakib vahepeal.
Shallallaa.
Aga praegu on kõik OK.
No enam-vähem.
Külm on. Värisen. Urg on pime. Siin kostuvad igasugused ööhääled, mis on pisut hirmutavad, arvestades, et ma olen siin üksi, kui mitte arvestada magavat Goblinit.
Tahan Mialeed.
Goblin oleks tore...
Meh.
Tahan, et kõik oleks normaalne, kui nüüd aus olla.
Liiga tihti ei ole.
Ja tahan Galatead kallistada ja et ma teaks, mis kõik valesti on ja saaksin seda kõike muuta.
Ja sinult tahaks ka kalli.
Jah, on inimesi, kellele saab helistada keset ööd (või siis vara hommikul), aga neid on liiga vähe ja ma ei taha neid segada.
Nii hull see asi ju ka ei ole.
Praegu.
Shallalllaa
Ma peaaegu tean, mida ma (veel) tahan...
Aga ainult peaaegu.