Dani ei ole enam.
Mõneks ajaks.
Liiga raske on.
See pole mu valik, see on fakt.
Ma pole ka Luule. See... isik, kes ma kunagi Kuusalus koolis käies olin.
Tema ei taha ma enam kunagi olla.
Aga päris seda õiget Danit, päris mind, on viimasel ajal aina harvemini näha olnud.
Liiga raske on lihtsalt olla ainult mina.
Nii et ma ei tea hetkel, kes ma olen.
Reageerima jään ikka oma nimele, aga jah, arvestage, et isegi mina ei tea hetkel, kes ma olen.
Täna kõndisin oma sooja mantliga tükk aega pimedas Tartus. Lasin lihtsalt pisaratel voolata. Oli ka juba aeg. Ma olen neid juba väga kaua oodanud. Vahepeal seda teadmata, aga jah, nad olid oodatud.
Aga mu pea on ikkagi mingit kräppi täis, millest ma niipea lahti ei saa.
Tähendab... minuga pole asi ilmselt nii hullusti kui ainult blogist võib mulje jääda.
Ma ei tea, mina loen seda koos taustateadmistega, ma ei tea kuidas ta niisama tundub.
Aga ma loodan, et kõik saab jälle normaalseks.
Selleks normaalseks, mis see oli näiteks kooli alguses.
See oli ilus aeg.



Kes ma olen?