Ma ei saa lihtsalt aru enam.
Aitäh.
Tahtsin lihaka katusele minna. Aga umbes kolmandal korrsel mõtlesin ümber. Ma olin üksinda ja mul oli külm ja mu telefon ei anna piisavalt valgust.
Päris surma saada ma ka ei tahtnud.
Kõndisin tükk aega mööda Tartut. Käisin selle laheda kiriku juures, mis kuskil Karlovas on. See helendab ja näeb stiilne välja.
Aga sellest polnud ka kasu.
Ostsin Rimist 80 sendi eest ühe porgandi.
Siis tulin Urgu.
Istun siin.
Goblini läpakas.
Ta karjus tükk aega screw you.
Ma aitasin teda natuke.
Mh.
Jura.
Kõik.
Lihtsalt ei jõua enam.
Täna jõudis lihtsalt kohale, kui mõttetu kõik võib olla.
Panin küünla põlema.
See on hea.
Mina kipun jääma selleks, kes kedagi kallistama ja lohutama peab. Ja ma ei kujuta ette kedagi, kelle kaissu pugeda ja nutta ükskõik mis põhjusel. Ükskõik millal. Miks ei võiks kõik jälle normaalne olla?
Tahaksin kuidagi siit maailmast mõneks ajaks välja pääseda, aga see pole võimalik.
Isegi koju ei saa minna, sest see ei muuda midagi.
Äkki olengi mina kõiges süüdi?
Veel ma seda ei usu.
Aga kui ma selle peale piisavalt mõtlen...
Tahan ära.
Tagasi normaalsesse maailma.
Aitäh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar