Metsatoll

Venemaa tõstis hiljuti Soome puidu jaoks makse.
See pole aga üldse oluline, ma tahtsin lihtsalt sellist pealkirja kirjutada.


Hmm, ma ei mäleta, millal ma viimati kirjutasin. Mida, seda ma mäletan. Järelikult oli see siis, kui ma veel Tartus olin.

Noh, reedel hääletasin Tallinna, sain kohe teise auto peale, mis tegi küll Jüris peatuse ja pidi sealt edasi hoopis teise Tallinna otsa minema, nii et ma läksin maha ja hääletasin. Sitt koht, iseenesest, aga ma olen sealt ja sealt kandist varem peale saanud küll. Ning sellist kohta, kuhu igaveseks jääda, ei ole olemas. Igatahes, mu ema, kelle tööpäev oli läbi, helistas vahepeal ja tuli ja korjas mu Jürist üles (või Jürilt. Ma ei tea. Kaberneeme kohta kasutatakse pidevalt mingit nõmedat alaleütlevat käänet sisseütleva asemel, mis häirib mind kohutavalt. Ning Rahvamaja kuulutustetahvlil oli mingi kuulutus asja kohta, mis toimus Kiiul. Kiiu-Kiiu-Kiiut-Kiiusse e Kiidu-Kiius jne. Ja sellega kaudselt seotud teema on ka Koipsi, mitte Koipse, aga sinna ei anna ilmselt midagi parata.).

Käisime poes, varustasin end mängu jaoks energiajoogiga, sõitsime koju, vaatasime telekat, jõime veini ja sõime juustu. Järgmisel hommikul äratus, asjad pakkida, viimasel hetkel pudelikesed jookidega täita (need tuleks nüüd puhtaks pesta. Hea mõte.), saapad meevahaga üle tõmmata, sest väljas on märg, telefon kaasa, võileibade jaoks läheb pisut kiireks, autosse ja bussipeatusesse. Ema käest sain bussi jaoks raha, arvestasin, et võibolla jääb mingi kümnekas veel üle, mille eest saab Tartus leiba osta, aga tuli välja, et bussiga Tallinna sõit oli pisut kallim, kui ma arvasin, nii et kogu mu äsja saadud raha kulus täpselt kroonipealt ära.

Bussijaamas lugesin Gaimani Surnuaiaraamatut (ei, seda ei ole tõlgitud) ja leidsin varsti üles Zelori, Hanna ja Mirju. Bussi peal kohtasime Maarjat ja viimasel hetkel hüppas uksest sisse ka Märt. Pärast pikka reisi (inimene on 25 punkti, jalgratas 15 (või oli see kümme), auto 1 punkt ja rekkad ja bussid annavad miinuseid, sest need teevad meie bussile liiga palju dämmi, kus otsa sõita) jõudsime Vana-Vigalasse, mis oleks täiesti suvaline pärapõrgu, kui seal poleks suvel ühte nädalavahetust. Mõis-koolimaja leitud hakkas mäng, millest ma pisut drägonis muljetasin. Ma üritan mingi hetk kroonika ka valmis kirjutada, aga vast mitte täna.

Ühesõnaga. Väga tore oli. (Kuigi eelmine mäng oli minu arust siiski eepilisem).

Aapo viskas mõned inimesed öösel Tallinna, sest ta tegi seda. Ma kasutasin võimalust, sest Hanna oli lahke ning andis Aapole ka minu eest bensuraha ning lasi mul Tallinnas ka ööbida.

Ma ei ole kindel, kui palju ma magasin, aga mingeid kummalisi unenägusid nägin küll, nii et sai ikka küll. Päris välja muidugi ei puhanud, sest mul oli äratus sätitud pisut pärast kümmet. Äratasin end üles, jõin energiajooki, sõin Zelori emaga hommikust ning läksin hääletama.

Peale ei tahtnud keegi võtta, aga lõpuks sain mingi prantslase peale, kes läks Tähe tänavale, oskas mingil määral eesti keelt (ta kuulas mingit prantsuskeelset stand-up koomikut ja popmuusikat, nii et me ei suhelnud) ja oli politoloogiaosakonna õppejõud. Taevast tuli varsti igasugu imelikku lörtsilaadset ollust, nii et mul oli hea meel, et ma Vana-Vigalast ära hääletamist ei proovinud, eriti arvestades, et mu jalgadel oli jahe isegi autos.

Tartust sain Erlessa käest oma asjad, mis ta lahkelt mängult ära oli toonud, vahetasin riided ja otsisin üles näitlemise. Ehk siis kooliteatrite festival Sadamateatris, kus esines Goblini trupp ning muidugi veel ilgem hulk treffnerit ja natuke vähem Uru Noorteteatrit. Ma arvasin küll, et pärast mu pikaleveninud saabumisüritusi olen ma enam-vähem kõik maha maganud, aga ma jõudsin täpselt üks näidend enne Goblini lavastajadebüüti. Kokkuvõttes võin ma öelda, et esimene asi, mida ma nägin oli igav ja selle point jäi selgusetuks, Goblin oli Merikese stsenaariumiga hästi hakkama saanud, niipalju kui ma öelda oskan, ehk siis see polnud igav ja näitlejad olid vahvad (eriti muidugi Enno, kes sai oma osatäitmise eest ka ilusa värvilise paberi); Urg tegi oma parima ühe näitlejata, aga see jäi ilmselgelt liiga tühjaks ja pisut ambitsioonituks ning viimane asi oli äge, sest see oli ju Bradbury.

Edasi sai mingi naiste-ja-meeste-armastuse asi, mida ma kahjuks ei näinud ning Goblin. Pärast seda kui inimestele olid ilusad värvilised paberid ja punased nelgid kätte jagatud, hängisime lahkumisläbus veel pisut ringi ja lasime Mialeega jalga.

Mialee tegi muna ja ma lähen ja teed nüüd vist teed või midagi.