Lugesin Curu OOTSi koomiksi läbi, pole eriti midagi söönud, aga ei taha ka. Eesti keel oli kell kümme. Ääretult tüütu. Kas ma olen üldse söönud? Ma tean, et enne kooli sõin kaks tükki leiba. Pärast tegin muna. Õhtul ostsin natuke kommi, sest ma tahtsin. Mm... ma ei tea, ma arvan, et ma ikka sõin midagi.
Passisin tükk aega netis veel, siis läksin õue, mõtlesin, et astun Zavoodi, puhuks kui seal keegi on, kellega veidi suhelda. Enne Konsumit ütles keegi suvaline inimene tere, tuli välja, et ta oli teiselt kursuselt. Ajasime juttu, ta oli minu mäletamist mööda Olivia (või siis midagi väga sarnast. Ilgelt äge nimi iseenesest.) ja ta elab esimesel korrusel selle ägeda naisepildiga ukse taga. Jõudsin Laiale tänavale ja nägin, et keegi Curuniri pikkuse moodi inimene nahkmantlis väljub Zavoodist koos ühe teise musta riietatud inimesega, kes meenutas peagi Kõusti. Asusin neid jälitama, piiludes möödaminnes Zavvi, kust ei paistnud kedagi huvitavat. Selle tänava nurgal, kust saab Supilinna poole tundsin pahvakat piibutubaka lõhna ja võisin oma järeldustes veenduda - tegu oli õigete inimestega. Jälitasin neid edasi, Curu pöördus kodu poole ja Kõust võttis suuna Krooksu. Jõudsin Kesklinna kooli juures talle järgi ning me heitsime pilgu eelnimetatud pubisse, kus samuti kedagi märkimisväärset ei viibinud ning me naasime üle Kaarsilla kumbki oma ühikasse.
Yay. Happiness concludes.
Peaks teed tegema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar