Ja ainsaks valguseks saab täiskuu igavikku täitvas taevas.
Härm põrub jalge all, kus kale maa ning haljas hein vaid hallahelgiks tähte all. Kui laanterahva huike hele kõla sul hiie ääres põuest vedib võhma ning liialt vagusi seal hingatad... Kas maksmata on andam urmast julmem, et avali ja mööda tuntud radu su samm jäi ööde vardjail kõrvu kuulmata? Ning nüüd, mil peninukid nuuskimas su nime jäljest rohus, mis tahtmata sai külmund krõbedasel kõlvil, su sume samm veel argsi anub minna, et tasuks omaenda turm ei tuleks.
Kas koerakoonlasest su kulg on kiirem, et mõelda minekule mõtet on? Vist võõra veri väärt on hukatust, et kõiv su külge katab, kui kadumise asemel su haljalt hõõguvhelkiv mõõgatera täidab tühjuse. Su hing ei hõika hukatust ei tuulerahva tuimal keelel ega soovi kalmukiigest lisna agart avitust.
Kui metsa mustjas raam saab häili selle soerdi soetumisest, kelle võõrast verd ei ihka hiievaimud iialgi, su noidlev neim saab võtta vääralt vaimult viha seest. Vilgas vari, hambad irvil, kargab välja hallist ööst ning tabab tera täiskuu toojat, ulgvel hunti, metsateenri tulist turja, enne kui su tead on tundnud veli eilsest kevadest. Ergav elu voogab viimaks, susi silmis sume helk, kui küsib oma viimse jõuga, miks karja reetnud oled, inime. Su silmist langeb tähesäras pisaraid kuid semlakil on vereterasesse tarretunud hing ja soikund süda nii et kuuldamatuks jääb tal itk, mis võrendikuks halab pärismaa.
Su ilm on õndunud, sa hukand oled ennast ja hiite haldjatelt sul sundi pole vaja, kui ööde vardjad viimse tamme ees tuituvanal kivil urjaks seavad sind. Su vaim on valmis end kalbel keelel kalmuranda kandma, vaid vaikselt võpatad, kui kaela tungib taiatarga sire sirp.
Ja sinu viimset pilku tühjas tähistaevas jääb saatma metsahalli varju päris pesakonna ulgvel leinahuik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar