Ma tahan ära!
Ma tahan siit maailmast ära.
See lämmatab.
Ma hingan ja ei hinga ja ma pean midagi tegema ja...
Ma tahan lihtsalt ära.
Ma ei tea, mida ma tegema pean.
Ootame sügiseni?
See pidev näriv miski. See häirib. See segab.
Ja ei lase hingata, sest mingi osa õhust jääb alati väljapoole ja mingi osa jääb alati sissepoole, aga sel pole hingamisega midagi pistmist.
Ja üleüldse, te ei pea seda blogi lugema, sest ma ei tea ise ka, mida ma siia kirjutan.
Ja kui mõelda, et kui oleks valida, siis ma vist ei jääks...
Ma ei tea.
Päike ja taevas ei ole seda väärt.
See maailm ei ole seda väärt.
Ainus, milles on mingi mõte, on sõbrad, kõik inimesed, keda kallistada, kõik inimesed kellest hoolida... ja paber. Tühi valge või toonitud paber ja pliiats ja harilik. Ja võimalus kirjutada ja lugeda ja mängida ja olla vaikselt-vaikselt salaja omaette ja meri ja mets ja suured tumedad metsloomasilmad.
Ja kõik need teised väikesed asjad, mis seda kõike väärt ei ole ja üleüldse kirjutan ma ainult kirjutamise pärast, mitte sellepärast, et sõnadel enam ammu mingit mõtet oleks ja ma tahan, et oleks alati võimalik kellelegi toetuda, aga mul ei ole seda võimalust tegelikult ja on hea, kui ma seda ei tee. Ja...
Nagu ma ütlesin... üksi olla on hea mõnikord.
Ning sel on alati ka halvad küljed ja ma tahaksin siia panna ühe smaili, mis naerataks laia võltsnaeratust.
Sa vist tead, mida ma tahan, aga sa ei saa või ei taha seda anda ja mina ei saa seda küsida ega võtta, sest see ei ole aus, nii et ma lasen lihtsalt ajal mööda voolata ja selle endasse summutada.
Aga ma ei ole seetõttu õnnetu.
Vähemalt mitte väga.
:)
Te olete liiga kaugel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar