Minna üle tuultest lihvitud maa,
looklevatest lainetest sahisevat lagedust mööda?
Kui su kihvad tilguvad verest
Ja süda on kivi ja marmor, kuid soe.
Sa arvad, et sa võid minna,
võttes endaga taevasina, mis soe?
Ja mu silmades sätendav kurbus ja viha,
see kõik, see kõik kohe üldse ei loe?
Jah, ma tean, on surmas neid sõnu,
mida ütelda tahaks, kuid enam ei saa.
Ja kui kustutad viimse sa tule,
enam astuda varju või välja ei saa.
Ning südames leegitsed, nii pime, nii pime,
ent näha ega tunda enam tõesti ei saa.
Öö on su hingeks ja südameks päike,
sa hingad kui Gaia, sa nutad kui vihm,
Ja Neptuni sagris juukseid sa paitad
väikeste laintena, vahus neil read.
Su mõtted on tuules ja tähises taevas
ja ma vaatan su öhe ja su silmad on seal.
Ee.. misasi see nüüd oli?
Aga jätkakem postitusega.Kell on üks.
Lähen millalgi magama.
Aga ma olen Kaberneemes (võiks sadamas käia homme...), nii et selle asemel, et midagi teha, postitan ma mitu korda päevas oma blogi.
Mul on varsti sünnipäev. Ma ei taha seda.
Keegi, ma ei mäleta enam kindlalt, kes, ütles, kui ma jälle seda kurtsin, midagi, mille põhimõte oli, et see hala on nõme ja mõttetu.
Võibolla teiste jaoks küll, jah...
Aga ma üritasin teha selgeks, et minu jaoks on vananemine halb ja natuke vastumeelne, sest hoolimata kõigest tahan ma tegelikult siiski veel elada.
Ja, noh, ma suren noorelt.
Ma tunnen seda ise piisavalt hästi, et seda uskuda.
Ma kahtlen, kas ma kunagi kolmekümneseks saan.
Ma soovitan teile (noh, Sillul pole vaja) seda mitte eriti tõsiselt võtta, sest tegelikult olen ma ju lihtsalt väike psühh, kes tahab olla eriline ja tahab tähelepanu, aga enda lõikumise asemel ma lihsalt ütlen, et ma suren ära. Hahaa.
Ööd on head. Te ei tea kunagi, mis värk on, kui ümberringi on täielik pimedus.
Ma olen kummalises tujus.
Kaberneemes olla on imelik.
Kuulan Taaki, pooldaks midagi muud, aga siin arvutis pole midagi eriti. (Ahjaa, ma tõmbasin endale Windows Media Player 11-e ja avastasin selle installinuna, et mul on palju laule, mille olemasolust mul aimugi polnud. Aga mitte midagi väga erilist ja see pole tegelikult üleüldse oluline, ma lihtalt mõtlesin need avastanuna, et ma saan selle oma blogisse kirja panna.) Noh, Töll on, aga ma tahan kirjutada, ilma, et ma muusikale keskenduksin.
Ahjaa, Tharaphital on uus album. Ma kavatsen selle saada endale kuidagi millalgi.
Hmm. Midagi on imelik.
Tõenäoliselt olen see lihtsalt mina.
Nohu ja köha on ikkagi, aga mitte nii väga kui varem.
Venna on ikka veel haige ning Sillu jäi ka haigeks. Tahaks midagi teha nende heaks, aga ma ei saaks nagunii, lihtsalt Tartus olles oleks tunne, et kui vaja, siis ma oleksin vähemalt olemas...
Uvatha helistas mulle täna. Vaene väike hundu. Tal ei ole elu. Me peame talle külla minema. Loodetavasti saab see varsti teoks:)
Mul on varsti sünnipäev. Ma ütlesin seda juba, õigus küll.
See ei ole tegelikult hea...
Kusjuures, viis aastat on päris ilus number ja päris pikk aeg. Hm. Aga mitte kolme lapse saamiseks. (Kes teab, see teab.)
Inimesed eeldavad, et kui sa vananed, saad sa täiskasvanulikumaks. Ma ei taha seda. Asi pole vastutuses ega muus sellises. Mul pole iseseisvuse vastu üldiselt väga midagi. Ma ei teagi... Sünnipäevad tuletavad sulle meelde, et aeg möödub, nad panevad mõtlema möödunud ja veel ees ootava elu peale. Ja ma ei tea, kas ma tahan sellele väga mõelda...
Jah, on asju, mida oleks võinud või isegi pidanud teisiti tegema. Aga neid ei ole nii palju. Ning ma leidsin kunagi, et pole mõtet midagi kahetseda, mis juba juhtunud on.
Ma tahan paljut, aga ma ei tea alati mida. Mu soovid on tegelikult lihtsad, aga ma ei tea kui kättesaadavad. Ma tahan, et ma saaksin olla rohkem mina ise. Aga ma ei tea, milline ma tegelikult olen. Ma tahan olla see väikene värdjas, kellena paljud mind näevad (ja see polnud negatiivselt mõeldud. Värdjas on lihtsalt üks selline sõna.). Aga see ei ole nagu päris mina. Ma ei tea, las see teema jääda hetkel.
Goblin küsis mult ükskord, kas keegi mind ka päriselt tunneb. Ma raputasin pead. Mitte keegi. Päriselt mitte keegi.
Aga ma ei leia, et see on asi, mille üle uhke olla ja mille pärast end teisteks paremaks pidada või midagi sellist!
Ma lihtsalt ei oska. Ei oska päriselt rääkida. Siinkohal tahaks öelda, et kõik, kes te olete lasknud kuidagimoodi mul ennast avada (ükskõik, mil moel ja kui tahtmatult) ning olla päris siiras ja see müstiline faking mina ise, kelle kohta ma ei oska midagi öelda, te kõik olete väärt ühte suurt kallistust ning kui see ei tundu piisavalt oluline (kui midagi on liiga palju, siis muutub see palju vähem tähtsamaks, kui see mõeldud on. Kui ma kedagi kallistan, siis tavaliselt mõtlen ma seda tõsiselt. Mitte nagu vahepeal. Mul oli lihtsalt vaja seda perioodi seal vahepeal.), siis leidke midagi muud, mida ma saan teha. Ma võin joonistada teile kõigile pildi, mis tuleb südamest ja see on oluline, minu poole pealt igatahes.
On joonistusi, mis on lihtsalt pildid, aga on ka joonistusi, mis midagi Tähendavad. Mitte niiväga selle poolest, mis pildil on, vaid sellepärast, mis sinna sisse läks.
Nii. Jah.
Tegelikult tahaks aja seisma panna.
Praegu on hea. Üldiselt.
Aga tuleb kevad, tuleb üks järjekordne suvi, aga see ei saa olema pootki nii hea kui viimane. See oli suvi, mis enam kunagi korduda ei saa. Seda vabadust ja õnne, mis on päikeses ja sõprades, ei saa me enam kunagi nagu siis. Sellest on kahju.
Ja siis tuleb sügis, mis on pime...
Suvi on roheline ja seal on päikest, aga sügis on pime... Ma ei tea, oleks kena, kui ta seda ei oleks.
Aga talv on valge. Praegune talv. Mulle meeldib talv ja ma tahaksin Tartusse, aga seal pole tegelikult praegu väga hea. Ma ei tea, miks. Mul on tunne, et ma pean palju aega ühikas veetma ja ma ei taha seda tegelikult väga. Ühikas pole... midagit, mida ma vajan. Ma tahan korterit. Oma korterit. Kohta, kus ma tunneksin ennast kodus olevat.
Mu tuba ei peaks olema väga suur. Täiesti vabalt võib see olla nii väike, et seal on ruumi kaheinimese voodi jaoks ning siis veel tsipake. Kaheinimese voodi oleks üks vajalikest asjadest. Mulle meeldib magada põiki üle voodi ning üleüldse on voodi koht, kus saab ennast hästi tunda. Lugeda, kirjutada, joonistada, lihtsalt lebada niisama ning vahtida lage ja mõelda. Voodis on hea mõelda. Oma voodis. Oma pesas. Ja ma tahan sinna oma tekki. Seda, mis on Kaberneemes. Seda, mille ma endale ümber kerisin, et arvuti taga mitte külmetada. See on minu tekk. Ma sain selle endale siis, kui me magasime veel kõik ema-isaga samas magamistoas, siis kui ülemine korrus oli veel välja ehitamata ja see on soe ja päris oma ja tuttav ja ma tean, kuidas selle all magada nii, et isegi väikeses voodis ei kipu see üle serva vajuma. Ja oma patja tahaks ka, aga ma ei tea enam, milline on minu padi. Kas see, mis on ühikas või see, mis on siin. Kumbki ei tundu päris õige, aga asi võib ka voodites olla, mis segavad seda tunnet. Jah, ma tean, kindlasti on põnev lugeda minu padja kohta.Jah. Igatahes, siis on mul paar öösärki, millega ma magada saaksin oma kodus oma voodis:P
Punane, see kõige esimene neist, mida ma hetkel üldse kasutan. Ma ei ole enam päris kindel, mis pilt seal peal on. Kas seal oli kiikhobu ja mingid mustrid? Õmblused on seal igatahes pisut lahti. Siis roheline. See, mis mul praegu on. See, millel on suur punane plekk, mis tekkis siis, kui mul Rocky Horrori jaoks juuksed punaseks värviti ja millest lahti saamise võimalused on üpris-üpris väikesed.
Ja sinine. See on tegelikut vist mu lemmik. Seal peal on mõmmi ja ta varrukad on roosad (nojah...). Selle sain ma Iriselt ja mul on siiani kahju, et mul oli see hetk midagi hoopis täiesti muud mõttes (ma ei tea enam ammu, mis täpselt), nii et ma ei tänanud teda korralikult. See on lihtsalt kuidagi hästi tore asi:)
Igatahes. Mu toas oleks veel peegel. Seintele oleks kinnitatud mõned mu pildid ja mõned plakatid ja seal oleks väike kummut või siis öökapp või lauake või misiganes, kus oleksid olulised asjad. Trummipulgad. Kõik Metsatölluga seotu, mis võimalik. Mõned küünlad. Viirukialus, koos viirukiga. Tuhatoos, täis viirukituhka ning põlenud tikke ja seal oleks üks tikutoos, milles on tikud. Seal oleks ka korgitser. Lihtsalt põhimõtte pärast. Samas, ma võin selleks ajaks jälle juua. Ma leidsin, et millalgi ma hakkan seda jälle tegema. Klaas veini või pokaal shampanjat mõne sündmuse puhul. Seal oleks võibolla veel pliiatsitops värviliste pliiatsite ja harilikega ning kusagil, alatihti kadunud ja valesse kohta pandud, ent aeg-ajalt siiski kohal olev kustukumm. Täringud oleksid ka seal, kui nad mul kaasas pole. Siis oleks seal kuhi pabereid või mapp, kus on koos täiesti suvalised paberid, tühjad paberilehed joonistamiseks, mõned joonistused, mõned visandid, mõned tühjad, mõned täis DnD tegelaselehed, mobiil vedeleks seal, kui ma kodus olen, mu ogad ja sõrmused ka aeg-ajalt. Skorpion ka. Teate küll, see, mis mul aeg-ajalt kõrvas tilbendab, see, mis on käinud kõikidel Töllu kontsertidel koos minuga. Kindlasti midagi veel.
Siis oleks seal kusagil arvuti või läpakas ja odavad kõlarid. Üks riidekapp.
Võibolla paar tooli. Üks kindlasti, kui rohkem, siis on need kõik täis riideid, mis on erinevatel põhjustel erinevates kohtades. Kui toole eriti pole, siis on riided igal pool mujal.
Kusagil nurgas vedeleks paar bofrit. Ukse lähedal oleks pooleldi valmis pakitud seljakott. Lihtsalt harjumusest ja loodetavasti ka väikese vajaduse tõttu. Pakitud nii, et soovi korral viskaks ma sinna sisse paar riideeset ning tõmbaks mantli selga ja saapad jalga ning oleksin põhimõtteliselt vamis minema ükskõik kui kauaks ükskõik kuhu.
See tuletab mulle meelde, et olenevalt korterist vedeleksid mu saapad kas ukse kõrval koos mu sussidega, mida ma ei viitsi jalga panna, kui põrandal vaip on, või oleksid need esikus ukse kõrval, oodates tõenäoliselt viksimist, mis millalgi varsti peaks mulle isegi meelde tulema.
Küünlaid oleks seal palju ja igal pool.
Ja raamatuid ja pooleiolevaid joonistusi ka.
Ning digilaud oleks alati arvutiga ühendatud ning ma kasutaksin seda aeg-ajalt hiire asemel.
Selle kummuti või väikese laua kõrval seisaks mu djembe, mida ma tahan liiga tihti mängida liiga hilja, nii et ma ei saa seda teha, ilma korterikaaslaste pahameelt pälvimata.
Arvuti kõrval vedeleksid ilmselt CDd ja jällegi täiesti suvalised paberid. Osad neist praht, osad tähtsad dokumendid.
Prügikast oleks täis, aga sinna mahub alati midagi natuke juurde, enne kui seda on vaja välja viia.
Mm... kardinad. Need oleks kas õhukesed ning põhimõtteliselt ainult sellepärast, et seal on aken või siis rasked ja paksud ning pidevalt ees kui küünlad põlevad ja viiruk suitseb.
Voodi kohal oleks üks seinalamp ka, mille valgel on hea lugeda. Joonistamiseks on seda vähe, aga niisama sodimiseks sobib küll.
Jah... see oleks suht tore:)
Tegelikult peaaegu ideaalne praeguseks.
Millalgi tulevikus tahaks midagi, mis meenutaks rohkem päris kodu selle traditsioonilisemas mõttes. Või midagi.
Ahjaa, arvutil oleks kindlasti kõrvaklapid, et kell 3 öösel saaks rahus valjusti Metsatöllu kuulata.
Hei, ma hakkan juba leidma, et mu Töllusõltuvus on kergelt imelik.
Samas teadsin ma seda juba ammu, nii et jah.
Ma kuulan hetkel 2003. aasta Poola Eurolaulu. 2003 aastal oli paar head asja muuseas. Vist Taani või Norra I'm not afraid to move on. Seda on hea kuulata. Siis see Poola asi. Selle sõnum meeldib mulle. Kuigi ma ei saa sõnadest aru, mäletan ma seda enam-vähem. Ja see on muidu ka mõnus ja rahulik. Kuulan ilmselt natuke Children of Bodomit peale Seda playlisti, sest see lõpeb biitlite lauluga Imagine...
No praegu ongi hea ja rahulik olla igatahes. Ei tea, kas see on playlistist või valisin ma selle playlisti oma meeleolu pärast...
Hm. Ma tean, et ma tulin igatahes trepist üles, vaadanud enne peeglisse ja leidnud, et ma ei näe väga masendav välja ning et mul on blondid juuksed, mis mulle suht meeldivad ja mis on pikemad kui kunagi varem ning mis kasvavad veel pikemaks, mis võtab küll aega, aga on seda väärt. Mulle meeldivad mu juuksed, sest nad on blondid. Loomulikud blondid üldiselt. Kuigi neil on osaliselt veel roosakas toon Rocky Horrori ajast.
Mu silmadel pole ka midagi häda:)
Noh, peale selle, et prille on vaja. Ma tahan oma prillid üles leida... Aga ma ei oska tõesti kusagilt otsida...
Nojah. On mõningad asjad, mis ei lase mul täiesti rahulik olla ja mis kaotavad mõneks ajaks naeratuse. On asju, mis on rasked, aga olles otsuselt jõudnud, tuleb need ära teha, sest muud võimalust ei ole. Ja see on tõesti raske ja ma ei taha seda teha. Meh. Vabandust. Aga nii ei saa lihtsalt.
Aga üldiselt, olge õnnelikud, teid see ei puuduta. Võibolla nutan ma natuke, aga sinna ei saa nagunii keegi midagi parata ja kui te teaksite, milline ma enne olin...
Üldiselt saab kõik korda ja väga kiiresti:)
Lihtsalt sõnad võivad haiget teha, aga tegelikult teeb nende mahavaikimine veel enam haiget.
Niipalju siis sellest.
Ja siis see teine ja kolmas asi.
Noh, see on keeruline, aga olles selle endale juba selgeks teinud, saan ma hakkama küll. Kahju on natuke, aga ilmselt on nii parem. Ma väga loodan igatahes... Ning jah, see on mõeldudki nii, et keegi ei peaks sellest aru saama.
Mis puutub sellesse kolmandasse asja... Siis seda veel vaatab ja kui see on nii nagu ma mõtlen, et mingil määral võib olla, siis olen ma väga segaduses ega tea, mida teha. Aga kui ei ole, siis... siis on ka asi keeruline tegelikult. (Ei, ma ei ole rase nagu Seebu;P) No ma ei tea, see on asi, millest ma saan rääkida kellegagi, kui asi selgem on igatahes. Njah.
Üleüldse lähevad asjad segasemaks. Aga see ei tähenda midagi. Ee... Nagu näha hakkab kellaaeg võimust võtma ning ma ei ole enam isegi päris kindel, mida ma räägin.
Ma otsustasin satanismiga end rohkem kurssi viia, sest tegelikult tundub see huvitav ning ma tean sellest ainult hästi pinnapealselt. Ma arvan, et see pole küll siiski päris minu jaoks, aga hea on teada, mis värk on, ja, noh, kunagi ei või teada. Midagi halba see igatahes ei tee.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada midagi, aga mul ei tulnud piisavalt ideid. Kahju tegelikult. Pluss veel see, et ühe selle ainsa normaalse poolelioleva jutu fail on Tartus ning ma ei saa sellele ligi kahjuks.
Kirjutada on hea. See aitab pingeid maandada ja juhet luua. Pun intended...
Ma tahaksin seda teha tihemini ja paremini...
Väsimus hakkab peale tulema ja mul on kavas hiljemalt kella kolmest magama minna.
Tegelikult on praegu ka päris hea aeg, ma ei jaksa enam.
Kuulan laulu lõpuni ja poen siis voodisse.
Uni on hea.
Deem, ma jätsin mobiili alla, ma ei tea nüüd ärgates, mis kell on.
Ma jätan muidugi arvuti sisse, et paar asja ära tõmbaks, aga see on voodist natuke kaugel.
Ah pohh.
Sa oled tore.
Jah, sina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar