Silmad on väsinud.
Tahan prille tagasi, aga neid ei ole kusagil. Mh. Ehk veab ja leian üles.
Täna saan lõpuks ühikasse magama. Tahtsin seda juba kaks-kolm päeva tagasi teha, aga ei õnnestunud.
Tegin eile Erlessa-Sillu-Seebu-Goblini juures kartuliputru. Täiesti söödav tuli.
Telekas on mingi samuraifilm. Ma olen seda varem näinud, see on suht tore.
Urus on palju mingisugust rahvast. Keskelt tuleb lärmi.
Varsti on jaanuar ja minu sünnipäev ja kool algab.
Vananemine... ma ei tea. Ma ei taha vanemaks saada.
Ma ütlesin kellelegi, et ma suren noorelt. Ma olen selles suht veendunud. Ma pole ainus, ma tean seda veel mõne inimese kohta suht kindlalt.
Nojah, ega ma eriti ei põe sellepärast, see on lihtsalt midagi, mis juhtub.
Ma tahan kuhugi ära.
Ma tahan, et mul oleks Tartu, kuhu minna, kui tekib vajadus.
Aga kuna ma teadaolevalt juba siin olen, siis on see keeruline.
Hmm. Ma pean leidma võimaluse, kuidas ma saan Tartusse tulla isegi siis, kui ma siin juba olen. Ma olen veendunud, et see on võimalik.
Deirat tahaks näha, temaga on hea rääkida. Mõne inimesega lihtsalt on hea. Mõnega lihtsalt on võimalik.
Rääkimine on hästi oluline. Ma ei pea silmas niisama vestlemist. Ma pean silmas rääkimist. Seda, kus sõnad tulevad südamest, ükskõik, mis parasjagu teemaks on. Sellised sõnad, mida sa ei jaga kõigiga. Kuigi vahel pole selleks mingit põhjust. Ma tahan teie kõigiga rääkida. Aga ma ei oska. Ma ise ei oska. Tulge minu juurde, tehke mulle üks kalli, vaadake mulle otse silma ja südamesse ja naeratage ja rääkige minuga nii, et sõnad meie vahel kõlisevad otse südamest südamesse.
Nädalavahetusel lähen Kadrinasse.
Nii palju inimesi on.
Kõikjal.
Ja ma tahan, et te oleksite kõik korraga lähedal ja kaugel.
Kaugel, kui teil on vaja. Kaugel, kui minul on vaja.
Aga lähedal, alati, alati kui seda vaja on ja ma ei tea, kes teavad, mida ma sellega öelda tahan.
Ma tahan kalli.
Aga mitte lithsalt niisama.
Ja ma nägin täna öösel unes, et meie kass oli viga saanud.
Ma tahtsin teda arsti juurde viia.
Tal oli kõht täiesti lõhki.
Aga tal ei olnud väga paha olla õnneks selle pärast.
Ma mälestan, kuidas Tiitsu nuttis, kui ta koju tuli, siis kui ta viimast korda koju tuli. Ma ei unusta teda kunagi, ta oli meie esimene kass ja olgugi, et ta sai vanaks ja tal oli raske, armastasin ma teda ikkagi ja ta oli minu kallis väike kiisu.
Ma ei taha, et Potsatajaga midagi juhtuks.
Ma näen teda nii harva.
Aga ta on sile ja hea.
Lõpuks viisime me ta unes igatahes arsti juurde, Kiidu, sinna kust ta ükskord süsti sai, kui ta oma jalaga midagi teinud oli ja arst hakkas teda terveks tegema ja ma ärkasin millegipärast üles.
Hommikul käis keegi Urus ja ma mäletan, et see oli Vares, kuigi ma ei saa aru, miks ta hommikul Urus käis. Samas ma ei tea, kui vara see oli ka muidugi.
Mõnikord on hea üksi olla.
Mul on läpakat vaja, sest mul on vaja kirjutada ja joonistada ja mu digilaud seisab jõude.
Ning kui keegi teab kedagi Tartus, kellel on trummid ja kes pole Daleios ja kelle trummidega saaksin ma natuke harjutada, siis oleks see tore.
Peaksin millalgi koju minema.
Näiteks esmaspäeval.
Kodus on hea aeg-ajalt.
Ma ei tea, milles asi on, aga täna on kummaliselt tühi olla.
Ma tean, et see läheb üle.
Mõtlesin muuseas Magic'ut mängima õppida.
Ma ei saa aru, mida ma oma rahaga teen, sest mul on seda alati nii vähe:S
Pohhui.
Homme lähen Kadrinasse.
Pühapäeval tulen ilmselt tagasi ja mängin natuke trumme Daleiose juures ja ei tea, mis edasi saab.
Nojah.
Varsti on sünnipäev.
See ei ole oluline.
Tegelikult ei ole mitte miski oluline.
Me lihtsalt teeme sellise näo.
Mingil määral on Dani alati õnnelik ja naeratada oskan ma alati siiralt ja kui teil on vaja kedagi, kes teid kallistaks, ükskõik mis põhjusel, otsige mind üles.
Ma olen valmis alati toeks olema ja ma hoolin rohkem kui te teate.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar