Uus aasta. Ma kirjutan millalgi jõuludest ja aastavahetusest. Need olid head.
Tahan teksaseid osta.
Odavaid. Musti. Normaalseid.
Sinised sobivad ka.
Eksamid on kurjad.
Kuulan NBSi.
Eile olin Sillu juures. Magasin selle kott-tooli julla peal. Seal oli mugav.
Ma olen väsinud.
Midagi on valesti.
Ma olen võibolla natuke haige.
Ma loodan, et asi on selles.
Liiga palju... kõike.
Ma pean kirjutama.
Mul on kroonikaid vaja lõpetada...
Ma sain oma lepingu kätte. Kahe pildi eest midagi üles 300 krooni. Üks neist piltidest oli mõttetu. Teinekord tahaks rohkem saada... Heh. Eks näeb. Raha on alati liiga vähe.
Mul on hetkel raha. Ma mõtlesin, mida sellega peale hakata. Mitu päeva mõtlesin. Midagi ei tulnud pähe. Siis tuli meelde, et mul on teksaseid vaja.
UUED TÖLLU SÄRGID ON MÜÜGIL! Need on ilusad.
Sillu lubas koos minuga poodi tulla, ma ei tea täpselt, kust neid osta. Ma pole Tartus riideid ostmas käinud mujal kui kaltsukas, aga ma pole seal kunagi normaalseid teksaseid näinud.
9. september.
Sinna on väga palju aega.
Aga ega muud üle ei jää, kui oodata.
Ma ei mis siis juhtub. Kui üldse midagi. Aga loota ju võib. Sest aeg oleks juba.
...
Ma põletan küünalt. See tundus hea mõte olevat. Ma olen ühikas hetkel. Küünalde valgus on mõnusalt pehme.
Saan ilmselt millalgi endale koduarvuti. See oleks tore. Mul on vaja arvutit, millega saab joonistada.
Keerasin muusika valjuks. Nii on parem. Mõnele inimesele ei meeldi muusikat valjult kuulata. Ma ei saa sellest aru. Muusikat peab valjult kuulama. Mitte kõike. Aga osa sellest küll.
Sain eile Urust kätte Uva jäetud shokolaadi. Uvatha on hea. Talle meeldib ka Töll.
Tahan mõnele heale kontserdile...
Ma ei oska inimestega rääkida. Nagu päriselt rääkida. Suhtlemisega saan hakkama. Ja päris paljud inimesed arvavad vist, et ma olen tore.
Aga ma ei tea, kas ma seda olen. Mulle on kuradima tähtis, mida mulle tähtsad inimesed minust arvavad. Nii et ma kardan aeg-ajalt, et ma ei ole teile mitte mina ise, vaid keegi, kes minu arust teile meeldida võiks. Aga ma ei tea. Ma ei tea, milline ma päriselt olen. Ja on nii palju asju, mida ma ei räägi, millest ma ei oska rääkida, mille peale ma ei tule, et sellest võiks rääkida, seda millest ma ei taha rääkida ning seda, millest ma isegi ei mõtle.
Kas see on üldse oluline, kes ma olen?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar