Mu kallile hundule.
Ära kunagi unusta täiskuuööd,
mil me Toomemäel ulgumas käisime.
Midagi jääb südamesse kripeldama… Tekib tahtmine tõusta ja käia edasi-tagasi, edasi-tagasi, närviliselt, mõttetult, tammudes tolmusesse põrandasse lõpmatut rada. Ei tee seda. Lihtsalt istun, näperdades hajameelselt revolvripära ja tõmmates eelviimast sigaretti, millest pole enam palju järel.
Tuba on väike ja askeetlik. Seina ääres laud, millel põleb kaks küünalt. Leegid peegelduvad akna pimedusel nagu kellegi näljased silmad. Pidevalt jälgides; pidevalt oodates, et ma neile selja keeraksin. Tahaksin nad tõsta nii, et nad ei paistaks aknasse. Rohkem sellepärast, et keegi neid eemalt ei näeks, kui sellepärast kuidas nende vaevutajutav pilk mind jälgib.
Laes ripub katkine elektripirn, selle küljes ämblikuvõrk, mille omanik ilmselt juba ammu maha jättis.
Akna vastas oleva seina ääres, kohe ukse kõrval, oled sina. Madrats, mis polnud ka enne eriti puhas, on nüüd täis pruunikaid vereplekke. Tumedad juuksed, mis su nägu raamivad, rõhutavad veelgi tumedaid silmaaluseid ja kaamet nägu. Nina tungib küünlavalguses ebaloomulikult esile ja mänglevad varjud jätavad mulje nagu sa muigaksid pidevalt millegi üle oma habeme varjus. Aga sa ei ole juba tükk aega liigutanud ja su silmad on suletud. Ainult su kergelt koriseva hingamise järgi võib aru saada, et sa oled veel elus. Kui sind ei oleks, kustutaksin ma küünlad ja istuksin kusagil õues pilvitu tühja taeva all.
Aga seal nurgas lamad sina ja iga uus hingetõmme valmistab sulle aina suuremat raskust ja ma ei kustuta küünlaid, et sa saaksid aeg-ajalt oma silmi paotada ja näha mind istumas nurgas, nädalane habemetüügas ja sõbralik naeratus näos, ja teada, et sa oled veel elus.
Kustutan sigareti oma kontsa all. Saapad on tolmused ja kulunud. Nagu ka kõik muu.
Sul on jälle krambid.
Tulen ja põlvitan su kõrvale.
Su parem käsi kompab põrandat, aga ma ei võta sellest kinni. Ma ei saa sind aidata. Pealegi tahaksid sa kellegi teise kätt. Kätt, mida sa oled harjunud hoidma.
Sa pomised midagi. Silmad on pooleldi avatud; su väsinud pilk minu pilgus.
Su silmad on sügavad. Elavad ja sügavad. Aga hetkel on need tuhmid ja läige nendes on ebaloomulikult kume.
Ilmselt said sa aru, et ma ei kuulnud sind. Üritad uuesti. Kähina ja suurte raskustega. “Kõik saab korda… Eks?”
Noogutan.
Sa köhid verd. “Valus on…”
Noogutan uuesti. “Mitte kauaks,” lisan poolsosinal.
Sa suled uuesti silmad, aga ma saan aru, et sa oled veel teadvusel.
“Anna andeks,” ütlen, aga ma ei tea, kas sa kuuled seda, sest see jääb ka minu kõrvadele peaaegu tabamata. “Püüa magada, see aitab.”
Sa proovid midagi öelda, aga annad alla, kui see osutub liiga raskeks.
Toetan väsinult pea vastu seina. See võtab kauem kui ma arvasin. Tahan suitsetada, aga viimase sigareti hoian selleks ajaks kui sa surnud oled. Ohkan ja lähen istun tagasi toolile.
Väljas hakkab laulma mingi lind. Võpatan ootamatusest. Ta trillerdus kajab rõõmsast ootusest ja kevadest ja sinisest taevast ja suvest ja õnnest. Midagi ebasobivamat oleks raske hetkesse sobitada. Tahaksin midagi teha, et ta vait jääks…
Väljas tundub valgem olevat. Piilun küünalde peegelduste taga mustavasse öhe. Puude taga kumab hiiglaslik punane täiskuu, kallates kahvatud pilved üle verise valgusega. Täna öösel on oodata surma. Jah, ma tean seda hästi.
Heidan sulle igaks juhuks kontrolliva pilgu, ent sa oled liiga nõrk, et midagi juhtuks.
Ma ei tahtnud sulle tegelikult haiget teha. Raske on vaadata, kuidas su kulmude vahele tekib iga hingetõmbega valukorts.
Sa tõmbud kõverasse ja hakkad niutsuma. Hämaras valguses tundub, et su kehakuju muutub, aga kui ma lähemale tulen, on seal ikka ainult tavaline sina. Lind väljas on vaikinud.
Sõrmitsen närviliselt revolvripära. Ei taha, et sa pead piinlema. Me oleme ju mitmeid kordi istunud koos Pirol pudeli odava veini ja heade sõpradega… Aga mul ei ole midagi teha.
Eemal ulub hunt.
Kangestun.
Vaikus. See mõjub rõhuvalt.
Ainult su hingamise raske hääl.
Ka see on vaiksem kui enne. Vaatan sinu poole. Sa oled tõstnud pea ja puurid mind nüüd oma liikumatu hundipilguga ja su silmad on kollased hundisilmad, milles peegeldub mineku rahutus ja ulumata ööd. Aga sa suudad oma viimase jõuga hoida vaevaga üleval vaid oma pead, pilk minu pilgus.
Vaikus, mille kestel me vaatame üksteise hinge.
Vaikus, mis kestab igavesti.
Vaikus, mis on täis meie mõlema tühjust.
Vaikus. Ja millalgi ei suuda sa enam oma pead hoida. Ent silmside säilib ka siis kui sa kerge niutsatusega lased sel maha vajuda.
Ja vaikus süveneb mustava lõpmatuseni, kuni millalgi ma mõistan, et sind ei ole enam. Aga su kollased hundisilmad jäävad ja vaatavad mind elava rahutusega, mille annavad neile küünalde tantsivad leegid.
Lähen laua juurde. Raske on. Toetan end vasaku käega. Paremas hoian sigaretti. Tunnen su pilku oma seljal, aga ei vaata tagasi. Läidan väriseva käega suitsu ja põrnitsen aknasse, kus värelevad kellegi süüdistavad silmad.
Istun ja üritan vaadata lakke nii, et ma sind ei näeks. Ämblikuvõrk lambipirni küljes kiigub aeglaselt edasi-tagasi. Ei tea, millest mõelda. Jälgin, kuidas suits aeglaselt keereldes ülespoole voolab.
Verev kuu roomab aeglaselt puude tagant välja ja piidleb mind etteheitvalt. Üks küünal kustub, saates õhku teisegi suitsuviiru, mis küll kohe haihtub.
Tunnen sõrmedel kerget kõrvetust ja viskan koni põrandale. Ei tunne puudust ühestki tõmbamata jäänud mahvist. Astun kannaga hõõguvoranžile suitsuotsale.
Meenub kaugusest kostunud ulg.
Hõbekuulid on otsas.
Praegu tuleb lihtsalt otsustada, kas jääda ootama toa küünlavalguses terendavasse võltskindlusse koos sinuga või minna õue, kus kuu valab öhe oma verevat valgust.
Ma ei taha sinuga olla. Valus on.
Puhun küünla ära ja sulen hetkeks silmad, et harjuda pimedusega.
Lähen käsikaudu kobades välja. Seal on valgem.
Kuuvalguses on maastik enam-vähem eraldatav. Väike rada, mis viib metsa alla. Puud, mis koos põõsastega tekitavad enda alla tihedaid tumedaid varje, mis kerges tuules liiguvad, nii et ma näen miljoneid kogusid ja silmi enda ümber kihutamas.
Aga üks neist on ka päriselt olemas.
Sa oled ilus. Ma pole sind kunagi hundi kujul näinud, aga ma tean, et see nõtke hõbehall olend oled sina. Miski su liikumises või olekus annab su ära. Sa tulid järele sellele kollaste silmadega metsloomale, kes lamab nüüd elutult siin väikeses ja kõledas majakeses.
Sa tuled varjudest välja ja istud metsa servale, mänglevate, sosisklevate varjude ette maha. Ma tunnen su valu. Surmahõng on igal pool ümberringi ja sa oled seda haistnud.
Sa istud seal, ihualasti, kahvatu noor keha jahedas tuules lõdisemas, blondid juuksed längus õlgadele langemas. Ma tunneks su valu ka ilma pisarateta sinakashallides silmades ja tagasihoitud nuuksatusteta.
Langetan pea. Ei taha kohata su süüdistavat pilku. Sest ma olen süüdi.
“Miks?” Su hääles on kuulda külma ööd. Ja sa tõesti ei saa aru. Sina olid ju ka üks neist, kellega sai koos teha nilbeid nalju, avastada, et on olemas 15 krooniseid veine ja kogeda öise Tartu kõiki võlusid.
Riskin üles vaadata. Su silmad on täis puhast uudishimu ja pisaraid.
“See on mu töö. See on lihtsalt mu töö,” vastan kõlatult.
Sa hakkad naerma.
Ja see on valusam kui ükskõik kui palju pisaraid ja etteheiteid.
“Mäletad seda ööd Toomemäel, kui me rääkisime sellest kõigest?” küsid nüüd.
Loomulikult ma mäletan. Su silmad on nii süütud ja usaldavad. Sa ropendasid vaikselt omaette, kui ma rääkisin, kes ma tegelikult olen. Sa uskusid mind, kui ma lubasin, et ma ei tee kunagi libahuntidele midagi, ainult “kurjadele” olenditele nagu vampiirid ja muud sellised. Aga see on tõepoolest lihtsalt töö. Ja libasid ei saa lasta rahus ringi joosta. Päeval võivad nad ju uskuda, et nad suudavad end kontrollida. Ent kui on öö… Öö, mille täidlane, suur ja hiilgav kuu muudab päevaks… Kui nad jooksevad ringi ja tunnevad vabadust, mida nad kahel jalal iialgi tunda ei saa, lasevad nad end juhtida instinktidest ja verest.
“Sa lubasid! Sa lubasid, et sa ei tee meile midagi! Et sa ei tee TEMALE midagi!” Sa nutad ja sul on külm ja nii valus, nii valus, nagu sul pole vist kunagi varem olnud. Tahan siit ära.
Võtan relva välja ja sihin su alasti ja lõdisevat keha näiliselt kindla käega.
“Anna andeks, ma ei tahtnud,” ütlen ja mu hääl vist väriseb kergelt. “Lihtsalt… mine ära. Mine ära ja võibolla saab kõik korda.” Ma teadsin, et üks meist sureb sel ööl. Muud võimalust lihtsalt ei olnud.
Sa naerad jälle. Seda helisevat, kõlavat naeru.
See kriibib mu kõrvu veel ebameeldivamalt kui endine surmavaikus.
Ning äkki hüppab minu poole ilus hallikas hunt, kelle silmades peegeldub punane kuu ja nälg.
Hõbekuule mul enam ei ole, aga ma jõuan teha ühe lasu tavalise laskemoonaga, mis tabab su pinges keha. Niutsatad, ent järgmisel hetkel sulguvad su hambad mu käe ümber ja tukslev veri voolab su hammaste vahele ja ma lasen relval kukkuda ja siis seisab aeg paigal. Ma võitlen elu eest. Mitte esimest korda elus. Ent viimast korda.
Leban selili maas ja üritan verest libedate kätega tõrjuda su metsikust ja teravaid kihvu. Valu ma enam ei taju, lihtsalt väsimust. Kõik on kuidagi udune. Ja ma tunnen su hingeõhku oma kõril ja vaatan su ilusaid kollaseid silmi ja naeratan, sest sa oled ilus hunt ja kõik on täpselt nii nagu peabki olema.
Aga su silmad on tegelikult hallikassinised ja sa oled alasti ja verine ja enne udusse uppumist kuulen ma kuidas sa sosistad: “Ma ei tapa sind. Sa jääd elama. Ja jooksed koos meiega täiskuuöödel. See on su karistus. Ma loodan, et siis sa mõistad. Ning tunned samuti seda valu…”
Ja sa oled soe ja ilus ja ma ujun valges ja pehmes udus ja kõik on hästi.
.
.
.
