...

Ma olen nii üksi.
Ja mul on tunne, et ma vingun ilma põhjuseta ja see on mõttetult emo postitus.
Kes kurat emod välja mõtles üldse? (Ning jah, see oli retooriline küsimus.)

Ma mõtlesin täna poest tulles peale Krooksus drägoni mängimist, et huvitav, kas maailmas on hetkel rohkem inimesi, kes nutavad või rohkem neid, kes naeravad. Ma arvan, et naervaid inimesi on siiski rohkem. Õnnetuid inimesi rohkem kui õnnelikke, ent otseselt nutvaid inimesi rohkem kui naervaid. Aga seda on raske kindlalt öelda.

Aga mõnikord on lihtsalt kõik üksinda. Kell on way liiga palju, et kuhugi minna ja kellegagi pole rääkida ka. Mul pole kellelegi midagi öelda, aga lihtsalt rääkida, jah. Ma ei taha magama minna, sest und mul ilmselt niipea ei tuleks. Ning need mõtted, mis siis tekivad... need on lihtsalt ajaraiskamine praeguse seisuga, sest ma jõuan alati sellesse surnud punkti, kus ma tean, mida teha tuleb, aga ma ei saa/suuda seda ära teha ja ma tean, mis seisus asjad on, ent ei saa/julge/taha midagi muuta ning see jutt käib ühe väga konkreetse asja kohta, ilma milleta oleks hetkel palju lihtsam elada. Ma ei tea... Ma olen segaduses ja ma olen seda olnud tegelikult juba nii kuradi pikka aega.

Aga see pole oluline hetkel siin.

Lihtsalt, ma ei suuda kuidagi otsusele jõuda ega midagi, see häirib aeg-ajalt...

Ma võiks tegelt magama minna lihtsalt.

Ja üleüldse, need inimesed, kes seda blogi loevad, võiksid sellest aeg-ajalt märku anda, oleks huvitav teada.