CC

You're a cowboy in the city,
you're a cowboy without a hat.
You're a cowboy in the city,
you're a cowboy in Corvette.

Go away, go away,
go away, go away...

See on laul kauboist, kes on sündinud linnas ja läheb surema preeriasse, tähtede alla, mis on sama külmad ja tühjad kui ta hing, mis on eluaeg ihanud vabadust. Alles nüüd, mil tal on armastatud perekond ja hea töö, mõistab ta, et elu, mida ta on elanud, on tühi ja mõttetu. Selles laulus pole midagi erilist (kuigi see on muidugi pikem, kui see lühike katkend, mis siin näha), aga selle lihtne viis ja mingi igavlevtühi melanhoolia lubavad seda laulda pimedas Tartus üle Turu silla minnes.

Sõita kusagilt välja - sellel linnakauboil on selleks julgust.
(Kuigi vaid napilt ja ka see ei muuda mitte midagi.)




Miks inimesed praegu õues räägivad?

Ja see maja, kui tulla Pikalt tänavalt ühikasse, see mis jääb kohe vasakut kätt, kui ületada see viimane tee, mis jääb Pikaga risti... Seal olid mingid inimesed õhtul, noored, hämaramat sorti valguses, istusid ja olid. Ja ma mõtlesin, et mida nad seal rääkida võivad ja mõtlesin, mis näo nad teeksid, kui ma läheksin ja koputaksin ja küsiksin korgitseri ja siis ütleksin, et tegelikult ei ole mul seda vaja ja jääksin nendega juttu ajama.

Mis inimesed nad sellised on üldse? NPCd? Kas mina olen nende NPC?

Ma lähen magama, sest kui ma praegu ei lähe, siis ei lähe ma veel niipea.