Et siis kolmapäeval häälega kella seitsmeks Tallinna ja isaga Kaberneeme.
Järgmisel hommikul kella kaheksaks vaja Linnu teele jõuda, aga ema-isa lähevad hiljemaks tööle. Jama, eksole.
Kuna läheme Ida-Virumaale, siis peaks olema võimalik mind tee äärest üles korjata. Magada saaks kauem ka.
Rühmajuhi telefon on väljas, kedagi teist ei oska ka kätte saada. Nojah. Lõpuks, pärast pikka jamamist saan teada, et tal on trenn ja ilmselt saab teda varsti telefonil kätte. Kell on üheksa läbi. Saan Aldo kätte ja kõik tundub tore ja võimalik, kuna ta ise ei tule, siis saan ma häirejuhi numbri, et asjad üle rääkida. Tuleb välja, et buss peab Koselt läbi sõitma, mis tähendab, et on raske öelda, kuskohal nad Peterburi maanteele välja jõuavad. Jätame asjad nii, et ta helistab hommikul niipea, kui asi on täpsemalt teada.
Isa helistab ühele sugulasele, kes läheb varem linna ja saan kella seitsmeks auto peale minna. Lepime kokku, et mind korjatakse Ülemiste keskuse juurest üles.
Ärkan pool seitse (bwhah) ja sõidan Kasmariga Tallinna. Vahepeal istub tee ääres oranžikaspruun kass, kes auto lähenedes minema lendab ning et asjad ei tunduks nii pilves olevat, võin ma ära öelda, et ta osutus siiski mingiks kotkalaadseks elukaks.
Ootasin siis Ülemistes bussi kui tuli välja, et ta ei lähegi Koselt läbi (argh!). Läksin siis Statoili ja ootasin seal tükk aega. Lõpuks buss tuli ja hakkasime minema. Olime viiekesti - 4 naist ja 1 mees. Siis me magasime kaks pool tundi kuni kohale jõudsime. Viimane osa teest läbi metsa ja aukude. Keegi oli kogu pika tee märkinud pääste-OG lintidega, et tulijad teaksid, millises kurvis kuhu pöörata. Ahjaa, läbi sõitsime me Loksalt, kust me kaks päästjat peale võtsime, kes aitasid bussi lükata, mis keeldus käivitumast.
Ilus koht oli, mets ja turvas. Igasugused kummalised metallkonstruktsioonid olid igal pool, enamikuga neist ekspluateeriti turvast, kuigi ma ei tea kuidas täpselt. Hetkel nad seisid. Igatahes, jätsime need asjad telki, mida meil ei olnud plaanis kaasa võtta ja mina vahetasin riideid, sest need olid mulle kaasa võetud (sõjaväerohelist tooni vormid, kummikud ja oranž rätik kirjaga RPR). Meid (ja veel paari elukutselist) viidi siis bandwageniga (Pildil. See no äge. Roomab nagu hull. Kiiresti ja üle ja läbi kõige. Meie istusime tagumises kastis. Ühelt poolt aknast oli näha, kuidas tihe peenike tolm keerutas ümber akende, teisel pool oli täiesti takistamatu vaade üle lageda pruuni ala.) kaugele-kaugele üle tolmava turbaraba kustutama.
Kui lõpuks pärale jõudsime saadi teada, et staabis polnud meile süüa antud ja imekombel jõudis viie minutiga kohale ATV toiduga. Sõime natuke jahtunud tatraputru ja jõime mingit Grossi kalja. Ma polnud nii ammu kalja joonud - pärast seda kui Coca Cola Co ostis Eesti kõige populaarsema karastusjoogi ära, olen ma seda aina vähem tarbima hakanud. Aga see selleks.
Me olime kraavi kaldal. Sügav kraav oli, järskude kallastega, üle hüppamisega oleks raskeks läinud. Mitte, et meil oleks olnud vajadust seda ületada. Teisel pool kraavi oli lage paljas turvas nii kaugele kui näha. Mitte päris silmapiirini nimelt, sest enamiku ajast voogas selle kohal suits, läbi mille oli aimata kauguses seisvaid puid. Pruuni ja üpris tasasesse maastikku lõikusid turbavaalud, paari meetri kõrgused ja laiused ning suitsu kaduvad tehiskünkad, mis hoogsalt tossasid. Meie pool kraavi oli madal ja hõre mets, mille aluspind mornilt mustas. Mitmel pool oli näha tulepesasid, kus suitsu tõusis.
Kui söönud olime, juhatati meid sada meetrit edasi, kus päästerühma viie liikme ja ühe päästja kustutada jäi üks metsasiht. Ülejäänud vedasid pisut liine, mina sain juba kustutama hakata. Hämmastaval kombel said kõik joatoru otsas olla, kuigi esialgu pidi üks meist natuke ootama.
Meie katta jäänud ala oli vast mõnesaja meetri pikkuna ja paarkümmend meetrit lai, kui sedagi. Mingi hetk tundus täiesti võimatu seda kustutada, kuna see suitses üleni, ei lasknud hingata ega näha, aga selleks olid meil kaitseprillid ja hingamismaskid, millest mõlemast palju kasu oli, eriti prillidest, sest need ei kaitsnud mitte ainult suitsu, vaid ka peenikese turbatolmu vastu, mis kippus silma niipea kui mõni pisut suurem tuulehoog tuli.
Iseenesest oli kustutamine väga nüri töö - lasta voolikust vett suitsevatesse kohtadesse kuni nad enam ei suitse ja siis järgmisse kohta ja siis järgmisse ja siis järgmisse (no ja siis järgmisse). Vahepeal vaadata selja taha, et vooli läbi ei hakkaks kärssama ja kontrollida, kas kõik mättad on ikka lõplikult kustunud. Aga mingil põhjusel on see tore. Ja ega vett täis ning surve all voolikut ei ole väga lihtne tassida ega kanda. Igatahes, seal me siis olime ja ujutasime turbamulda veega üle.
Lõpuks sain enda voolikupikkuse ulatuse tulekolletevabaks ning sain edasi liikuda. Jamasime pisut hargmikega, mida tuli ringi vahetada, sest üks neist oli katki, ja tassisime voolikuid ja ma sain jätkata.
Vahepeal tibutas vihma, ent meie vihmakeebid olid hommikusöögi paiga juures ja me ei viitsinud neid ära tuua. Siis sai lõunat - riisi väikese salati ja lihaga, millest viimase andsin ma lahkelt meie meessoost reservpäästerühmlasele (kes muuseas päris kena välja nägi, aga see pole hetkel oluline).
Selleks ajaks olid vihamekeebid kustutusalale viidud, puhuks kui jälle sadama peaks hakkama. Vaadates lähenevat pilvemassi, tekkis mul kahtlus, et ega see ilma vihmata ei möödu. Ja siis mainis keegi meiega koos söövatest päästjatest, et oleks aeg varju otsida. Nendel olid muidugi vormijoped, mida selga panna, meie käsutuses oli viie peale kaks keepi. Rasmus (RPRist, eksole) läks ennastsalgavalt ülejäänusid ära tooma, samal ajal kui meie peitusime ATV taha tuulevarju ja pugesime paarikaupa keepide alla vihamavarju. Ilgem padukas oli igatahes. Me üritasime oma piiratud oludes lõunasöögiga ühele poole jõuda. Päris lõbus oli, nagu mingites minitelkides. Meie päästja (seekord mitte nagu rescue vaid nagu saviour) naasis siiski peagi ülejäänud vihmakeepidega ja me saime igaüks eraldi varju. Õige pea läksime tagasi kustutama.
Vahepeal jõudis ilm jälle ilusaks minna ja jälle pilviseks ja tuuliseks ja jahedaks ja pimedaks, sest pilved olid suured ja paksud, ja mingi hetk tuli jälle kohutav padukas. Need, kes olid vihmakeebid hüljata jõudnud (näiteks mina), jooksid nende juurde tagasi (seekord mitte eriti kaugele) ja jätkasid tööd. Vahepeal jõudis maha sadada ka päris korralik kiht rahet, mis trummeldas valjult vastu tumesiniseid vihmakeepe ja sulas siis päris kiiresti ära. Pärast suuremat vihma tuli koos päikesega välja kõige ilusam vikerkaar, mida ma elu sees näinud olen - suur erk kaar, mille sees olid topeltvärvid ja selle kohal samuti täieliku kaarena pisut ähmasem kaar üle selle. Ja seisis meie kohal päris pikalt.
Kusjuures, vihm oli üpris tüütu, sest iga kord kui see järele jäi ja päike välja tuli hakkas kogu ümbrus aurama. Muidugi, ilma vihmata auras ka päris suur ala - see, mis just märjaks kastetud sai. Igatahes, mõlemal juhul oli täiesti mõttetu kustutamist jätkata, sest oli raske öelda, milline osa aurab ja milline suitseb.
Lõpuks oli kustutada ainult üks väikene ots, kuhu ulatus kaks voolikut, nii et ülejäänutel polnud suurt midagi teha, kuna polnud mõtet sinna järgmist hargmikku otsa panna. Siis kadus muidugi surve ära ja vett ei olnud enam. Istusime mõnda aega maas ja ootasime, et saaks kustutada, kuni lõpuks öeldi, et me sealt ära tuleks. Kustutada oli jäänud ainult pisikene ots kõigest sellest, mida me teinud olime.
Tuli välja, et me kolime kõik asjad pisut kaugemale, nii et tassisime natuke ämbreid ja muud säärast, põhiliselt küll voolikuid, kui meile öeldi, et rohkem me midagi ei tee. Nimelt olid kaitseliitlased kohale jõudnud ja võtsid meie koha üle. Me olime pisut pettunud (vähemalt osad, ega ma kõigi kohta ei oska öelda), sest kell polnudki nii palju, peaaegu üheksa alles ja jõudu jaksu ja tahtmist jätkus küll.
Aga mis seal ikka, meid sõidutati sõjaväeauto kastis tagasi ja anti süüa. Peale kaitseliidu oli kohale jõudnud ka päästekooli mõned õpilased, kellega koos me ka Vihterpalus tööd olime teinud. Igatahes, pärast söömist ootasime kollases telgis bussi. Töökindad lendasid kõik otse prügikasti, sest nad olid täiesti läbimärjad ja võimatult mustad. Kui ma nad hommikul sain, olid need täiesti uued ja need ägedad kumminublud, mis seal küljes olid, olid lahedad, kui neid üksteise vastu hõõruda. Telk oli väga-väga soe ja me lebotasime seal tükk aega, enne kui buss lõpuks tuli. Ma sain Jägalasse, kust rühmakaaslase mees mind Kaberneeme ära viskas. Poole üheks jõudsin kohale ja otse magama.
Hommikul käisin dushi all. Pikalt ja põhjalikult. Juuksed lõhnasid märja turba järele ja küünealuseid pole ma siiani päris puhtaks saanud.
Tõenäoliselt kestab kustutamine seal selle kuu lõpuni, kuigi meid nii kaua ei olevat vaja.
Sel nädalal mina enam sinna ei lähe, pühapäeval larbile ning järgmisel nädalal Aegnale. W00t.
Homme Tartusse tagasi, vaatab, mis seal saab.
Järgmisel hommikul kella kaheksaks vaja Linnu teele jõuda, aga ema-isa lähevad hiljemaks tööle. Jama, eksole.
Kuna läheme Ida-Virumaale, siis peaks olema võimalik mind tee äärest üles korjata. Magada saaks kauem ka.
Rühmajuhi telefon on väljas, kedagi teist ei oska ka kätte saada. Nojah. Lõpuks, pärast pikka jamamist saan teada, et tal on trenn ja ilmselt saab teda varsti telefonil kätte. Kell on üheksa läbi. Saan Aldo kätte ja kõik tundub tore ja võimalik, kuna ta ise ei tule, siis saan ma häirejuhi numbri, et asjad üle rääkida. Tuleb välja, et buss peab Koselt läbi sõitma, mis tähendab, et on raske öelda, kuskohal nad Peterburi maanteele välja jõuavad. Jätame asjad nii, et ta helistab hommikul niipea, kui asi on täpsemalt teada.
Isa helistab ühele sugulasele, kes läheb varem linna ja saan kella seitsmeks auto peale minna. Lepime kokku, et mind korjatakse Ülemiste keskuse juurest üles.
Ärkan pool seitse (bwhah) ja sõidan Kasmariga Tallinna. Vahepeal istub tee ääres oranžikaspruun kass, kes auto lähenedes minema lendab ning et asjad ei tunduks nii pilves olevat, võin ma ära öelda, et ta osutus siiski mingiks kotkalaadseks elukaks.
Ootasin siis Ülemistes bussi kui tuli välja, et ta ei lähegi Koselt läbi (argh!). Läksin siis Statoili ja ootasin seal tükk aega. Lõpuks buss tuli ja hakkasime minema. Olime viiekesti - 4 naist ja 1 mees. Siis me magasime kaks pool tundi kuni kohale jõudsime. Viimane osa teest läbi metsa ja aukude. Keegi oli kogu pika tee märkinud pääste-OG lintidega, et tulijad teaksid, millises kurvis kuhu pöörata. Ahjaa, läbi sõitsime me Loksalt, kust me kaks päästjat peale võtsime, kes aitasid bussi lükata, mis keeldus käivitumast.
Ilus koht oli, mets ja turvas. Igasugused kummalised metallkonstruktsioonid olid igal pool, enamikuga neist ekspluateeriti turvast, kuigi ma ei tea kuidas täpselt. Hetkel nad seisid. Igatahes, jätsime need asjad telki, mida meil ei olnud plaanis kaasa võtta ja mina vahetasin riideid, sest need olid mulle kaasa võetud (sõjaväerohelist tooni vormid, kummikud ja oranž rätik kirjaga RPR). Meid (ja veel paari elukutselist) viidi siis bandwageniga (Pildil. See no äge. Roomab nagu hull. Kiiresti ja üle ja läbi kõige. Meie istusime tagumises kastis. Ühelt poolt aknast oli näha, kuidas tihe peenike tolm keerutas ümber akende, teisel pool oli täiesti takistamatu vaade üle lageda pruuni ala.) kaugele-kaugele üle tolmava turbaraba kustutama.Kui lõpuks pärale jõudsime saadi teada, et staabis polnud meile süüa antud ja imekombel jõudis viie minutiga kohale ATV toiduga. Sõime natuke jahtunud tatraputru ja jõime mingit Grossi kalja. Ma polnud nii ammu kalja joonud - pärast seda kui Coca Cola Co ostis Eesti kõige populaarsema karastusjoogi ära, olen ma seda aina vähem tarbima hakanud. Aga see selleks.
Me olime kraavi kaldal. Sügav kraav oli, järskude kallastega, üle hüppamisega oleks raskeks läinud. Mitte, et meil oleks olnud vajadust seda ületada. Teisel pool kraavi oli lage paljas turvas nii kaugele kui näha. Mitte päris silmapiirini nimelt, sest enamiku ajast voogas selle kohal suits, läbi mille oli aimata kauguses seisvaid puid. Pruuni ja üpris tasasesse maastikku lõikusid turbavaalud, paari meetri kõrgused ja laiused ning suitsu kaduvad tehiskünkad, mis hoogsalt tossasid. Meie pool kraavi oli madal ja hõre mets, mille aluspind mornilt mustas. Mitmel pool oli näha tulepesasid, kus suitsu tõusis.
Kui söönud olime, juhatati meid sada meetrit edasi, kus päästerühma viie liikme ja ühe päästja kustutada jäi üks metsasiht. Ülejäänud vedasid pisut liine, mina sain juba kustutama hakata. Hämmastaval kombel said kõik joatoru otsas olla, kuigi esialgu pidi üks meist natuke ootama.
Meie katta jäänud ala oli vast mõnesaja meetri pikkuna ja paarkümmend meetrit lai, kui sedagi. Mingi hetk tundus täiesti võimatu seda kustutada, kuna see suitses üleni, ei lasknud hingata ega näha, aga selleks olid meil kaitseprillid ja hingamismaskid, millest mõlemast palju kasu oli, eriti prillidest, sest need ei kaitsnud mitte ainult suitsu, vaid ka peenikese turbatolmu vastu, mis kippus silma niipea kui mõni pisut suurem tuulehoog tuli.
Iseenesest oli kustutamine väga nüri töö - lasta voolikust vett suitsevatesse kohtadesse kuni nad enam ei suitse ja siis järgmisse kohta ja siis järgmisse ja siis järgmisse (no ja siis järgmisse). Vahepeal vaadata selja taha, et vooli läbi ei hakkaks kärssama ja kontrollida, kas kõik mättad on ikka lõplikult kustunud. Aga mingil põhjusel on see tore. Ja ega vett täis ning surve all voolikut ei ole väga lihtne tassida ega kanda. Igatahes, seal me siis olime ja ujutasime turbamulda veega üle.
Lõpuks sain enda voolikupikkuse ulatuse tulekolletevabaks ning sain edasi liikuda. Jamasime pisut hargmikega, mida tuli ringi vahetada, sest üks neist oli katki, ja tassisime voolikuid ja ma sain jätkata.
Vahepeal tibutas vihma, ent meie vihmakeebid olid hommikusöögi paiga juures ja me ei viitsinud neid ära tuua. Siis sai lõunat - riisi väikese salati ja lihaga, millest viimase andsin ma lahkelt meie meessoost reservpäästerühmlasele (kes muuseas päris kena välja nägi, aga see pole hetkel oluline).
Selleks ajaks olid vihamekeebid kustutusalale viidud, puhuks kui jälle sadama peaks hakkama. Vaadates lähenevat pilvemassi, tekkis mul kahtlus, et ega see ilma vihmata ei möödu. Ja siis mainis keegi meiega koos söövatest päästjatest, et oleks aeg varju otsida. Nendel olid muidugi vormijoped, mida selga panna, meie käsutuses oli viie peale kaks keepi. Rasmus (RPRist, eksole) läks ennastsalgavalt ülejäänusid ära tooma, samal ajal kui meie peitusime ATV taha tuulevarju ja pugesime paarikaupa keepide alla vihamavarju. Ilgem padukas oli igatahes. Me üritasime oma piiratud oludes lõunasöögiga ühele poole jõuda. Päris lõbus oli, nagu mingites minitelkides. Meie päästja (seekord mitte nagu rescue vaid nagu saviour) naasis siiski peagi ülejäänud vihmakeepidega ja me saime igaüks eraldi varju. Õige pea läksime tagasi kustutama.
Vahepeal jõudis ilm jälle ilusaks minna ja jälle pilviseks ja tuuliseks ja jahedaks ja pimedaks, sest pilved olid suured ja paksud, ja mingi hetk tuli jälle kohutav padukas. Need, kes olid vihmakeebid hüljata jõudnud (näiteks mina), jooksid nende juurde tagasi (seekord mitte eriti kaugele) ja jätkasid tööd. Vahepeal jõudis maha sadada ka päris korralik kiht rahet, mis trummeldas valjult vastu tumesiniseid vihmakeepe ja sulas siis päris kiiresti ära. Pärast suuremat vihma tuli koos päikesega välja kõige ilusam vikerkaar, mida ma elu sees näinud olen - suur erk kaar, mille sees olid topeltvärvid ja selle kohal samuti täieliku kaarena pisut ähmasem kaar üle selle. Ja seisis meie kohal päris pikalt.
Kusjuures, vihm oli üpris tüütu, sest iga kord kui see järele jäi ja päike välja tuli hakkas kogu ümbrus aurama. Muidugi, ilma vihmata auras ka päris suur ala - see, mis just märjaks kastetud sai. Igatahes, mõlemal juhul oli täiesti mõttetu kustutamist jätkata, sest oli raske öelda, milline osa aurab ja milline suitseb.
Lõpuks oli kustutada ainult üks väikene ots, kuhu ulatus kaks voolikut, nii et ülejäänutel polnud suurt midagi teha, kuna polnud mõtet sinna järgmist hargmikku otsa panna. Siis kadus muidugi surve ära ja vett ei olnud enam. Istusime mõnda aega maas ja ootasime, et saaks kustutada, kuni lõpuks öeldi, et me sealt ära tuleks. Kustutada oli jäänud ainult pisikene ots kõigest sellest, mida me teinud olime.
Tuli välja, et me kolime kõik asjad pisut kaugemale, nii et tassisime natuke ämbreid ja muud säärast, põhiliselt küll voolikuid, kui meile öeldi, et rohkem me midagi ei tee. Nimelt olid kaitseliitlased kohale jõudnud ja võtsid meie koha üle. Me olime pisut pettunud (vähemalt osad, ega ma kõigi kohta ei oska öelda), sest kell polnudki nii palju, peaaegu üheksa alles ja jõudu jaksu ja tahtmist jätkus küll.
Aga mis seal ikka, meid sõidutati sõjaväeauto kastis tagasi ja anti süüa. Peale kaitseliidu oli kohale jõudnud ka päästekooli mõned õpilased, kellega koos me ka Vihterpalus tööd olime teinud. Igatahes, pärast söömist ootasime kollases telgis bussi. Töökindad lendasid kõik otse prügikasti, sest nad olid täiesti läbimärjad ja võimatult mustad. Kui ma nad hommikul sain, olid need täiesti uued ja need ägedad kumminublud, mis seal küljes olid, olid lahedad, kui neid üksteise vastu hõõruda. Telk oli väga-väga soe ja me lebotasime seal tükk aega, enne kui buss lõpuks tuli. Ma sain Jägalasse, kust rühmakaaslase mees mind Kaberneeme ära viskas. Poole üheks jõudsin kohale ja otse magama.
Hommikul käisin dushi all. Pikalt ja põhjalikult. Juuksed lõhnasid märja turba järele ja küünealuseid pole ma siiani päris puhtaks saanud.
Tõenäoliselt kestab kustutamine seal selle kuu lõpuni, kuigi meid nii kaua ei olevat vaja.
Sel nädalal mina enam sinna ei lähe, pühapäeval larbile ning järgmisel nädalal Aegnale. W00t.
Homme Tartusse tagasi, vaatab, mis seal saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar