Vot nii.
Nüüd ma olen fancy.
Ideeliselt oli mul kogu aeg kavas mingi hetk see template kasutusele võtta, aga nüüd ma siis lõpuks jõudsin ka selleni. Mialee ja kirjutamistahtmise tõttu. Viimane pidi kogu aeg motivaatoriks olema ja nüüd jõudis kohale kah.
Mets põleb igal pool ja ma juba ootan, millal päästerühma metsa kutsutaks.
Tahan kustutama!
Ma muidugi ei taha, et mets põleks. Tõsiselt. Kui ma väike olin, siis põles meie küla külje all mets. Väga külje all tegelikult, nagu ma aru olen saanud nüüd, mil ma juba suur olen. Siis ei tundunud see nii lähedal. Mõnedest majadest kindlalt alla kilomeetri. Täpsemalt ei oska öelda, ega ma ei mäleta enam.
Ma mäletan... ei, ma tean, et isa läks metsa kopaga. (Mälestusi sellest eriti ei ole. Mingi osa võin ma olla ise juurde mõelnud või mäletada teisiti kui see oli. Aga millalgi oleks nagu keegi tulnud ukse taha ja rääkinud ja isa läks ära. Sest mets põles.) Või keegi teine läks kopaga, aga isa oli metsas. Meie (mina ja mu õed) olime toas ja ei teadnud täpselt, mis toimub ja ei teadnud millegi pärast muret ka tunda.
Mäletan ma väga hästi seda, et me läksime pärast põlengut metsa... Emaga koos. Ääretult masendav oli. Ma ei käinud siis koolis kohe kindlasti veel, aga ma mäletan siiani, kui me kõndisime läbi mustava ja tahmase metsaaluse, kus veel päev varem olid kasvanud mustikad ja kanarbik ja see ülejäänud vähene kraam, mis sinna mahtus. Millalgi oli ema öelnud, et kui tuli oleks puude latva läinud, siis... Ma ei mäleta täpselt, mis see "siis" oli. Aga see oli midagi paha. Mälestus sellest ebalustundest, mis ei osanud päris hirm veel olla, kuna see paha oli liiga suur, et seda päriselt uskuda või ettegi kujutada.
Aga seal metsa all, kus oli natuke hirmus ja natuke põnev, aga rohkem hirmus ja palju masendust, mida ma tollal ilmselt nii ei tundnud nagu ma arvan, et ma pidanuks tundma, seal me jalutasime. Ja ma nägin suitsu või leeki kusagil sealsamas lähedal ja ma ütlesin emale midagi selle kohta, et seal põleb. Ema käskis meil olla kus me olime. Äkki me olime ikka kahekesti Meelega? Kuigi vist poleks põhjust olnud. Nii täpselt ma ei tea. Ema igatahes läks ja trampis selle tule surnuks. Sellest hetkest ma mäletan hirmu küll. Mitte väga palju, aga ikkagi. Ja ema ütles midagi selle kohta pärast veel, et kui ma poleks seda näinud oleks võinud terve mets uuesti põlema minna.
See on vist üks mu elavamaid mälestusi tegelikult lapsepõlvest, kui järele mõelda. Mustav mets, koht, mis oli alles mõne aja eest sõbralik ja roheline. Tuhk igal pool. Ma vist mäletan seda koledamana kui ta tegelikult oli, sest puud pidanuksid ikka rohelised olema, aga seda ma ei näe. Ja siis meie seisame keset teed, pisut ehk üksteisele lähemal kui vaja oleks ja emme on eemal metsa all ja materdab kollast tuld, võitleb sellega, ja nemad kaks on surnud puude all ainsad elavad asjad.
Nojah.
Mulle ei meeldi eriti ka kui tehakse nalja metsa põlemise kohta.
Ja teatavasti süttivat 90-99% metsadest inimeste tegevuse tõttu.
See number on tõenäoliselt suurem. Jah, suurem.
Aga metsa kustutada on lihtsalt kuidagi tore.
Nüüd ma olen fancy.
Ideeliselt oli mul kogu aeg kavas mingi hetk see template kasutusele võtta, aga nüüd ma siis lõpuks jõudsin ka selleni. Mialee ja kirjutamistahtmise tõttu. Viimane pidi kogu aeg motivaatoriks olema ja nüüd jõudis kohale kah.
Mets põleb igal pool ja ma juba ootan, millal päästerühma metsa kutsutaks.
Tahan kustutama!
Ma muidugi ei taha, et mets põleks. Tõsiselt. Kui ma väike olin, siis põles meie küla külje all mets. Väga külje all tegelikult, nagu ma aru olen saanud nüüd, mil ma juba suur olen. Siis ei tundunud see nii lähedal. Mõnedest majadest kindlalt alla kilomeetri. Täpsemalt ei oska öelda, ega ma ei mäleta enam.
Ma mäletan... ei, ma tean, et isa läks metsa kopaga. (Mälestusi sellest eriti ei ole. Mingi osa võin ma olla ise juurde mõelnud või mäletada teisiti kui see oli. Aga millalgi oleks nagu keegi tulnud ukse taha ja rääkinud ja isa läks ära. Sest mets põles.) Või keegi teine läks kopaga, aga isa oli metsas. Meie (mina ja mu õed) olime toas ja ei teadnud täpselt, mis toimub ja ei teadnud millegi pärast muret ka tunda.
Mäletan ma väga hästi seda, et me läksime pärast põlengut metsa... Emaga koos. Ääretult masendav oli. Ma ei käinud siis koolis kohe kindlasti veel, aga ma mäletan siiani, kui me kõndisime läbi mustava ja tahmase metsaaluse, kus veel päev varem olid kasvanud mustikad ja kanarbik ja see ülejäänud vähene kraam, mis sinna mahtus. Millalgi oli ema öelnud, et kui tuli oleks puude latva läinud, siis... Ma ei mäleta täpselt, mis see "siis" oli. Aga see oli midagi paha. Mälestus sellest ebalustundest, mis ei osanud päris hirm veel olla, kuna see paha oli liiga suur, et seda päriselt uskuda või ettegi kujutada.
Aga seal metsa all, kus oli natuke hirmus ja natuke põnev, aga rohkem hirmus ja palju masendust, mida ma tollal ilmselt nii ei tundnud nagu ma arvan, et ma pidanuks tundma, seal me jalutasime. Ja ma nägin suitsu või leeki kusagil sealsamas lähedal ja ma ütlesin emale midagi selle kohta, et seal põleb. Ema käskis meil olla kus me olime. Äkki me olime ikka kahekesti Meelega? Kuigi vist poleks põhjust olnud. Nii täpselt ma ei tea. Ema igatahes läks ja trampis selle tule surnuks. Sellest hetkest ma mäletan hirmu küll. Mitte väga palju, aga ikkagi. Ja ema ütles midagi selle kohta pärast veel, et kui ma poleks seda näinud oleks võinud terve mets uuesti põlema minna.
See on vist üks mu elavamaid mälestusi tegelikult lapsepõlvest, kui järele mõelda. Mustav mets, koht, mis oli alles mõne aja eest sõbralik ja roheline. Tuhk igal pool. Ma vist mäletan seda koledamana kui ta tegelikult oli, sest puud pidanuksid ikka rohelised olema, aga seda ma ei näe. Ja siis meie seisame keset teed, pisut ehk üksteisele lähemal kui vaja oleks ja emme on eemal metsa all ja materdab kollast tuld, võitleb sellega, ja nemad kaks on surnud puude all ainsad elavad asjad.
Nojah.
Mulle ei meeldi eriti ka kui tehakse nalja metsa põlemise kohta.
Ja teatavasti süttivat 90-99% metsadest inimeste tegevuse tõttu.
See number on tõenäoliselt suurem. Jah, suurem.
Aga metsa kustutada on lihtsalt kuidagi tore.
1 kommentaar:
Naljakas. Mina mäletan, nagu ma oleks vanaema juures olnud sellel ajal. Ja siis ma tulin koju ning midagi hirmsat tegelikullt polnudki, ja põnev oli. Ja me kõik olime vanaema juures tegelikult. Järelikult mäletab üks meist midagi valesti. (Mitte mina)
Postita kommentaar