Vaesed ilusad kiisud:(

Eile käisid Karin ja Steffi külas. Ma usun, et ta nimi oli Steffi (mina ja mu mälu...), saime eile tuttavaks.
Võibolla tuleb ta suveks siia elama:)

Igatahes. Olin Humanas parasjagu, seal oli üks ilus seelik, proovisin selga, väga väike oli muidugi. Aga see oli kallis ka, nii et ma poleks seda osta saanud nagunii, nii et mul oli ainult hea meel selle üle, et ta mulle ei läinud. No igatahes, Karin helistas, kui ma seda selga proovisin, oli väga õnnetu ja palus aidata leida epa kliinikut. Ma läksin koju, nägin hulga vaeva (seda oli keeruline leida, nad ei tulnud neti.ee-s kohe ilusti välja ja ei osanud kusagilt otsida ka) ja leidsin selle üles igatahes. Nad said kellegi auto peale ja viisid Steffi kiisu siis arsti juurde.

Saime siis kokku, käisime poes ja tulime minu juurde. Oli plaanis välja minna veel, Karin üritas reidist tartu karvaseid leida, aga paistab, et nad pole seal eriti esindatud.

Millalgi helistas siis arst Steffile. Kiisul oli hästi raske kopsupõletik ja mingi kasside AIDSi moodi asi ja ta oli igatahes hästi raskesti haige. Me olime kõik suht masenduses tükk aega...

Välja me ei läinudki, Karin polnud kedagi leidnud ja tuju polnud ka eriti. Sõime meeleiva ära, jõime teed, ajasime veidi juttu, kuulasime Blackmore's Nighti ja läksime umbes kell 12 (?) magama.

Panin Karini ja Steffi toanaabri voodisse magama, isegi mahtusid vist.
Hommikul läks uni vara ära, olin sellises poolunes veel, päris ei maganud, aga päris ärkvel ei olnud ka.

Siis helistas arst, mingi... kaheksa paiku vist. Kiisu oli öösel kella kolme paiku ära surnud:(

Nii kurb.

Aga ta oli väga raskesti haige ka, erilist lootust talle ei antud.

Ma saatsin mõne aja pärast nad bussi peale, nad läksid kiisule järgi ja viisid ta Tallinna.

Ma olen ise meie Tiitsu peale mõelnud nüüd ka.

Ta oli ilus tuhkhalli karva ja valge lõuaalusega kass. Me ei käinud veel koolis, kui ta meile võeti. Ta ema oli vanaema valge ilus kass, kelle nime ma praegu ei mäleta... Meil on isegi üks-kaks pilti temast.

Õuekass rohkem... Tal tekkis mingi kõrvapõletik, kui ta vanemaks sai. Ja üks alumine kihv tuli tal ära, ma ei tea miks. Aga ühel päeval varasügisel paar aastat tagasi tuli ta koju ja tal oli väga valus. Ma ei taha nutta praegu. See on juba möödas ja tal on parem nüüd. Ja ma olen ta pärast juba piisavalt nutnud. Pisarad ei muuda midagi. Ma armastasin teda lihtsalt. Järgmisel hommikul oli ta igatahes surnud. Õhtul matsime ta maha. Isa oli ka kurb. Mitte, et ta poleks Tiitsut armastanud. Ta on ju mees ja ei näita oma emotsioone välja tavaliselt lihtsalt.

Tiitsu murdis Leila hamstri maha ükskord, kui see lahti sai. Keegi ei süüdistanud teda muidugi, kass nägi hiirt ja tegi seda, mis tundus normaalne. Hamstrist oli kahju muidugi. Aga me matsime ta maha ilusti ja Leila sai uue.

Ja kui me viisime mõnikord hamstrid välja jalutama ja ta õues oli, siis ta ikka piilus neid nagu õige kass peabki, me lasime tal vaadata, aga liiga lähedale ei lubanud igaks juhuks muidugi minna.

Ta jõi mõnikord vett pisikesest punasest plastmassämbrist, mis oli meie lekkiva radiaatori küljes... Radiaatorit pole enam, see võeti maha ja nüüd on seal seina ääres kapp hoopis.

Kui ta voodis magamas käis, siis jäi sinna alati mõni karvatuust ja ma olin pahane... Aga ma armastan loomi liiga palju, et mitte päriselt pahane olla, lihtsalt korjasin need ära ja kutsusin teda alati voodisse, kui ta läheduses oli...

Ükskord tekkisid meie pööningule siiami kassid. Justnimelt tekkisid. Nad olid hästi-hästi armsad:) Ema oli oma kaks või kolm poega (ei mäleta enam hästi) miskipärast kodunt ära viinud ja meie juurde toonud. Tiitsul ei paistnud selle vastu midagi olevat, aga tema pojad need vist ikka ei olnud... Me panime poe juurde vist kuulutuse üles või teadis isa või ema, kelle kass see on, nii et kauaks nad meile ei jäänud...

Aga muidu võib külavahel näha küll aeg-ajalt mõnda tuhkhalli kassi valge kurgualuse ja põskedega, kelle isa tiitsu kindlasti on...

Ma loodan, et tal oli vähemalt ilus elu, mina tegin enda arust enam-vähem oma parima, et talle seda pakkuda.