It's the final countdown

Da-na-naa-na, da-na-nan-nan-naa.

Um. Yeah.

Silver elab nüüd meie pool. Leila pole midagi selles osas ette võtnud, et ma enda arvutisse neti saaksin. Ma tuletan talle seda paar nädalat meelde, äkki ta mõtleb midagi välja. Sassu on praegu maal vanaema juures. Väga vaikne on. Süüa tahaks... Mm, ma arvan, et ma käin pärast postitamist ja dA ja paari teise lk vaatamist linnas ja ostan hiirele akusid ning mingit toitu.

Ilm on äge, päike paistab ja on tuul. Ma ei käinud täna koolis, magasin selle asemel ning ei leidnud mingisugust motivatsiooni üles tõusmiseks.

Võimlema ei jõudnud, sest ma ajasin aja segamini. Ee, ma ei mäleta, kas homme on võimlemine või ei. Vist ei ole. Arst on. Mul on pensionäri tunne, pidevalt on mingid arstilkäigud ja värki.

Käisin nädalavahetusel Tallinnas. Kodus käisin ka, aga ainult reedel. Saun oli laupäeval, vein ja juust ka. Mis parata, teinekord. See-eest mängisime me Ally ja Hanna pool Fireflyd. Martin ja Mialee olid ka seal. Neil on nunnu korter, tilluke, aga piisavalt sopiline. Mialee kinkis Hannale potilille, millel olid hästi ilusad õied. Mina joonistasin kaardi, mille peal oli Anko. Oleks võinud pisut parem olla, aga ma ei kurda, ma jäin sellega rahule, et nägu oli isegi Hanna oma. Jalad jäid lihtsalt lühikesed, sest paberi serv tuli ette:P

Mängijad jäid kõik ellu, mitte nagu NPCd. Ja Ally idee torni sisse sõita ei tundunud üldsegi halb idee, lihtsalt täring veeretas natuke liiga palju dämmi. Tahaks millalgi drägonit ka mängida. Erlessa oma ja Goblini Kalamari ja SWd ka. Pole üldse palju.

Peaksin oma MP3e peale veel nänni panema. Seal on põhiliselt Head Ended, mida ma pole peaaegu üldse kuulanud, sest ma laadisin selle alles äsja üle mitme nädala ära.

Mul on hea meel, et päike paistab. See on tore. Näeb soe välja. Hea, et meil lörtsi ei ole, selleks on küll liiga vara. Lumi peaks üldse maha tulema pärast mardipäeva. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks oma õele mingi sünnipäevakingituse välja mõtlema tolleks ajaks.

Ahjaa, maalima peaks ka veel. Ma pole päevalilledega eriti kaugele jõudnud. Ega ma mingi van Gogh ei ole. Kahjuks. Noh, sellest on kahju, et ma pole nii äge, mitte sellest, et mul näiteks kõik kõrvad alles on:)

Nii, kui ma kähku teen ei lähe päike äkki ära, sest siin aeg-ajalt on ikka mõned pilved ka. Kurjad pilved. KURJAD!

Nüüd enam mind lapsed ja lilled ja rohi

Mm, nii. Ma läksin reedel koju. Hääletasin tekliga, sain täitsa normaalselt peale, mingi tüüp oli, kes läks Tallinnasse kooli, päris huvitav oli rääkida, ostis ühe latte tee pealt, kui me kohvipeatuse tegime. Ühe autoga Tallinna, see oli ka hea.

Meele tõi mulle Serenity plakati(d). Üks on see suurus, mille ma tegin, teine on natuke suurem, sealt on pisut paremini võimalik asju välja lugeda. Võiks isegi pisut suurem olla, praegu on natuke alla A3-e. Kodus sai juustu ja veini, mida ema komandeeringus käies Prantsusmaalt ostnud oli (ta oli tegelikult Luksemburgis. Või Luxembourgis. Ma arvan, et tehniliselt mõlemas.), aga see on ju sealsamas. Üldse, ma arvan, et mu ema on tegelikult spioon, kes teeb Nato heaks mingeid asju. See, et miski temas ega tema töös spioon olemist ära ei anna tähendab lihtsalt seda, et ta on selles väga osav =P

Järgmisel päeval hängisin tükk aega niisama, õhtupoole sai sauna ja siis läksime me Meelega Tallinna Metsatöllu kontserdile. See, et me sinna läheme, selgus päev (või, noh, pisut vähem) varem. Yay. Mul oli meik peal ja puha, imelikult gootilik tunne oli sellega. Heh:P

See, et mu õde kavatseb musta kandma hakata (või, noh, tehniliselt juba teeb seda) on imelik ja naljakas samal ajal. All-in-all... I guess I approve. Me leidsime Rock Cafes müügiletilt ka särgi, mis talle sobis. Selles mõttes, et välimuselt. Äio särk nimelt. Kena särk iseenesest. Kuigi meeste oma on ägedam.

Aga Tallinnas oli meil enne veel palju põnevust. Me käisime nimelt pärast parkimist Prismas, kust me ostsime ühe energiajoogi, mille me kenast kahepeale ära jõime. Pärast mida ma avastasin, et mu väljaprinditud pilet oli kadunud teel autost poe pingile. Prismas asuv info-piletilevi lett ei saanud selle koha pealt ka abi anda. Mul oli kerge mure juba hinge all, kuigi meil oli vähemalt esimese bändinigi mitupalju aega ning me olime seni otsides läbi kamminud ainult Prismas käidud kohad.

Ma ei olnud samas absoluutselt paanika lähedal, sest meil polnud poes eriti kaua läinud ning kokkumurtud valge paberileht ei tohiks maha kukkudes kellelegi eriti huvi pakkuda ning info-piletilevi oli pakkunud, et me võime mure korral ehk Viru keskusse pöörduda, kus on päris Piletilevi, mis võib meid ehk aidata ning kell oli tol hetkel piisavalt vähe, et meil oleks olnud võimalik sinna jõuda.

Nii asusime me igatahes tagasiteele auto poole, silmad ümbrust hoolega läbi kammimas ja umbes viie meetri kaugusel Prisma sissepääsust oli maas paberileht, mis osutus mu piletiks. Ma lubasin endale, et ma ei pane enam kunagi ühtegi piletit lahtiselt taskusse, hoolimata sellest, et mul polnud seda tol hetkel mujal hoida. Käed on ju ka olemas ja, ma ei tea, dekoltee või midagi, kuigi viimane tundub mulle alati liialt ebausaldusväärne:P

Mhmh. Meele ostis kaks Coca Colat, sest ma jätsin pärast pikka ja kasutut mõtisklemist oma rahakoti autosse ning kuna Tallinn on nii hirmuäratav koht, maksid need kokku 50.- (wtf). Aga ma kasutasin seekord päriselt ära seda, et vesi on wc-s tasuta ning ei pidanud õhtu lõpuni janu pärast muretsema (meh, minu poolekst võiks janu kirjutada ä-ga).

Kontsert ise siis. Esinesid Hukkunud Hinged, Taak, Skyforger ning Metsatöll. Publik oli tavaline Rock Cafe Metsatöllu kontserdi publik, ehk siis inimesi, kellest oli näha, et nad on harjunud musta kandma, oli palju vähem, kui bändide nimekirja vaadates arvata võiks. Gods damn mainstream metal!:P Minu arust on tegelikult pisut naljakas, et mu tädi küsis mult enne Facebookis, kas ma lähen sinna (ma olen koos temaga varemgi Töllu vaatamas-kuulamas käinud) ning mu isa tuleks ka, kui ta suudaks nii kaua üleval olla ning mu ema tuleks, kui teda ei häiriks vähimgi basskõla. Jep, kõik kuulavad Töllu.

Hukkunud Hinged on eestikeelne doom metal. Nad pole otseselt halvad (ma arvan, et nad oleks palju paremad olnud, kui heli oleks parem olnud), aga ka mitte eriti meeldejäävad. Nende naislaulja juuksed jäid mulle juba enne bändi esinemist silma, kui ta rahva seast läbi kõndis (tal oli pikk mantel, ma tahan ka!!!) - pikad, hästi paksud ja lokkis ning kui punane valgus tagant peale paistis siis veel eriti-eriti punased. Hääl oli tal selline, millega peaks saama Rändaja õhtulaulu ära lauldud. Omamoodi selline, aga mitte liiga imelik. Rahvas oli tol hetkel veel sedasi lava ees, et meeter-kaks jäi vahepealt puudu. (Jah, ma polnud lava ees! Aga ma olin iga hetk valmis läbima need poolteist meetrit ja võtma sisse oma välja otsitud koha.) Noh, tegelikult olid seal mõned entusiastlikumalt kaasa elavad inimesed ka. See oli positiivne, sest mul on alati omalt poolt pisut piinlik mitte aktiivselt kaasa elada.

Järgmisena oli siis Taak, kelle puhul oli sõnades enam-vähem aru saada, aga kes mängisid suures enamuses laule, mis polnud selle ainsa plaadi pealt, millele ma oskaks kaasa laulda. Aga hea oli, kuigi algus hilines (ma eeldan, mul polnud telefoni. Tunde järgi küll.). Põhjuseks näis olevat kadunud trummar. Aga ma võin eksida, sest Metsatöllu suure komplekti tagant ei paista keegi hästi välja ju;) Igatahes nad näisid ootavat kedagi, kes võis, aga ei pruukinud, olla trummar. Peaks neid rohkem kuulama, nad on vahvad (ja ma tean, kui kummaline väljend see säärase bändi kohta on. Ja ma tean, et ma kipun palju sulge kasutama, aga mulle meeldib nii ja oma blogis ei ole mul tunnet, et see on häiriv, sest mul on poogen.) ning mu õde leidis, et nad meeldivad talle, mis on loomulikult hea, sest ta sai jälle pisut haritud.

Skyforger kattis enne oma esinemist Metsatöllu trummikomplekti musta riidega:) Neil oli enda oma kogu aeg laval olnud seni ja keegi polnud neid kasutanud. Lava kohal oli ka nende logoga... ee... riie. Asi. Taak ja Hukkunud Hinged esinesid Skyforgeri nime all Metsatöllu logodega trummikomplekti taga:)

Skyforgeri ajaks jõudsid lava ette ka need lätlased, kes seni sinna jõudnud polnud. Nad olid kõik üpris valjud ning lõbusad. Skyforgeri kõik laulud oli läti keeles, aga nende inglise keelsed laulud on vist nagunii päris vanad. Lätlased laulsid kaasa ja kõik kuuevarbalised olid rõõmsad. Kostüümid on neil ka ägedad. Muidu poleks viga midagi olnud, aga mingil põhjusel oli nende heli kohutavalt vali. Kuna ma olin lava ees peaaegu keskel nägin ma laululehte, nii et ma tegin kohe algusest countdown'i, mis tegi nende jube valju esinemise palju talutavamaks, sest ma sain keskenduda sellele, et nad saavad peagi läbi.

Sest suhtes, et ma olen tihti valjudel kontsertidel käinud, aga see pole varem kunagi nii häiriv olnud. Nende esinemise lõpuks oli mul küll tunne, et ma ei kuule Metsatöllust suurt midagi. Järele mõeldes... see ilmselt nende plaan oligi.

Pärast neid muutus lava esine palju eestimeelsemaks ning kuna Metsatöll on selline kuulus bänd nagu ta on, läks laval tihedaks sebimiseks (tegu võib olla kerge kunstilise liialdusega) ning Skyforgeri trummid (ja plakat) ja igasugu nänn koristati sealt ära ja tehti lava peaesinejate jaoks vabaks.

Ilma eriti pika ootamiseta, mille põhjustas ilmselt metsas olev ajakava, tuli ka Metsatöll peale. Hea kontsert oli. Hea. Heli oli ilmselt säärane, mida esireas oodata on ka - parem kui tihtipeale, halvem kui umbes paaril harval korral. Hoolimata Skyforgeri saboteeringust pidasid kõrvad vastu ka. Neile meeldib ikka Äio plaat nii väga, aga ma ei oska seda hästi kaasa laulda. Oma viga, seda tuleb parandada:) Aga mõned vanad head laulud olid ka. Publik oli kuidagi... lahja. Ma ei ütle, et see on probleem, absoluutselt mitte, aga mitte keegi ei kukkunud mulle kontserdi ajal selga. Väga huvitav kogemus iseenesest, arvestades, et tavaliselt vähemalt üks purjus tüüp ikka arvab, et tal on tarvis just minust mööda pääseda. (Heal juhul. Halval juhul arvatakse, et üle pole ka halb mõte.) Mina süüdistan asjas oma pikkust. Purjus tüüpidest rääkides... Need paar tükki, kes vahepeal tülitasid, olid kõik samuti täiesti viisakad. Mis toimub? Kuhu see maailm omadega niimoodi jõuab?:P

Aga üldiselt jah, kaasaelajaid ei tundunud olevat pooltki nii palju, kui oleks võinud. Võibolla oli asi minus, ma ei tea. Alguses oli tagapool neid kindlasti rohkem, vahepeal oli üks neid muhedaid hetki, mil bändimehed korraks eemale pöördusid ja mingeid asju sättisid ja juua võtsid ja piisas kümnesekundilisest pausist, et publik skandeerima hakkaks. Kuna aga kõik koduperenaised ja -mehed lõpu poole ära väsisid, siis tundus lõpu poole neid juba märgatavalt vähem olevat. Aga päris hõredaks just ei jäänud, nii et hullu polnud midagi.

Nii et jah, Metsatöll oli äge nagu tavaliselt. Kui nad lõpetasid, tegid nad koos kummarduse, see oli kuidagi eriti nünnu. Aga väsinud rahvas läks laiali ja paar üksikud skandeerijat ei pidanud ka eriti vastu ning ühtegi trummipulka ma küll ei saanud:( Laululehe küll, kui ma nukralt lava ees seisin, olles sunnitud silmitsi seisma kontserdi lõpu kurva tõega, aga need pole päris see. Kuigi ma panin selle ikkagi kodus seina peale ülejäänud Töllunänni kõrvale, mis mul väljas on^^

Me olime Meelega mõlemad väga imestunud ja kurvad, et Metsatöll ainult umbes kümme minutit esines. Olgugi, et laulude nimekiri ja arv midagi hoopis pikemat väitis. Mis mõttes see nii ruttu läbi sai!? *grumblepublikgrumblesüüdigrumbletahanrohkemgrumble*

Nüüd ei näe neid jälle tükk aega Eestis, sest nad teevad Finntrolliga eepilist Euroopa tuuri, enne mida on paar kontserti Skyforgeriga Soomes ning Kiuase ja Celesty'ga (viimastest ei tea ma mitte midagi) tuur ÜKs (mida nad järjepidevalt Inglismaaks peavad).

Saime igatahes kella kolmeks koju. Teel kuulasime Metsatöllu, mis isal autos kasseti peal on. Naljakas kassett, kusjuures. Ühel pool on Töll ja RAM ning teisel pool... ma ei mäleta enam. Vist Hiiekoda? Igatahes oli selle viimane laul ootamatult Oma laulu ei leia ma üles (mis jäi pooleli!!!).

Järgmisel päeval läksin rongile (ma jõudsin rahulikult enne rongi ja ema ei pidanud kiirust ületama, et mitte maha jääda!). Aeglasele loomulikult, sest ma midagi muud meie lähedal ei peatu ja ka sinna peab autoga minema. Jõudsin päikeseloojanguks Tartusse. Väga ilus ilm oli terve tee. Läksin koju. Mängisin CIVi. Läksin magama.

Ja nii oligi, kui ma õigesti mäletan. Kell on kaks. Mulle täna õhtuks aitab, ma tahan magada ka. Vähemalt üritada, eksole.

Meh indeed

I'm slowly running out of time. Time tick-tick-ticks away.

I wish I could go to the land of fairytales behind the rainbow (no, not the too happy-go-lucky Disney stuff - the real thing). There be dragons. It'd be awesome.
At least I get the lousy substitute of role-playing games and I'm not complaining.
I'm too tired to type in Estonian.
Just felt the need to fill this place a bit.
Meh.

Kaia Kanepi võitis mingit serblast

Sain täna magada, sest kuigi ma pidin last valvama, sest Leilal oli päeval kontrolltöö ja ma pidin vahepeal arsti juures ka käima, nii et koolis poleks eriti aega olnud. Laps lasi mul mõnda aega magada, kuigi ta käis aeg-ajalt kontrollimas, ega ma üles pole ärganud ning rääkis mingeid asju ja näitas mingeid asju.

Aga jah, ärkasin millalgi, käisin dushi all, ei saanud kohupiimasaia teha, sest Sassu oli saia ära söönud, olin natuke arvutis, käisin arsti juures. Seal sain palju pabereid ja ühe röntgeni veel oma rangluust, käin (loodetavasti) viimast korda mingi traumatoloogi juures, võimlema lähen ka, kuigi tol hetkel kui ma täna seal käisin polnud võimlemistädi seal ja ma ei viitsinud oodata, et keegi vabaneks, kes minuga tegeleda saaks ja ütleks mulle, millal need võimlemisajad on.

Ostsin Konsumist lagritsašokolaadi ja kolm odavat kohukest ning läksin koju, kus me vaatasime Leilaga selle hooaja esimese Simpsonite osa ära, mis oli hämmastaval kombel täiesti pädev, sõin ja mängisin Civi.

Siis üritasin ma Civi mängimist lõpetada, et Ludosse minna ja vist isegi vähem kui tunni ajaga see õnnestus. Ludos oli peale paljude teiste inimeste ka serblanna, kes meiega mängis mängu, mille nimi ei ole absoluutselt Pandora, aga mille nimi mulle meelde ei tule ja kus tuleb maju valida ja ringi käia ja koloniseerida ja orjandus kaotati.

Pärast mängisime me üheksa või kümnekesi Sabotööri ka, ma ei viitsi üle mõelda, palju meid oli, kuigi ma tean, kes kuskohas istus.

Ja siis läksime me kõik koju. Serblanna nimi oli vist Tamara. Ee. Ma pole eriti kindel. Igatahes tuli selline nimi mulle pähe. Meh, näis. Ta mängis Serbias ka palju lauamänge ja elab muidugi Raatuse ühikas ja ta õpib semiootikat, ning ei, ta ei tea, mida selle haridusega pärast peale hakata:P

Ta mängib drägonit ka, nii et kui keegi mõne mängu teeb, siis ma arvan, et ta kindlasti mängiks. Firefly meeldib talle ka. Kahju, et mul grupis nii palju mängijaid juba on. Jep, ta tundub tore, ühesõnaga. Ma ei ole kindel, kas ta larbiga tegeleb, ma ei küsinud, aga ma arvan, et mitte. Muidugi annab seda iga alati parandada, eriti kui meiesuguste inimestega tutvuda.

Mu selg on väsinud, sest siis on paha kõrgusega laud, tool ning kuvar. Jep, nad kõik eraldi.

Ma lähen võtan kisselli ja ülejäänud lagritsašokolaadi ja lähen mängin tsipake Civi. Ainult tsipake. :P

Kirjalik

Olin jälle kodune ja mitte eriti produktiivne. See pole enam eriti tore. Ma olen niigi puudunud, sest Sassu on haige olnud ja mina olen haige olnud ja ma olen sisse maganud.

Vähemalt magas Sassu täna peaaegu kolmveerand kümneni, mis on tema kohta väga palju. Lõunal magas ta ka kohutavalt kaua. Tal on palavik, sellepärast.

Ma veetsin enamuse päevast Photoshopis Firefly posteri mosaiigi kokkupanemisega, mis tähendas erinevate zoomide screenshottide võtmist ja lõikamist ja kleepimist. Kindlasti oli selleks ka mingi lihtsam võimalus. Aga valmis ta sai. Ligikaudu A3, detailne, värviline ja ilus. Lasen oma õel selle välja printida, ta peaks töö juures saama.

Ma pole kahe päeva jooksul rohkem õue jõudnud, kui see üks poeskäik eile. Vähemalt on mul tänu Aapole telefon tagasi. Tahan praegu lagritsašokolaadi. Sel pidi homsest Konsumis allahindlus olema. Mul küll raha ei ole, aga Leilast jäi mulje, et lootust on.

Homme käin arsti juures. Ma pean seda mitu korda mainima, et olla kindel, et see mul meeles on. Saan pensionäridega võimelda. Ma ei julge tegelikult minna. Ma ei taha teada, kui haige mu selg tegelikult on. Sest ta on. See on säärane haigus, mille puhul võib millalgi ostutuda vajalikuks operatsioon ja vahet pole, kui kauges tulevikus, ma ei taha, et keegi mu selgroo kandis nugadega surgiks. Meh, ma pean iga päev võimlema, siis on parem. Kui ma seda ei tee, olen ma ise süüdi, kui selg kogu aeg ära väsib ja ebamugav on.

Tegelikult pean ma homme natuke last ka vaatama, sest Leilal on kontrolltöö.

Kusjuures, tundub, et Silver tuleb lõpuks Tartusse tööle, mis tähendab ka seda, et ta tuleb siia elama. Ma väga ei kurda, sest see teeb lapse järele vaatamise lihtsamaks, aga see tähendab seda, et see arvuti on palju tihedamini kinni. Ma pean oma (Trägunile kinni maksmata. Ma teen oma parima, aga see pole lihtne.) arvutisse lõpuks neti saama, siis oleks ok.

Ja maalima peab ka, aga seda veel jõuab.

Veel tahan ma kirjutada ja Firefly kampaaniat edasi mõelda. Ma tahaks, et ma oleksin parem DM, aga ma arvestan sellega, et see on ikkagi mu esimene mäng üldse ja kogemust veel tuleb. Häiriv on see, et ma ei saa arvutit kaasas kanda ja mul pole vajalikke raamatuid, sest need maksavad raha. Noh, mis parata.

Homme on lauamänguõhtu ka. Ma ei viitsi midagi mängida, aga kohapeal on kindlasti midagi, mis mu meelt muudaks. See vein, mis ma Talile viisin, oli päris hea. Ma tahaks veini juua ja oliive ja juustu sinna kõrvale saada. Muud nänni ka ehk. Krõpsu tahaks ma millalgi süüa, aga mul pole üldse krõpsuisu. Krõpsud on head. Ma pole neid hapukurgi omasid veel saanud ka.

Ma peaksin nädalavahetusel maal käima, aga ma ei viitsi. Ma arvan siiski, et ma reedel lähen ja laupäeval tulen tagasi. Ema käis taas Nato-komandeeringus ja tõi ilmselt kaasa veini ja juustu. Vähemalt on tal selle koha pealt hea maitse, kuigi see ei ühti päris minu omaga. Ploomiveini ja mullidega punase koha pealt oleme me vähemalt täiesti ühel nõul. Nämm. Ja sinihallitusjuustud meeldivad talle ka vängemad kui minule. Maal saab kutsusid ka näha. Kiisut ka. Ja süüa saab niimoodi, et saab minna kööki ja teha võileiba, mille peale saab panna mitu asja. Kohvi saab ka teha. Ja kui külm on, siis köetakse ahju (mitte nagu siin) ja siis ma saan istuda elutoas seljaga vastu ahju ja juua sooja kohvi ning süüa sooja kooki pärast saunas käimist.

Meil hakati täna kütma. Väidetavalt. Leila katsus õhtul radikaid ja ütles, et need on soojad. Ma küll ei taha hästi uskuda. Üleeile lubati, et eile hakatakse kütma ja eile öeldi, et täna. Siin on ikka päris külm olnud, ma olen tükk aega tekiga ringi käinud. Aga eelmisel talvel oli siin täiesti pädevalt soe, nii et loota võib.

Ma ei taha dushi alla minna, sest sealt on nii jahe välja tulla, aga homseni enam hästi ei oota. Juuksed on värvilised, see on äge. Aga jah, kui see millalgi pisut enam maha on kulunud, värvin päris oranžiga vist veel üle. Aga selleni on veel kõvasti aega. Ahjaa, ma tahtsin Aapot planeerida, et ta mu seljaga tegeleks. See läheb mul pidevalt meelest ära. Kahju, et mul pole kapis oma isiklikku massööri. Kapis sellepärast, et siis ta mahuks paremini ära ja talle ei peaks süüa andma.

Peaks millalgi mingeid filme vaatama kuidagi sotsiaalselt.

Huvitav, kes ja millal Potteri maratoni võiks korraldada...?

OMG

Vaatasin täna last. Homme vaatan ka. Arvestasin, et teen palju kodtöid järgi päeval kodus olles. Mitte nagu väga palju, aga vähemalt midagigi.

Aga ma magasin ikkagi umbes kaheteistkümneni. Ning arvestades, et ma vaatasin samal ajal last, siis tähendas "magamine" seda, et ma olin voodis teki all ja poolärkvel ning laps ronis vahepeal voodis ja pani mu otsa mingeid raamatuid. Süüa ei viitsinud teha ka, sõin lõunaks võileiba. Leila tuli oma pool tundi varem, kui ma arvestasin, aga see ei muutnud eriti midagi. Ta käis poes ka, mis on hea, sest meil oli kodus praegu umbes ainult mõni kartul.

Vaatan ikka veel Torchwoodi (Doctor Who spinoff) esimest hooaega, sest Dr Who (2005) osad on ära nähtud, järgmine, mis välja tuleb, on ilmselt jõuluosa ja pärast seda millalgi 2011 hooaeg, mille seas on kuulus Neil Gaimani kirjutatud episood.

Jep, see oli umbes kõik, mida ma täna teinud olen.

Ma plaanin millalgi maalimiseni ka jõuda. võibolla homme suudan varem üles tõusta.

Kui toit on valmis ja ma olen söönud, käin Ludos, sest mu telefon on seal. Ma ei viitsiks minna, aga ma pean poes käima ka ning mul on kuupilet, mis tähendab, et ma ei pea kogu teed kõndima. Ma loodan, et ma jõuan sinna enne kui see kinni pannakse.

Mu õde istus mu kõrvale õppima, ma ei saa rohkem kirjutada.

The smell of death is the smell of roses

Sometimes, dried roses are as dead.

I found some drying roses. Maybe today, maybe a while back. I picked them up and put them in a vase made partially of black lava rock and partially of ivory or stone of flesh.

Some of them still smell. Lovely as ever.

Some of them still smell. Of decay and death of fall.

I gave them water from my eyes but I don't know if salt will kill them (if they're not that dead yet that not even the glove of life can bring them back) or the water will nurture.

I wish I could sculpt roses. I'd make them as real as they come or even more so. I'd give them away, all and all and all of them. Until everyone has one and I wouldn't need any myself. But I can't. I've lost the tools.

I think I gave them away or hid them. I don't know where or to whom.

I wish...

My roses would be the stars to wish upon.

Sometimes even the salt of the tears can bring some back.

But sometimes... Sometimes dried roses are as dead.

I'll wait and wish upon a star that smells of sweet-sweet roses.