Ma tulen läbi hämara hommiku.
Ma tulen läbi poriloikude ja tänavate, mille tühjust täidavad tundmatud autod.
Ma tulen võõrastega täidetud bussidest, kus keegi ei vaata üksteisele silma.
Ma tulen inimeste seast, kelle tühjadest pilkudest ei peegeldu naeratust.
Ma tulen teelt, kust pääsemiseks peab rääkima masinatega.
Ma tulen sillutamata teede ja igavikku lendavate inimeste juurest.
Ma tulen läbi poriloikude ja surnud masinate.
Ma tulen vaikivast viivust, mida täidab lõppematu lärm.
Ma tulen vihmast, mis pähe ei saja.
Ma tulen hommikust, mis ei lähe kunagi valgeks päevaks.
Ma tulen teelt, kuhu päike ei paista.
Ma tulen kohtadest, kuhu kunagi pole astunud.
Ma tulen maalt, mida ma kunagi ei näe.
Ma tulen läbi vihma ja äikese ja tormituuled palistavad mu teid.
Ma tulen ringiga, aga alati otse.
Ma tulen koju, aga ma ei tea, kuhu mu teeb mind toob.
Ma tulen võõrastelt tänavatelt, aga ma ei ole eksinud.
Ma tulen autoga, aga vihm sajab mu märjaks.
Ma tulen läbi halli hommiku ja päike särab mu silmis.
Ma tulen läbi poriloikude ja autod ei ole teel koju.
Ma tulen paljajalu, aga mu tallad ei riiva asfalti.
Ma tulin koju, aga ma ei tea, kas ma kunagi sinna jõuan.
Ma tulin Tartusse. Nagu alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar