Mõned asjad võivad veel puudu olla, aga need laulud peaksid igatahes 19ndaks peas olema!
Kungla rahvas
Karl August Hermann /Freidrich Kuhlbars
Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal läks kandlelugu lööma.
;;Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga!;;
Säält saivad lind ja lehepuu ja loomad laululugu,
Siis laulis mets ja meresuu ja eestirahva sugu.
;;Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga!;;
Siis kõlas kaunis lauluviis ja pärjad pandi pähe
ja murueide tütreid siis sai eesti rahvas näha.
::Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga!;;
Ma laulan mättal mäe peal ja õhtul hilja õues
ja Vanemuise kandlehääl see põksub minu põues.
;;Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga!::
Eestlase lauluvara (Suur Eesti Raamatuklubi, 2001)
Laul kaugest kodust
Eino Tamberg / Ralf Parve
Need on kauged hallid rajad
musta mure taeva all,
rasked katsumuste ajad
käia karmil võitlejal.
Nii pikk, nii pikk on võitlejal
tee kauge kodu poole minna,
kuid musta mure taeva all,
kui raske ka ei oleks tal,
ta jõuab, ta jõuab sinna.
Veel ei leidu kuskil varju,
ümberringi tuulte ulg,
piki orge, künka harju
paiskub vastu surmatuld.
Nii pikk, nii pikk on võitlejal...
Jäävad mitmed külma hange,
märga mulda sellel teel,
aga mitte kõik ei lange,
paljud koju saavad veel.
Peagi saabun tagasi su juurde (1943)
R. Valgre
Peagi saabun tagasi su juurde.
Aastaid möödund. Teel ma kodu poole.
Tean, et mind sa ootad,
kohtuda veel loodad –
lahkudes nii ütlesid mull’ sa...
Peagi saabun tagasi su juurde.
Astume koos ellu jälle uude.
Lakkavad siis ohked,
igatsused rohked –
õnn jääb meie majja elama.
Ma täna unelen õnnest, mis saabub,
ootel on kogu mu meel.
Homme siis süda las joobub,
kohates sind jälle eluteel!
Peagi saabun tagasi su juurde.
Tervisi mult viigu sulle tuuled.
Öelgu sulle seda, mida tunneb süda –
tagasi su juurde saabun ma.
Muinaslugu muusikas. Raimond Valgre laule (Prima Vista OÜ 2002)
Saaremaa valss (1949)
R. Valgre / D. Vaarandi
Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo.
Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.
Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
;;Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl.;;
Ning hämaras toomepuu lumena valev
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis.
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuu õiele sarnane näib!
Oh keeruta, lennuta...
Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle,
ja kirgliku suudluse esmane hurm.
Oh keeruta, lennuta...
Just sellisel heinamaal peamegi pidu,
kus hämarik koidule ulatab käe.
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
see tööde- ning rõõmudeküllane päev.
Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa.
;;Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
et linalakk-neidu sa püüda ei saa.;;
Muinaslugu muusikas. Raimond Valgre laule (Prima Vista OÜ 2002)
Uus paat (Rannakolhoosis)
Valter Ojakäär / Debora Vaarandi
Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust,
ei ma pannud pilliroogu mastideks
ega punapõllekesi purjedeks.
Tugev mootor tuksub nagu süda tal,
lained temal mürisevad täävi all.
Ja ta endas kannab kolme kanget meest,
kes on läbi käinud mitme mere veest.
Kõige nooremal on üle küla ramm,
vanem võrke laskma kõige osavam,
kolmas aga väga palju laule teab,
kalad teda kuuldes merest tõstvad pead.
Igal mehel noorik randa maha jäi,
igaühel kallis paadi vastas käib.
Aga harva näen ma oma päiksekiirt,
tema on ju tähtis karjabrigadir.
Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool.
Ütleb – sina merest kehva kala tood.
Rohkem kasu toovad minu kirjakud,
kui su lahjad tursad, lestad kõversuud.
Oota, oota! Tulgu kagutuuled vaid,
näha toon sull’ iludusi angerjaid –
sihvakad ja sirged sabakuubedes,
tulevad ja kummardavad sinu ees.
Oota, küll sa minu karja näha saad!
Lõhed laiad, laugud otsal säravad,
;;seljauimed vikerkaarest värvitud,
küljed hõberahadega kirjatud.;;
Eestlase lauluvara (Suur Eesti Raamatuklubi 2001)
Kuhu küll kõik lilled jäid
Mustamäe valss
Avo Tamme / Heldur Karmo
Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga
õnn tahtis pageda käest.
Päeval ja ööl, kodus ja tööl,
mõtlesin Mustamäest.
Nüüd elan Mustamäel,
korter on aus ja hea
ning selle õnne eest
fortunat kiitma pean.
Nüüd elan Mustamäel,
tahta mis võiksin veel!
Hulk päevi kauneid siin
mind ootab, ootab eel.
Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik,
olgu seal pidu või pulm –
igavust ma tunda ei saa,
enne kui kell on kolm.
Nüüd elan Mustamäel...
Kui nüüd vaid Mustamäe Žiguli kandiga
sõpruse sidemeid looks,
võibolla nii minagi siis
auto veel majja tooks.
Nüüd elan Mustamäel...
On kallis mulle kodupaik (Eesti Raamat 1985)
Suveöö
Mis värvi on armastus
A. Oit / H. Karmo
Su huultel nii värskelt kui juunis punetab maasikavärv,
su juuksed on puravikpruunid, silmad kui sinine järv.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neis laulugi kokku sean...
Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab?
Mis värvi on armastus? Kui teaks, küll oleks hea!
Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma,
et iga päev mu armastust siis näeksid sa,
siis näeksid sa.
Mürk kollaseks muudab mind ootus, sinuta maailm on hall,
vaid igatsust leevendav lootus särab kui hõbekristall.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neis laulugi kokku sean...
Kuid mis värvi on armastus...
Öö purjetab mustaval laeval, tuleb siis päev ja mul näib,
Et roosaka pintsliga taevast värvimas koidukiir käib.
Neid värve ma näen, neid värve ma tean,
neis laulugi kokku sean...
Kuid mis värvi on armastus...
Laulab Uno Loop (Eesti Raamat 1977)
Unustuste jõel
Laulud filmist „Viimne reliikvia“
Uno Naissoo / Paul Erik Rummo
Põgene, vaba laps!
Üle kõige on maailmal vaja
üht vaba last, üht vaba last,
kes midagi pole kuulnud
heast ega kurjast, ei heast, ei kurjast,
ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust,
kuid püüdjail on vaja just vaba last.
Põgene, vaba laps!
See on ainus võimalus.
Põgene vaba laps!
Vii peitu maailma vabadus,
kuni veel sa vähegi suudad,
kuni veel sa vähegi loodad,
vähegi hoolid,
põgene, vaba laps!
Vägivald armastab vabadust,
tahab ta võita ja vallutada,
vägivald igatseb vabadust
enda najale kallutada,
vägivald armastab vabadust,
armastab vabadust.
Põgene, vaba laps!
Üle kõige on kõigil vaja sind, vaba laps!
Laul pistodast
Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl
või peitku ennast hoopis ta põues – nii on kindlamgi veel.
See relv on ka imelik talisman, mis hoiab sind päeval ja ööl
ja lõikab läbi kõik kütked, kütked, millesse satud sa teel.
Ta jätab terveks, terveks vaid kütked, mis hoidmas teda sinu vööl,
neid kütkeid läbi tema ei lõika, sest nii on kindlamgi veel.
Kus ta on sinu kätte jõudnud, seda sa ise ei tea.
Mis lööke varjab su ihutud tera, mis plaane varjab ta ehitud pea.
Mis küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob?
Mis küll on tema õige hind ja kas ta jääb või kaob?
Laulud filmist „Viimne reliikvia“ (SP Muusikaprojekt 1997)
Laul surnud linnust
rockmuusikalist „Johnny“
Olav Ehala / August Sang
Leidsin hangelt surnud keha
tillukese lõõritaja.
Narrikene, kas sul oli
siis nii vara tulla vaja?
Tahtsid olla esimene
ja nüüd saidki oma palga.
Ega paarist soojast päevast
kohe kevad veel ei alga.
Rumal olid, väike laulik!
Tark ju iialgi ei astu
lootuseta võitlusesse
toore ülemvõimu vastu.
Mis on pakasel su laulust?
Tema laulab oma viisi,
kisendades kinni matab
sinu salusid ja hiisi.
Aga nii nad on need linnud:
armastatud metsatukka
rutem näha igatsevad
ja neid hulgani saab hukka.
Ja nad kõigest hoolimata
siiski tulevad - nad teavad,
et ka kurjad talvekülmad
ükskord taganema peavad.
Rumal olid, väike laulik!
Tark ju iialgi ei astu
lootuseta võitlusesse
toore ülemvõimu vastu.
Ja nad kõigest hoolimata
siiski tulevad - nad teavad,
et ka kurjad talvekülmad
ükskord taganema peavad.
Ja siis laule täis on laaned.
Kõik on haljas, rõõmus, hele.
Kade olen, surnud laulik,
kade sinu vaprusele.
Kade olen, surnud laulik,
kade sinu vaprusele.
Laulge kaasa 59 (Tallinn „Eesti Raamat“ 1980)
Kodulaul
Olav Ehala / Juhan Viiding
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? (4x)
Kodu see ei ole koda, millel aken, uks.
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik.
Kodu on nii imeline tavaline paik!
Kodu on nii imeline tavaline paik!
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Kodus mõni väike asi korraga on suur.
Kodu oleme me ise: väikene ja suur!
Kodu oleme me ise: väikene ja suur!
Kodu, see on rohkem veel, kui sõnas selgeks teeb.
Kodu, see on headus, mis meid paremateks teeb.
Kodu see on rohkem veel, kui sõnas selgeks teeb.
Kodu see on headus, mis meid paremateks teeb!
Kodu see on rohkem veel kui sõnas selgeks teeb.
Kodu, see on headus, mis meid paremateks teeb.
See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht! (4x)
IX noorte laulu- ja tantsupidu ((ELT SA 2001)
Maa tuleb täita lastega
Vello Toomemets / Hando Runnel
Maa tuleb täita lastega
ja täita lastelastega,
ja laste-laste-lastega,
maa tuleb täita lastega,
ja laulude ja lastega
ja kõige vastu võidelda,
mis võõrastav või vaenulik,
mis vaenulik või valelik,
ja võidelda, kus võimalik,
kus võimalik ning vajalik,
sest elu kõik on ajalik
ja lastele jääb tulevik.
Maa tuleb täita lastega
ja laste-laste-lastelastega,
kui olev tahab olemist ja
tulevikku tulemist,
maa tuleb täita lastega,
maa oma enda lastega,
ja laulude ja lastega,
maa tuleb täita lastega.
Eesti isamaalisi laule. Meie repertuaar 10 (Eesti Raamat 1988)
Juba linnukesed
Eesti rahvaviis / Karl August Hermann ja P. Tekkel
Juba linnukesed väljas laulavad,
kenad kasekesed kingul kohavad.
Lumi on ju ära suland,
talvekülm on mööda läind,
lapsed, kes kui vangis eland,
pole ammu murul käind.
Orus ojakene voolab vulinal,
hõbepilvekene heljub taeva all.
Minnid, Mannid, Jukud, Tõnnid
hüppavad nüüd rõõmuväes.
Möödas kurvad talvetunnid,
kena kevade on käes.
Eestlase lauluvara (Suur Eesti Raamatuklubi 2001)
Ei ole üksi ükskki maa
Alo Mattiisen / Jüri Leesment
Jääb ikka nii, et Saaremaa
näeb õhtupäikse õitsimist.
Ta kõrval tunneb Hiiumaa
üht õiget sugu õitsilist.
Veel linnupesi Läänemaal
võib leida rannaroost,
veel aru annab Harjumaa
me rahva sünniloost.
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!
Teab loodus vaid, teab isamaa –
meil tuleb üksteist aidata...
Ei ole üksi ükski maa,
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole jännis Järvamaa
kui seemne ootel põld on must.
Ei peleta meid Pärnumaa
jutt põlislaande eksinust.
Ehk tarkust toitev Tartumaa
teab, mis on mehemeel?
Kui kaua suudab Võrumaa
end hoida õigel teel?
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!
Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Kas jääb ka nii, et Mulgimaa
eal pügada ei lase end?
Kas vaikust valvav Valgamaa
on hüüdjatega ühinend?
Kui puhtaks jäävad Virumaal
kõik selge veega allikad,
siis alles julgen ütelda,
et elan omal maal.
(et elan omal maal)
Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole üksi ükski maa...
Teab loodus vaid,
teab isamaa,
meil tuleb üksteist aidata.
Ei ole üksi ükski maa
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole üksi ükski maa...
Ei ole üksi ükski maa...
Ei ole üksi ükski maa...
5 ärkamisaegset laulu
Alo Mattiisen / Jüri Leesment
Kaunimad laulud
Kaunimad laulud pühendan sull’,
Vanematest armastatud kallis kodumaa!
Võimsasti tuksub süda siis mul,
Kui sulle laulan, mu isamaa.
Kaunimad laulud laulmata jäid
loosungite lippude lubaduste lõputus reas.
Kaunimad soovid täitmata jäid
Rahulolurublade ja rumaluste lõputus reas.
Kaua siin tuultele avatud õues
oodatud igavest und,
midagi äkki end liigutas põues,
oli see seesmine sund?
Veel laulmata on kaunimad laulud
ja võõrastav veel võitmata.
Nüüd süütama peab kahest otsast pirrud,
mis siiamaani on läitmata.
Kaunimad laulud pühendan sull’.
Kaunimad laulud.
Kaunimad kõned kuulmata jäid
Selgituste süüdistuste saladuste sõgedas reas.
Kaunimad viisid võtmata jäid
Manitsuste murede ja mõttetuste madalas reas.
Priiust kes kõrgemalt kerjata lootis,
vilets ja väeti on see,
keeldude kiuste kes januseid jootis,
kividest puhastab tee.
Veel laulmata on kaunimad laulud
ja võõrastav veel võitmata.
Nüüd süütama peab kahest otsast pirrud,
mis siiamaani on läitmata.
Veel laulmata on kaunimad laulud
ja võõrastav veel võitmata.
Nüüd süütama peab kahest otsast pirrud,
mis siiamaani on läitmata.
Kaunimad laulud.
Mingem üles
Mingem üles mägedelle
Musta-, Õis- või Lasnamäe.
Vaatkem alla rahva hinge
läbi tumma võõra väe.
Vaatke, kuidas hing on haige,
kurjus haaranud on käe.
Ja siis hüüdke alla orgu
kõigest väest.
Ja siis hüüdke alla orgu:
peatage Lasnamäe!
Ja siis hüüdke alla orgu:
peatage!
Vaatke, haavad rahva ihus
ikka veel ei parane,
ükski abinõu ei ole
enam liiga varane.
Linn kui paise paesel pinnal,
mille lõppu silm ei näe.
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu
kõigest väest!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage Lasnamäe!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage! Lasnamäe.
Mingem üles mägedelle tuule õrna õhule.
Vaatkem alla oru põhja üle lillehiilguse.
Vaatke, kõik on võhivõõras,
kas on see siis kodukant,
Tänavate tõmbetuules
hulgub sihitult migrant.
Vaatke tal on silmis tühjus,
ta ei tunne, tea, ei näe.
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu
kõigest väest!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage Lasnamäe!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage Lasnamäe!
Hüüdkem kõik nüüd alla orgu:
peatage, peatage Lasnamäe!
Sind surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
Mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa.
Kuis, maa, nii hellalt hoiad
sa lapsi käte pääl,
Neil annad leiba, katet,
sa viimast aset veel.
Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
samamoodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.
Kuid siiski veel leian
su silmist pisaraid.
Mu eestimaa, oh looda
ehk nüüd need ajad muutuvad.
Samad sõnad, sama viis,
sama tõrksad tähed,
Sama lihtsalt nagu siis
õitseb ristik ja
värisevad haavad.
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad tugevad,
su tütred nagu lilled
nad õitsvad nägusad.
Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
samamoodi nagu siis
õitseb ristik ja nagu siis
mis hingest tulnud hinge läheb.
Isamaa ilu hoieldes
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele (4x)
kui sina usud enda’asse, (kordus solist + koor)
arukate arvamisse,
tugevate turjadesse,
vanemate vägevusse,
noorte meeste nobedusse,
õdedesse vendadesse,
enne kõike enda’asse,
siis saad põlve parema.
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele (4x)
kui sina usud hundi juttu,
kardad koerte klähvimisi,
kuulad sakste sajatusi,
kannupoiste kaebamisi,
saamameeste salvamisi,
madalate manitsusi,
sõgedate sõitlemisi,
siis ei saa sa midagi.
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele (4x)
kui sina vajud valedesse,
upakille unedesse,
käpakille käsu alla,
röötsakille rubla alla,
siis saad kirbud kubemesse,
sügelised südamesse,
paised pähe, kondid kõhtu,
siis sa lähed põrgusse.
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele (4x)
kui sina usud enda’asse,
siis sina usud rahva’asse
taludesse tarkusesse,
õpetusse õigusesse,
kodukoha kaasikusse,
pilvepiiril pääsukesse,
siis saad vaimu vägeva,
siis saad põlve parema.
Eestlane olen ja eestlaseks jään
Tuhat korda kas või alata
tuhat aastat tõusu mitte luigelend
oma rahvust maha salata
sama ränk on nagu orjaks müüa end.
Eestlane olen ja eestlaseks jään,
Kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah: just nõnda vabalt vaarisa moodi.
Tuhat kõuehäälselt küsijat
vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.
Eestlane olen ja eestlaseks jään,
Kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah: just nõnda vabalt vaarisa moodi.
Nende mehiste meeste moodi.
Mm....
Eestlane olen ja eestlaseks jään,
Kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah: just nõnda vabalt vaarisa moodi.
Nende mehiste meeste moodi.
Eesti isamaalisi laule (Tallinn „Eesti Raamat“ 1988)
Koit
Mu isamaa armas
Saksa rahvalaul / Friedrich Kuhlbars
Mu isamaa armas, kus sündinud ma,
;;sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga!;;
Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal;
;; meil siiski kenad männid ja kuused, kased ka.;;
Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal,
;;kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool.;;
Oh õitse veel kaua, mu isade maa,
;;see maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka!;;
Su hooleks end annan ja truuks sulle jään.
;;Nii kaua kui kord suren ja oma hauda läen.;;
Eestlase lauluvara (Suur Eesti Raamatuklubi 2001)
Palve
Tõnis Mägi / Villu Kangur
Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead,
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.
Looja, hoia hiiepuid,
sest ladvad neil längu on maas,
Looja, kaitse kodutuid,
kord nad ehk tulevad taas.
Kirjas on aegade raamatus:
õndsad on need, kes ei näe,
uskudes, et see on saamatus,
kui keegi läeb.
Loon ja hoian Maarjamaad,
loon ja loodan, sest tean,
milleks need ladvad on kaarjamad,
ja peod, mille palveks ma sean –
et Looja hoiaks Maarjamaad.
Ilmapuu laulud 2007 (ELT SA 2007)
Minu inimesed
Jarek Kasar / Jarek Kasar
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad üksteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus kogemata
jubamöödasunustatud
nad on kõigest süngest üle
argipäeva mured rõhuvalt ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelikult ei mõjuta üldse
või ma eksin siin? on minu ja teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad ajada
on nad kõik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
ma lähen vooluga kaasa
refrään: mu inimesed minu rahvas mu seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal igalpool
mu inimesed teavad ise et nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu armastus
nad on mu oma inimesed ja kõik mis teen on neile pühendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõraks
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui väike
järjelt kukkund järjel
on inimene ükskõik kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult uppund laevale
sa võid öelda et see sama maa
mis elab ja hingab tegelikult kuulub pangale
aga kui kuskil raamatus on see rida
või keegi ütleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina seda teeks
iga päev näen mis koht on maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka päris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaksid et mina olen nendel
et nad on...
refrään: mu inimesed minu rahvas mu seltskond
minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle privileege
pühendatud kõigega mis mus on
niipalju kui palju tähendab kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
refrään: mu inimesed minu rahvas mu seltskond
Ilmapuu laulud 2007 (ELT SA 2007)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar