laupäev, 28. juuni 2008
Vabadel hetkedel
Allo! Allo! üheksas hooaeg, purk mett Mardulocilt, hull Ninja, kellel on nüüd Orkuti kasutaja ja hulk rolle kirjutada.
kolmapäev, 25. juuni 2008
Taliesinil oli teema
1.Mida ma tegin kümne aasta eest?
Mitte midagi.
2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?
Üks roll, teine roll, kolmas roll, neljas roll, viies roll.
3. Lemmiksnäkid?
Hea juust ja oliivid hea veiniga. Pistaatsia pähklid maitsestatult. Veel hulk pähkleid. Päikese käes kuivatatud tomatid. Viinamarjad. Veel hulk asju.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Oleksin miljonär.
5. Kohad, kus oled elanud?
Kaberneemes, ühikas ja Urus:)
Mitte midagi.
2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?
Üks roll, teine roll, kolmas roll, neljas roll, viies roll.
3. Lemmiksnäkid?
Hea juust ja oliivid hea veiniga. Pistaatsia pähklid maitsestatult. Veel hulk pähkleid. Päikese käes kuivatatud tomatid. Viinamarjad. Veel hulk asju.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Oleksin miljonär.
5. Kohad, kus oled elanud?
Kaberneemes, ühikas ja Urus:)
reede, 20. juuni 2008
Aegna vol 1
Pärast jamamist nõmedate broneeringutelefonidega ja tugeva tuulega oli üpris tõenäoline, et kolmapäeva asemel saan ma saarele alles neljapäeval. KUI tuul ikka vaibub.
Ma tahtsin tulla teisipäeval, aga siis laev ei käi. Ligi 100.- edasi-tagasi, see raha makstakse tagasi.
Kolmapäeval käisin Hoari juures siis päeval, et aega mööda saata (see aeg, kui ma veel teadsin, et laev ilmselt läheb seitsme ajal). Nende korter on ümber tehtud, see on ilgelt kummaline. Selle mõnusa keskaegse hinguse asemel on seal rõõmsad rohelised diivanid ja muud säärast kummalist. Läbipaistvad plastmasstoolid (näevad õnneks rohkem klaasi kui plastiku moodi välja). Kokkuvõttes on korter palju avaram ja õhulisem, kuigi esialgu väga harjumatu.
Deira tuli ka vahepeal sinna ja mingi hetk käisime me Dru töö juures ja sõime friikartuleid. Poognal pole juukseid. Ma ei tundnud teda esimesel hetkel ära seetõttu. Siis anti mulle teada, et laev ei sõida ikkagi ja ma olin veel natuke Hoari juures, kuni Deira käis juuksuri juures, et lasta ennast lõigata ja värvida. Ta pidi ümberlõikusele minema nimelt. Jaa.
Noh, siis ma läksin Deira juurde ja me sõime praekartuleid ja vaatasime venekeelset Kümmet väikest neegrit, mis inspireeris mõne ägeda larbi peale mõtlema. Aga ma ei jaksanud kaua vaadata seda ja pugesin magama.
Hommikul kella poole seitsmest äratus (argh, mingi nädal aega järjest pole magada saanud x_x. Õnneks väga väsinud ei ole.
Siis laeva peale. Sõitis mingi tund aega, üpris vaikne meri oli. Jõudsime siis Henriga kohale ja majja. Siin on remont tehtud, mina pole seda enne seda näinud, aga enne oli siin välipeldik ja pesemisvõimalustega oli kah kehvasti. Nii. Elekter on. Vesi on. Värske õhk on. Wifi on. Meri on. Saar on.
Mm... mida me tegime? Päike paistis, mina istusin trepi peal ja lugesin GPSi kasutusjuhendit. Suur hulk mõttetuid kellasid ja vilesid, aga midagi ma juba oskaksin sellega teha. Siis... noh, olime igatahes... Õhtul tegime jaanituld, ehk siis põletasime sadama kõrval oleva prahihunniku. Korralik leek oli üleval. Seal olid rannakärbsed. Ma pole neid nii ammu näinud. Nad on ilgelt tüütud, aga ägedad samal ajal.
Siis järelkäruga ATV randa ja kustutasime. Sain pumbaga enam-vähem hakkama. Ma olen ikka liiga ebakindel seda kasutades, harjutama peaks veel. Surve oli päris vägev, eriti metsatulekahjudega võrreldes:P (omgz0r, I just made phun of pressure in hoses...)
Siis asjad kokku ja minema... Ja ATV ei vedanud järelkäru välja. Jamasime tükk-tükk aega, siis võtsime 240 meetrit voolikuid maha. (20m tükk.) Täna hommikul lappasime (mina oli kärus ja see ei olnud heinategemisega võrreldes absoluutselt mitte mingi probleem) voolikud kärru tagasi ja kõik oli jälle õiges kohas.
Kell on liiga vähe, et ma juba mõned tunnid üleval oleksin.
Rollid.
teisipäev, 17. juuni 2008
esmaspäev, 16. juuni 2008
reede, 13. juuni 2008
Suitsust ja märja turbamulla lõhnast
Et siis kolmapäeval häälega kella seitsmeks Tallinna ja isaga Kaberneeme.
Järgmisel hommikul kella kaheksaks vaja Linnu teele jõuda, aga ema-isa lähevad hiljemaks tööle. Jama, eksole.
Kuna läheme Ida-Virumaale, siis peaks olema võimalik mind tee äärest üles korjata. Magada saaks kauem ka.
Rühmajuhi telefon on väljas, kedagi teist ei oska ka kätte saada. Nojah. Lõpuks, pärast pikka jamamist saan teada, et tal on trenn ja ilmselt saab teda varsti telefonil kätte. Kell on üheksa läbi. Saan Aldo kätte ja kõik tundub tore ja võimalik, kuna ta ise ei tule, siis saan ma häirejuhi numbri, et asjad üle rääkida. Tuleb välja, et buss peab Koselt läbi sõitma, mis tähendab, et on raske öelda, kuskohal nad Peterburi maanteele välja jõuavad. Jätame asjad nii, et ta helistab hommikul niipea, kui asi on täpsemalt teada.
Isa helistab ühele sugulasele, kes läheb varem linna ja saan kella seitsmeks auto peale minna. Lepime kokku, et mind korjatakse Ülemiste keskuse juurest üles.
Ärkan pool seitse (bwhah) ja sõidan Kasmariga Tallinna. Vahepeal istub tee ääres oranžikaspruun kass, kes auto lähenedes minema lendab ning et asjad ei tunduks nii pilves olevat, võin ma ära öelda, et ta osutus siiski mingiks kotkalaadseks elukaks.
Ootasin siis Ülemistes bussi kui tuli välja, et ta ei lähegi Koselt läbi (argh!). Läksin siis Statoili ja ootasin seal tükk aega. Lõpuks buss tuli ja hakkasime minema. Olime viiekesti - 4 naist ja 1 mees. Siis me magasime kaks pool tundi kuni kohale jõudsime. Viimane osa teest läbi metsa ja aukude. Keegi oli kogu pika tee märkinud pääste-OG lintidega, et tulijad teaksid, millises kurvis kuhu pöörata. Ahjaa, läbi sõitsime me Loksalt, kust me kaks päästjat peale võtsime, kes aitasid bussi lükata, mis keeldus käivitumast.
Ilus koht oli, mets ja turvas. Igasugused kummalised metallkonstruktsioonid olid igal pool, enamikuga neist ekspluateeriti turvast, kuigi ma ei tea kuidas täpselt. Hetkel nad seisid. Igatahes, jätsime need asjad telki, mida meil ei olnud plaanis kaasa võtta ja mina vahetasin riideid, sest need olid mulle kaasa võetud (sõjaväerohelist tooni vormid, kummikud ja oranž rätik kirjaga RPR). Meid (ja veel paari elukutselist) viidi siis bandwageniga (Pildil. See no äge. Roomab nagu hull. Kiiresti ja üle ja läbi kõige. Meie istusime tagumises kastis. Ühelt poolt aknast oli näha, kuidas tihe peenike tolm keerutas ümber akende, teisel pool oli täiesti takistamatu vaade üle lageda pruuni ala.) kaugele-kaugele üle tolmava turbaraba kustutama.
Kui lõpuks pärale jõudsime saadi teada, et staabis polnud meile süüa antud ja imekombel jõudis viie minutiga kohale ATV toiduga. Sõime natuke jahtunud tatraputru ja jõime mingit Grossi kalja. Ma polnud nii ammu kalja joonud - pärast seda kui Coca Cola Co ostis Eesti kõige populaarsema karastusjoogi ära, olen ma seda aina vähem tarbima hakanud. Aga see selleks.
Me olime kraavi kaldal. Sügav kraav oli, järskude kallastega, üle hüppamisega oleks raskeks läinud. Mitte, et meil oleks olnud vajadust seda ületada. Teisel pool kraavi oli lage paljas turvas nii kaugele kui näha. Mitte päris silmapiirini nimelt, sest enamiku ajast voogas selle kohal suits, läbi mille oli aimata kauguses seisvaid puid. Pruuni ja üpris tasasesse maastikku lõikusid turbavaalud, paari meetri kõrgused ja laiused ning suitsu kaduvad tehiskünkad, mis hoogsalt tossasid. Meie pool kraavi oli madal ja hõre mets, mille aluspind mornilt mustas. Mitmel pool oli näha tulepesasid, kus suitsu tõusis.
Kui söönud olime, juhatati meid sada meetrit edasi, kus päästerühma viie liikme ja ühe päästja kustutada jäi üks metsasiht. Ülejäänud vedasid pisut liine, mina sain juba kustutama hakata. Hämmastaval kombel said kõik joatoru otsas olla, kuigi esialgu pidi üks meist natuke ootama.
Meie katta jäänud ala oli vast mõnesaja meetri pikkuna ja paarkümmend meetrit lai, kui sedagi. Mingi hetk tundus täiesti võimatu seda kustutada, kuna see suitses üleni, ei lasknud hingata ega näha, aga selleks olid meil kaitseprillid ja hingamismaskid, millest mõlemast palju kasu oli, eriti prillidest, sest need ei kaitsnud mitte ainult suitsu, vaid ka peenikese turbatolmu vastu, mis kippus silma niipea kui mõni pisut suurem tuulehoog tuli.
Iseenesest oli kustutamine väga nüri töö - lasta voolikust vett suitsevatesse kohtadesse kuni nad enam ei suitse ja siis järgmisse kohta ja siis järgmisse ja siis järgmisse (no ja siis järgmisse). Vahepeal vaadata selja taha, et vooli läbi ei hakkaks kärssama ja kontrollida, kas kõik mättad on ikka lõplikult kustunud. Aga mingil põhjusel on see tore. Ja ega vett täis ning surve all voolikut ei ole väga lihtne tassida ega kanda. Igatahes, seal me siis olime ja ujutasime turbamulda veega üle.
Lõpuks sain enda voolikupikkuse ulatuse tulekolletevabaks ning sain edasi liikuda. Jamasime pisut hargmikega, mida tuli ringi vahetada, sest üks neist oli katki, ja tassisime voolikuid ja ma sain jätkata.
Vahepeal tibutas vihma, ent meie vihmakeebid olid hommikusöögi paiga juures ja me ei viitsinud neid ära tuua. Siis sai lõunat - riisi väikese salati ja lihaga, millest viimase andsin ma lahkelt meie meessoost reservpäästerühmlasele (kes muuseas päris kena välja nägi, aga see pole hetkel oluline).
Selleks ajaks olid vihamekeebid kustutusalale viidud, puhuks kui jälle sadama peaks hakkama. Vaadates lähenevat pilvemassi, tekkis mul kahtlus, et ega see ilma vihmata ei möödu. Ja siis mainis keegi meiega koos söövatest päästjatest, et oleks aeg varju otsida. Nendel olid muidugi vormijoped, mida selga panna, meie käsutuses oli viie peale kaks keepi. Rasmus (RPRist, eksole) läks ennastsalgavalt ülejäänusid ära tooma, samal ajal kui meie peitusime ATV taha tuulevarju ja pugesime paarikaupa keepide alla vihamavarju. Ilgem padukas oli igatahes. Me üritasime oma piiratud oludes lõunasöögiga ühele poole jõuda. Päris lõbus oli, nagu mingites minitelkides. Meie päästja (seekord mitte nagu rescue vaid nagu saviour) naasis siiski peagi ülejäänud vihmakeepidega ja me saime igaüks eraldi varju. Õige pea läksime tagasi kustutama.
Vahepeal jõudis ilm jälle ilusaks minna ja jälle pilviseks ja tuuliseks ja jahedaks ja pimedaks, sest pilved olid suured ja paksud, ja mingi hetk tuli jälle kohutav padukas. Need, kes olid vihmakeebid hüljata jõudnud (näiteks mina), jooksid nende juurde tagasi (seekord mitte eriti kaugele) ja jätkasid tööd. Vahepeal jõudis maha sadada ka päris korralik kiht rahet, mis trummeldas valjult vastu tumesiniseid vihmakeepe ja sulas siis päris kiiresti ära. Pärast suuremat vihma tuli koos päikesega välja kõige ilusam vikerkaar, mida ma elu sees näinud olen - suur erk kaar, mille sees olid topeltvärvid ja selle kohal samuti täieliku kaarena pisut ähmasem kaar üle selle. Ja seisis meie kohal päris pikalt.
Kusjuures, vihm oli üpris tüütu, sest iga kord kui see järele jäi ja päike välja tuli hakkas kogu ümbrus aurama. Muidugi, ilma vihmata auras ka päris suur ala - see, mis just märjaks kastetud sai. Igatahes, mõlemal juhul oli täiesti mõttetu kustutamist jätkata, sest oli raske öelda, milline osa aurab ja milline suitseb.
Lõpuks oli kustutada ainult üks väikene ots, kuhu ulatus kaks voolikut, nii et ülejäänutel polnud suurt midagi teha, kuna polnud mõtet sinna järgmist hargmikku otsa panna. Siis kadus muidugi surve ära ja vett ei olnud enam. Istusime mõnda aega maas ja ootasime, et saaks kustutada, kuni lõpuks öeldi, et me sealt ära tuleks. Kustutada oli jäänud ainult pisikene ots kõigest sellest, mida me teinud olime.
Tuli välja, et me kolime kõik asjad pisut kaugemale, nii et tassisime natuke ämbreid ja muud säärast, põhiliselt küll voolikuid, kui meile öeldi, et rohkem me midagi ei tee. Nimelt olid kaitseliitlased kohale jõudnud ja võtsid meie koha üle. Me olime pisut pettunud (vähemalt osad, ega ma kõigi kohta ei oska öelda), sest kell polnudki nii palju, peaaegu üheksa alles ja jõudu jaksu ja tahtmist jätkus küll.
Aga mis seal ikka, meid sõidutati sõjaväeauto kastis tagasi ja anti süüa. Peale kaitseliidu oli kohale jõudnud ka päästekooli mõned õpilased, kellega koos me ka Vihterpalus tööd olime teinud. Igatahes, pärast söömist ootasime kollases telgis bussi. Töökindad lendasid kõik otse prügikasti, sest nad olid täiesti läbimärjad ja võimatult mustad. Kui ma nad hommikul sain, olid need täiesti uued ja need ägedad kumminublud, mis seal küljes olid, olid lahedad, kui neid üksteise vastu hõõruda. Telk oli väga-väga soe ja me lebotasime seal tükk aega, enne kui buss lõpuks tuli. Ma sain Jägalasse, kust rühmakaaslase mees mind Kaberneeme ära viskas. Poole üheks jõudsin kohale ja otse magama.
Hommikul käisin dushi all. Pikalt ja põhjalikult. Juuksed lõhnasid märja turba järele ja küünealuseid pole ma siiani päris puhtaks saanud.
Tõenäoliselt kestab kustutamine seal selle kuu lõpuni, kuigi meid nii kaua ei olevat vaja.
Sel nädalal mina enam sinna ei lähe, pühapäeval larbile ning järgmisel nädalal Aegnale. W00t.
Homme Tartusse tagasi, vaatab, mis seal saab.
Järgmisel hommikul kella kaheksaks vaja Linnu teele jõuda, aga ema-isa lähevad hiljemaks tööle. Jama, eksole.
Kuna läheme Ida-Virumaale, siis peaks olema võimalik mind tee äärest üles korjata. Magada saaks kauem ka.
Rühmajuhi telefon on väljas, kedagi teist ei oska ka kätte saada. Nojah. Lõpuks, pärast pikka jamamist saan teada, et tal on trenn ja ilmselt saab teda varsti telefonil kätte. Kell on üheksa läbi. Saan Aldo kätte ja kõik tundub tore ja võimalik, kuna ta ise ei tule, siis saan ma häirejuhi numbri, et asjad üle rääkida. Tuleb välja, et buss peab Koselt läbi sõitma, mis tähendab, et on raske öelda, kuskohal nad Peterburi maanteele välja jõuavad. Jätame asjad nii, et ta helistab hommikul niipea, kui asi on täpsemalt teada.
Isa helistab ühele sugulasele, kes läheb varem linna ja saan kella seitsmeks auto peale minna. Lepime kokku, et mind korjatakse Ülemiste keskuse juurest üles.
Ärkan pool seitse (bwhah) ja sõidan Kasmariga Tallinna. Vahepeal istub tee ääres oranžikaspruun kass, kes auto lähenedes minema lendab ning et asjad ei tunduks nii pilves olevat, võin ma ära öelda, et ta osutus siiski mingiks kotkalaadseks elukaks.
Ootasin siis Ülemistes bussi kui tuli välja, et ta ei lähegi Koselt läbi (argh!). Läksin siis Statoili ja ootasin seal tükk aega. Lõpuks buss tuli ja hakkasime minema. Olime viiekesti - 4 naist ja 1 mees. Siis me magasime kaks pool tundi kuni kohale jõudsime. Viimane osa teest läbi metsa ja aukude. Keegi oli kogu pika tee märkinud pääste-OG lintidega, et tulijad teaksid, millises kurvis kuhu pöörata. Ahjaa, läbi sõitsime me Loksalt, kust me kaks päästjat peale võtsime, kes aitasid bussi lükata, mis keeldus käivitumast.
Ilus koht oli, mets ja turvas. Igasugused kummalised metallkonstruktsioonid olid igal pool, enamikuga neist ekspluateeriti turvast, kuigi ma ei tea kuidas täpselt. Hetkel nad seisid. Igatahes, jätsime need asjad telki, mida meil ei olnud plaanis kaasa võtta ja mina vahetasin riideid, sest need olid mulle kaasa võetud (sõjaväerohelist tooni vormid, kummikud ja oranž rätik kirjaga RPR). Meid (ja veel paari elukutselist) viidi siis bandwageniga (Pildil. See no äge. Roomab nagu hull. Kiiresti ja üle ja läbi kõige. Meie istusime tagumises kastis. Ühelt poolt aknast oli näha, kuidas tihe peenike tolm keerutas ümber akende, teisel pool oli täiesti takistamatu vaade üle lageda pruuni ala.) kaugele-kaugele üle tolmava turbaraba kustutama.Kui lõpuks pärale jõudsime saadi teada, et staabis polnud meile süüa antud ja imekombel jõudis viie minutiga kohale ATV toiduga. Sõime natuke jahtunud tatraputru ja jõime mingit Grossi kalja. Ma polnud nii ammu kalja joonud - pärast seda kui Coca Cola Co ostis Eesti kõige populaarsema karastusjoogi ära, olen ma seda aina vähem tarbima hakanud. Aga see selleks.
Me olime kraavi kaldal. Sügav kraav oli, järskude kallastega, üle hüppamisega oleks raskeks läinud. Mitte, et meil oleks olnud vajadust seda ületada. Teisel pool kraavi oli lage paljas turvas nii kaugele kui näha. Mitte päris silmapiirini nimelt, sest enamiku ajast voogas selle kohal suits, läbi mille oli aimata kauguses seisvaid puid. Pruuni ja üpris tasasesse maastikku lõikusid turbavaalud, paari meetri kõrgused ja laiused ning suitsu kaduvad tehiskünkad, mis hoogsalt tossasid. Meie pool kraavi oli madal ja hõre mets, mille aluspind mornilt mustas. Mitmel pool oli näha tulepesasid, kus suitsu tõusis.
Kui söönud olime, juhatati meid sada meetrit edasi, kus päästerühma viie liikme ja ühe päästja kustutada jäi üks metsasiht. Ülejäänud vedasid pisut liine, mina sain juba kustutama hakata. Hämmastaval kombel said kõik joatoru otsas olla, kuigi esialgu pidi üks meist natuke ootama.
Meie katta jäänud ala oli vast mõnesaja meetri pikkuna ja paarkümmend meetrit lai, kui sedagi. Mingi hetk tundus täiesti võimatu seda kustutada, kuna see suitses üleni, ei lasknud hingata ega näha, aga selleks olid meil kaitseprillid ja hingamismaskid, millest mõlemast palju kasu oli, eriti prillidest, sest need ei kaitsnud mitte ainult suitsu, vaid ka peenikese turbatolmu vastu, mis kippus silma niipea kui mõni pisut suurem tuulehoog tuli.
Iseenesest oli kustutamine väga nüri töö - lasta voolikust vett suitsevatesse kohtadesse kuni nad enam ei suitse ja siis järgmisse kohta ja siis järgmisse ja siis järgmisse (no ja siis järgmisse). Vahepeal vaadata selja taha, et vooli läbi ei hakkaks kärssama ja kontrollida, kas kõik mättad on ikka lõplikult kustunud. Aga mingil põhjusel on see tore. Ja ega vett täis ning surve all voolikut ei ole väga lihtne tassida ega kanda. Igatahes, seal me siis olime ja ujutasime turbamulda veega üle.
Lõpuks sain enda voolikupikkuse ulatuse tulekolletevabaks ning sain edasi liikuda. Jamasime pisut hargmikega, mida tuli ringi vahetada, sest üks neist oli katki, ja tassisime voolikuid ja ma sain jätkata.
Vahepeal tibutas vihma, ent meie vihmakeebid olid hommikusöögi paiga juures ja me ei viitsinud neid ära tuua. Siis sai lõunat - riisi väikese salati ja lihaga, millest viimase andsin ma lahkelt meie meessoost reservpäästerühmlasele (kes muuseas päris kena välja nägi, aga see pole hetkel oluline).
Selleks ajaks olid vihamekeebid kustutusalale viidud, puhuks kui jälle sadama peaks hakkama. Vaadates lähenevat pilvemassi, tekkis mul kahtlus, et ega see ilma vihmata ei möödu. Ja siis mainis keegi meiega koos söövatest päästjatest, et oleks aeg varju otsida. Nendel olid muidugi vormijoped, mida selga panna, meie käsutuses oli viie peale kaks keepi. Rasmus (RPRist, eksole) läks ennastsalgavalt ülejäänusid ära tooma, samal ajal kui meie peitusime ATV taha tuulevarju ja pugesime paarikaupa keepide alla vihamavarju. Ilgem padukas oli igatahes. Me üritasime oma piiratud oludes lõunasöögiga ühele poole jõuda. Päris lõbus oli, nagu mingites minitelkides. Meie päästja (seekord mitte nagu rescue vaid nagu saviour) naasis siiski peagi ülejäänud vihmakeepidega ja me saime igaüks eraldi varju. Õige pea läksime tagasi kustutama.
Vahepeal jõudis ilm jälle ilusaks minna ja jälle pilviseks ja tuuliseks ja jahedaks ja pimedaks, sest pilved olid suured ja paksud, ja mingi hetk tuli jälle kohutav padukas. Need, kes olid vihmakeebid hüljata jõudnud (näiteks mina), jooksid nende juurde tagasi (seekord mitte eriti kaugele) ja jätkasid tööd. Vahepeal jõudis maha sadada ka päris korralik kiht rahet, mis trummeldas valjult vastu tumesiniseid vihmakeepe ja sulas siis päris kiiresti ära. Pärast suuremat vihma tuli koos päikesega välja kõige ilusam vikerkaar, mida ma elu sees näinud olen - suur erk kaar, mille sees olid topeltvärvid ja selle kohal samuti täieliku kaarena pisut ähmasem kaar üle selle. Ja seisis meie kohal päris pikalt.
Kusjuures, vihm oli üpris tüütu, sest iga kord kui see järele jäi ja päike välja tuli hakkas kogu ümbrus aurama. Muidugi, ilma vihmata auras ka päris suur ala - see, mis just märjaks kastetud sai. Igatahes, mõlemal juhul oli täiesti mõttetu kustutamist jätkata, sest oli raske öelda, milline osa aurab ja milline suitseb.
Lõpuks oli kustutada ainult üks väikene ots, kuhu ulatus kaks voolikut, nii et ülejäänutel polnud suurt midagi teha, kuna polnud mõtet sinna järgmist hargmikku otsa panna. Siis kadus muidugi surve ära ja vett ei olnud enam. Istusime mõnda aega maas ja ootasime, et saaks kustutada, kuni lõpuks öeldi, et me sealt ära tuleks. Kustutada oli jäänud ainult pisikene ots kõigest sellest, mida me teinud olime.
Tuli välja, et me kolime kõik asjad pisut kaugemale, nii et tassisime natuke ämbreid ja muud säärast, põhiliselt küll voolikuid, kui meile öeldi, et rohkem me midagi ei tee. Nimelt olid kaitseliitlased kohale jõudnud ja võtsid meie koha üle. Me olime pisut pettunud (vähemalt osad, ega ma kõigi kohta ei oska öelda), sest kell polnudki nii palju, peaaegu üheksa alles ja jõudu jaksu ja tahtmist jätkus küll.
Aga mis seal ikka, meid sõidutati sõjaväeauto kastis tagasi ja anti süüa. Peale kaitseliidu oli kohale jõudnud ka päästekooli mõned õpilased, kellega koos me ka Vihterpalus tööd olime teinud. Igatahes, pärast söömist ootasime kollases telgis bussi. Töökindad lendasid kõik otse prügikasti, sest nad olid täiesti läbimärjad ja võimatult mustad. Kui ma nad hommikul sain, olid need täiesti uued ja need ägedad kumminublud, mis seal küljes olid, olid lahedad, kui neid üksteise vastu hõõruda. Telk oli väga-väga soe ja me lebotasime seal tükk aega, enne kui buss lõpuks tuli. Ma sain Jägalasse, kust rühmakaaslase mees mind Kaberneeme ära viskas. Poole üheks jõudsin kohale ja otse magama.
Hommikul käisin dushi all. Pikalt ja põhjalikult. Juuksed lõhnasid märja turba järele ja küünealuseid pole ma siiani päris puhtaks saanud.
Tõenäoliselt kestab kustutamine seal selle kuu lõpuni, kuigi meid nii kaua ei olevat vaja.
Sel nädalal mina enam sinna ei lähe, pühapäeval larbile ning järgmisel nädalal Aegnale. W00t.
Homme Tartusse tagasi, vaatab, mis seal saab.
kolmapäev, 11. juuni 2008
Häädus
Tegin mingi järjekordse mõttetu asja. Seekord Lii blogist.Ajasin tegelikult tükk aega taga seda lehekülge, mis ütleks, kuidas täpsemalt ja mis.
Sest ma ei jaksanud enam youtube'ist "Allo Allo!"d vaadata ja und ei olnud.
Homme hääletan koju.
Ülehomme hommikul metsa:P
Tegelikult rappa küll.
Yay.
2L ananassimahla. Ma peaksin selle kõik täna ära jooma, sest see on hää.
teisipäev, 10. juuni 2008
Dungeons and Dragons
4e MMArvasite, et Öökullkaru on midagi kummalist? Oodake neljanda editsiooni kolle! Me kõik teadsime, et see on ainult aja küsimus, mil hakkavad tekima koletised nagu Ninasarvikluiged ja Varesrebased, aga et see aeg on tõepoolest nüüdseks kätte jõudnud on pisut üllatav!
Lo and behold:
Drider - a link between a drow and a spider!
No, seriously.
Yes, seriously.
esmaspäev, 9. juuni 2008
Blogged
Vot nii.
Nüüd ma olen fancy.
Ideeliselt oli mul kogu aeg kavas mingi hetk see template kasutusele võtta, aga nüüd ma siis lõpuks jõudsin ka selleni. Mialee ja kirjutamistahtmise tõttu. Viimane pidi kogu aeg motivaatoriks olema ja nüüd jõudis kohale kah.
Mets põleb igal pool ja ma juba ootan, millal päästerühma metsa kutsutaks.
Tahan kustutama!
Ma muidugi ei taha, et mets põleks. Tõsiselt. Kui ma väike olin, siis põles meie küla külje all mets. Väga külje all tegelikult, nagu ma aru olen saanud nüüd, mil ma juba suur olen. Siis ei tundunud see nii lähedal. Mõnedest majadest kindlalt alla kilomeetri. Täpsemalt ei oska öelda, ega ma ei mäleta enam.
Ma mäletan... ei, ma tean, et isa läks metsa kopaga. (Mälestusi sellest eriti ei ole. Mingi osa võin ma olla ise juurde mõelnud või mäletada teisiti kui see oli. Aga millalgi oleks nagu keegi tulnud ukse taha ja rääkinud ja isa läks ära. Sest mets põles.) Või keegi teine läks kopaga, aga isa oli metsas. Meie (mina ja mu õed) olime toas ja ei teadnud täpselt, mis toimub ja ei teadnud millegi pärast muret ka tunda.
Mäletan ma väga hästi seda, et me läksime pärast põlengut metsa... Emaga koos. Ääretult masendav oli. Ma ei käinud siis koolis kohe kindlasti veel, aga ma mäletan siiani, kui me kõndisime läbi mustava ja tahmase metsaaluse, kus veel päev varem olid kasvanud mustikad ja kanarbik ja see ülejäänud vähene kraam, mis sinna mahtus. Millalgi oli ema öelnud, et kui tuli oleks puude latva läinud, siis... Ma ei mäleta täpselt, mis see "siis" oli. Aga see oli midagi paha. Mälestus sellest ebalustundest, mis ei osanud päris hirm veel olla, kuna see paha oli liiga suur, et seda päriselt uskuda või ettegi kujutada.
Aga seal metsa all, kus oli natuke hirmus ja natuke põnev, aga rohkem hirmus ja palju masendust, mida ma tollal ilmselt nii ei tundnud nagu ma arvan, et ma pidanuks tundma, seal me jalutasime. Ja ma nägin suitsu või leeki kusagil sealsamas lähedal ja ma ütlesin emale midagi selle kohta, et seal põleb. Ema käskis meil olla kus me olime. Äkki me olime ikka kahekesti Meelega? Kuigi vist poleks põhjust olnud. Nii täpselt ma ei tea. Ema igatahes läks ja trampis selle tule surnuks. Sellest hetkest ma mäletan hirmu küll. Mitte väga palju, aga ikkagi. Ja ema ütles midagi selle kohta pärast veel, et kui ma poleks seda näinud oleks võinud terve mets uuesti põlema minna.
See on vist üks mu elavamaid mälestusi tegelikult lapsepõlvest, kui järele mõelda. Mustav mets, koht, mis oli alles mõne aja eest sõbralik ja roheline. Tuhk igal pool. Ma vist mäletan seda koledamana kui ta tegelikult oli, sest puud pidanuksid ikka rohelised olema, aga seda ma ei näe. Ja siis meie seisame keset teed, pisut ehk üksteisele lähemal kui vaja oleks ja emme on eemal metsa all ja materdab kollast tuld, võitleb sellega, ja nemad kaks on surnud puude all ainsad elavad asjad.
Nojah.
Mulle ei meeldi eriti ka kui tehakse nalja metsa põlemise kohta.
Ja teatavasti süttivat 90-99% metsadest inimeste tegevuse tõttu.
See number on tõenäoliselt suurem. Jah, suurem.
Aga metsa kustutada on lihtsalt kuidagi tore.
Nüüd ma olen fancy.
Ideeliselt oli mul kogu aeg kavas mingi hetk see template kasutusele võtta, aga nüüd ma siis lõpuks jõudsin ka selleni. Mialee ja kirjutamistahtmise tõttu. Viimane pidi kogu aeg motivaatoriks olema ja nüüd jõudis kohale kah.
Mets põleb igal pool ja ma juba ootan, millal päästerühma metsa kutsutaks.
Tahan kustutama!
Ma muidugi ei taha, et mets põleks. Tõsiselt. Kui ma väike olin, siis põles meie küla külje all mets. Väga külje all tegelikult, nagu ma aru olen saanud nüüd, mil ma juba suur olen. Siis ei tundunud see nii lähedal. Mõnedest majadest kindlalt alla kilomeetri. Täpsemalt ei oska öelda, ega ma ei mäleta enam.
Ma mäletan... ei, ma tean, et isa läks metsa kopaga. (Mälestusi sellest eriti ei ole. Mingi osa võin ma olla ise juurde mõelnud või mäletada teisiti kui see oli. Aga millalgi oleks nagu keegi tulnud ukse taha ja rääkinud ja isa läks ära. Sest mets põles.) Või keegi teine läks kopaga, aga isa oli metsas. Meie (mina ja mu õed) olime toas ja ei teadnud täpselt, mis toimub ja ei teadnud millegi pärast muret ka tunda.
Mäletan ma väga hästi seda, et me läksime pärast põlengut metsa... Emaga koos. Ääretult masendav oli. Ma ei käinud siis koolis kohe kindlasti veel, aga ma mäletan siiani, kui me kõndisime läbi mustava ja tahmase metsaaluse, kus veel päev varem olid kasvanud mustikad ja kanarbik ja see ülejäänud vähene kraam, mis sinna mahtus. Millalgi oli ema öelnud, et kui tuli oleks puude latva läinud, siis... Ma ei mäleta täpselt, mis see "siis" oli. Aga see oli midagi paha. Mälestus sellest ebalustundest, mis ei osanud päris hirm veel olla, kuna see paha oli liiga suur, et seda päriselt uskuda või ettegi kujutada.
Aga seal metsa all, kus oli natuke hirmus ja natuke põnev, aga rohkem hirmus ja palju masendust, mida ma tollal ilmselt nii ei tundnud nagu ma arvan, et ma pidanuks tundma, seal me jalutasime. Ja ma nägin suitsu või leeki kusagil sealsamas lähedal ja ma ütlesin emale midagi selle kohta, et seal põleb. Ema käskis meil olla kus me olime. Äkki me olime ikka kahekesti Meelega? Kuigi vist poleks põhjust olnud. Nii täpselt ma ei tea. Ema igatahes läks ja trampis selle tule surnuks. Sellest hetkest ma mäletan hirmu küll. Mitte väga palju, aga ikkagi. Ja ema ütles midagi selle kohta pärast veel, et kui ma poleks seda näinud oleks võinud terve mets uuesti põlema minna.
See on vist üks mu elavamaid mälestusi tegelikult lapsepõlvest, kui järele mõelda. Mustav mets, koht, mis oli alles mõne aja eest sõbralik ja roheline. Tuhk igal pool. Ma vist mäletan seda koledamana kui ta tegelikult oli, sest puud pidanuksid ikka rohelised olema, aga seda ma ei näe. Ja siis meie seisame keset teed, pisut ehk üksteisele lähemal kui vaja oleks ja emme on eemal metsa all ja materdab kollast tuld, võitleb sellega, ja nemad kaks on surnud puude all ainsad elavad asjad.
Nojah.
Mulle ei meeldi eriti ka kui tehakse nalja metsa põlemise kohta.
Ja teatavasti süttivat 90-99% metsadest inimeste tegevuse tõttu.
See number on tõenäoliselt suurem. Jah, suurem.
Aga metsa kustutada on lihtsalt kuidagi tore.
Mirju blogist
Ma/ mul:
1. Tahan: Oma kodu
2. On: suur Fazeri shokolaad tervete pähklitega:D
3. Vihkan: Lollust. Liiga tihti.
4. Igatsen: Jah. (Alati?) ... Liiga paljut. Ma ei tea mida. Asju, mida ei ole võimalik saada. Rahu.
5. Kahetsen: Mis on möödas, on möödas. Nii tulebki elada.
6. Armastan: ... Mingil moel. Aga mitte niimoodi. Ju.
7. Olen alati: Olen.
8. Ei ole: Vist olen ikka.
9. Tantsin: Mina? Ei. Vist. Ma olen täna kuidagi otsustusvõimetu...
10. Laulan: Tuleb ette. Laulmine on tore. Lisa siia lõke ja head sõbrad ja võibolla ka pudel veini.
11. Nutan: Nii vähe kui üldse võimalik.
12. Kaotan: Liiga kergesti^^ Aga ma olen oma mõlemad rahakotid uuesti üles leidnud... muidugi pärast seda kui ma kõik kaardid ja asjad olen uuesti tellinud ja nende eest maksnud=/. Ja telefoni olen ka alati tagasi saanud:)
13. Tekitan segadust: Kohustuslikult.
14. Peaks õppima: Jah.
Kõige lemmikumad:
1. Päev: See, kus ma olen õnnelik.
2. Number: Ei ole sellist asja.
3. Värv: oranž ja roheline. Mitte eraldi. Ja mitte koos. Aga koos näiteks mustaga, kui sinna on lisatud neist kumbagi. Või mingites variatsioonides, siis on kah täitsa ok. Aga taevasinine on ikka kõige õigem värv üldse. Roheline peab muuseas olema rohuroheline. See õige. Ja oranž selline kollakas ja erk, aga mitte liiga kirev.
4. Lill: Lilled on kõik ilusad.
5. Kuu: Ma ei teagi. Juuni on hea, sest see on juba suvi, aga mitte nii palav, aga ma ei usu, et ma julgeks ühtegi konkreetset kuud oma lemmikuks pidada.
6. Laul: Ma võin seda öelda küll, kui keegi küsib. Ükskõik, kes. Aga seda niimoodi avalikult blogisse üles panna on kuidagi vale.
7. Söök: Tegelikult mul ei ole lemmiktoitu, aga tuunikala teeb paljud asjad paremaks. Ja hallitusjuust. Hmm. Ananass on ka hea, aga ta on tegelikult parem, kui ta on konservist võetud. See on vist ainuke vili või asi, mis konservist võttes parem on. Mõned asjad on veel kindlasti.
8. Jook: Kooreliköörid on nämmad. Aga ma ei pea neid mingiteks lemmikuteks.
9. Riideese: Kas saapad loevad?;)
Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Ei tahaks kedagi selle pärast tappa.
2. Hüppaksin benjit? Sure:D
3. Liugleksin? Ikka.
4. Elaksin maal? Ee, kas keegi pooldaks linnas elamist? (Tartu ei loe, sest see on Tartu.)
5. Hüppaksin langevarjuga? Definitely.
6. Kõnniksin sütel? Ei paku pinget.
7. Tapaksin kellegi? Hmm...
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Oi-oi kui hirmus. Jah.
9. Laulaksin karaoket? Hmm. Oleneb. Vist laulaksin.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? (Sarkasmiline. Uus ja tore sõna.) Et siis... Neljas aasta jookseb? Või viies? (Ma elan veel, muuseas.)
11. Näitaksin punast tuld? Ma tegelikult ei saa hästi aru, mida selle all silmas peetakse.
12. Oleksin ellujääja? Vist küll.
13. Paneksin kellegi nutma? Ee... Ma ei tea. Mis mõttes nagu kuidas mismoodi.
14. Lööksid last? Ma ei poolda eriti kellegi löömist.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? 11 aastat, 10 aastat, ei ole väga suur vahe... Aga see oleneb ju täielikult juba inimesest.
Elulised faktid:
1. Kodulinn: Tartu
2. Haridustase: Nagu hakkaks midagi looma.
3. Juuste värv: Blond. Suviti blondim.
4. Silmade värv: Sinised.
5. Kinganumber: Alpide järgi 39
6. Nahavärv: Päevituv. Üritan vist heledamapoole jätta. Päike on nimelt palav.
7. Keskmine nimi: Pfft, kuskohast see test võetud on?
8. Tuju: Tihtipeale olemas. Tihtipeale mitte.
9. Vasaku-/ paremakäeline: Ei, ainult parema.
10. Välismaal elanud? Shotimaa on meeletult ilus koht. (Sõidame esimest korda Glasgowsse. Tee kulgeb roheliste mäekuplite vahel, taevad on kummaliselt lähedal. Onu Bruce: "You know, when your aunt first saw those hills, she thaught those were mountains." Mina ütlen midagi stiilis: "Oh... okay." Mina mõtlen midagi stiilis: "OMFG. Omfg. Omg. Mäed!!!")
Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: ...
2. Kus ma viimati käisin: Krooksus, sest seal on see -40% pakkumine 17:00-19:00.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Mialee vist. Tal pole kõnekaardil raha.
4. Viimati helistasin: Lohele vist.
5. Kas ma naeran tihti? Ma ei oska enam öelda.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Ei usu.
7. Kas ma olen sentimentaalne? Mõne asja suhtes.
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Loomulikult. Ma arvan, et kõige kuulsam on vist olnud see... ee... Rootsi(?)... kuninganna, kes Tartus käis.
9. Kas ma olen sõbralik? Kui mul on tahtmist. Enamasti on. Tuttavate jms puhul ikka.
10. Eelarvamused: Palju, aga ma üritan neist üle olla. Näiteks ma tean, et kõik venelased ei ole tiblad ja kõik ossid ei ole lollid. Eksju-onju?
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Ma pole päris kindel, kelle oma see on, aga see on Kaberneemes minu toas ja ma pean seal magama, kui ma vanematekoju lähen, sest arvestatavat alternatiivi nagu ei ole. Nii et ma ei tea, kas see, et ma absoluutselt ei suuda magada seal, on voodi või millegi muu süü. Nagu absoluutselt. Tavaliselt lähen ma magama kella ühe paiku (pigem hiljem) ka siis, kui pean järgmisel hommikul enne seitset ärkama, sest ma tean, et ma ei jää nagunii lähima tunni aja jooksul magama.
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: Indiana Jones ja see mingi asi. Telekast tuli.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Istusin elutoas, tuled olid kustus ja ema üritas magada ja mina mängisin HOMM4-ja.
14. Viimati küpsetasin: Päris-päris tükk aega tagasi.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Pikad. Kindlasti pikad. Kui lühikesed, siis peab tal väga eriline nägu olema või... midagi, mis juuste puudumise tagasi teeks... nagu habe või midagi.
16. Kas kannan käevõrusid? Mõnikord harva. Seda ühte, mis koliseb ja mida on äge näperada.
17. Ostan: Süüa, kui raha on. Enamasti ainult süüa. Okei, kui raha ei ole, siis seda enam süüa, sest see aeg, kui raha ei ole, tuleb ju ka kuidagi üle elada ilma nälga suremata.
18. Hetkel kuulan: Midagi ei kuula. Ninja (Aka August Gailit ehk viirpapagoi, kes meiega tuba jagab) häälitseb vahepeal ja külmkapp uriseb kah pisut, aga isegi Mialee jättis mu Träguni kasuks maha.
Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Viimased? Mis mõttes? Viimased äratuntava häälega laulja. Mida Morti see tähendama peaks?
2. Suitsetan: Ei. Ei.
3. Olen rahul praeguse eluga? Palju asju võiks muuta küll.
4. Kas ma teeskleksin haiget, et koolist puududa? Enam mitte.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: Ee... ma ei tea. Välimust. Riideid. Juukseid. Nägu. Kõike korraga, ühesõnaga.
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Et siis kas mulle "meeldivad" raamatud, wink-wink, nudge-nudge? Khm. Ei. Ma ei ole mingi pervert, ma lihtsalt loen neid!!!
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Ei ole plaane:'(((
8. Kas ma tahan abielluda? Ei tunne erilist kohustust, aga tore oleks, kuigi ma ei tahaks seda eriti traditsiooniliselt teha.
Hah, nüüd peavad esimesed kolm inimest, kes seda loevad seda ise täitma.
Ning jah, kui sa taipad, et kellelgi pole mingit vähimatki aimu, kes seda mis järjekorras loeb, nii et seda võivad tegelikult teha kõik imelikud blogihullud, siis on sul veel lootust.
Ja täna oli väga tuuline ilm, vaata kui äge.
Andeora on ka.
Olemas, mitte tuuline.
Ma ei usu, et ta on tuuline.
See ei läheks eriti hästi, kui ta oleks.
Tuuline, mitte olemas.
1. Tahan: Oma kodu
2. On: suur Fazeri shokolaad tervete pähklitega:D
3. Vihkan: Lollust. Liiga tihti.
4. Igatsen: Jah. (Alati?) ... Liiga paljut. Ma ei tea mida. Asju, mida ei ole võimalik saada. Rahu.
5. Kahetsen: Mis on möödas, on möödas. Nii tulebki elada.
6. Armastan: ... Mingil moel. Aga mitte niimoodi. Ju.
7. Olen alati: Olen.
8. Ei ole: Vist olen ikka.
9. Tantsin: Mina? Ei. Vist. Ma olen täna kuidagi otsustusvõimetu...
10. Laulan: Tuleb ette. Laulmine on tore. Lisa siia lõke ja head sõbrad ja võibolla ka pudel veini.
11. Nutan: Nii vähe kui üldse võimalik.
12. Kaotan: Liiga kergesti^^ Aga ma olen oma mõlemad rahakotid uuesti üles leidnud... muidugi pärast seda kui ma kõik kaardid ja asjad olen uuesti tellinud ja nende eest maksnud=/. Ja telefoni olen ka alati tagasi saanud:)
13. Tekitan segadust: Kohustuslikult.
14. Peaks õppima: Jah.
Kõige lemmikumad:
1. Päev: See, kus ma olen õnnelik.
2. Number: Ei ole sellist asja.
3. Värv: oranž ja roheline. Mitte eraldi. Ja mitte koos. Aga koos näiteks mustaga, kui sinna on lisatud neist kumbagi. Või mingites variatsioonides, siis on kah täitsa ok. Aga taevasinine on ikka kõige õigem värv üldse. Roheline peab muuseas olema rohuroheline. See õige. Ja oranž selline kollakas ja erk, aga mitte liiga kirev.
4. Lill: Lilled on kõik ilusad.
5. Kuu: Ma ei teagi. Juuni on hea, sest see on juba suvi, aga mitte nii palav, aga ma ei usu, et ma julgeks ühtegi konkreetset kuud oma lemmikuks pidada.
6. Laul: Ma võin seda öelda küll, kui keegi küsib. Ükskõik, kes. Aga seda niimoodi avalikult blogisse üles panna on kuidagi vale.
7. Söök: Tegelikult mul ei ole lemmiktoitu, aga tuunikala teeb paljud asjad paremaks. Ja hallitusjuust. Hmm. Ananass on ka hea, aga ta on tegelikult parem, kui ta on konservist võetud. See on vist ainuke vili või asi, mis konservist võttes parem on. Mõned asjad on veel kindlasti.
8. Jook: Kooreliköörid on nämmad. Aga ma ei pea neid mingiteks lemmikuteks.
9. Riideese: Kas saapad loevad?;)
Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Ei tahaks kedagi selle pärast tappa.
2. Hüppaksin benjit? Sure:D
3. Liugleksin? Ikka.
4. Elaksin maal? Ee, kas keegi pooldaks linnas elamist? (Tartu ei loe, sest see on Tartu.)
5. Hüppaksin langevarjuga? Definitely.
6. Kõnniksin sütel? Ei paku pinget.
7. Tapaksin kellegi? Hmm...
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Oi-oi kui hirmus. Jah.
9. Laulaksin karaoket? Hmm. Oleneb. Vist laulaksin.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? (Sarkasmiline. Uus ja tore sõna.) Et siis... Neljas aasta jookseb? Või viies? (Ma elan veel, muuseas.)
11. Näitaksin punast tuld? Ma tegelikult ei saa hästi aru, mida selle all silmas peetakse.
12. Oleksin ellujääja? Vist küll.
13. Paneksin kellegi nutma? Ee... Ma ei tea. Mis mõttes nagu kuidas mismoodi.
14. Lööksid last? Ma ei poolda eriti kellegi löömist.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? 11 aastat, 10 aastat, ei ole väga suur vahe... Aga see oleneb ju täielikult juba inimesest.
Elulised faktid:
1. Kodulinn: Tartu
2. Haridustase: Nagu hakkaks midagi looma.
3. Juuste värv: Blond. Suviti blondim.
4. Silmade värv: Sinised.
5. Kinganumber: Alpide järgi 39
6. Nahavärv: Päevituv. Üritan vist heledamapoole jätta. Päike on nimelt palav.
7. Keskmine nimi: Pfft, kuskohast see test võetud on?
8. Tuju: Tihtipeale olemas. Tihtipeale mitte.
9. Vasaku-/ paremakäeline: Ei, ainult parema.
10. Välismaal elanud? Shotimaa on meeletult ilus koht. (Sõidame esimest korda Glasgowsse. Tee kulgeb roheliste mäekuplite vahel, taevad on kummaliselt lähedal. Onu Bruce: "You know, when your aunt first saw those hills, she thaught those were mountains." Mina ütlen midagi stiilis: "Oh... okay." Mina mõtlen midagi stiilis: "OMFG. Omfg. Omg. Mäed!!!")
Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: ...
2. Kus ma viimati käisin: Krooksus, sest seal on see -40% pakkumine 17:00-19:00.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Mialee vist. Tal pole kõnekaardil raha.
4. Viimati helistasin: Lohele vist.
5. Kas ma naeran tihti? Ma ei oska enam öelda.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Ei usu.
7. Kas ma olen sentimentaalne? Mõne asja suhtes.
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Loomulikult. Ma arvan, et kõige kuulsam on vist olnud see... ee... Rootsi(?)... kuninganna, kes Tartus käis.
9. Kas ma olen sõbralik? Kui mul on tahtmist. Enamasti on. Tuttavate jms puhul ikka.
10. Eelarvamused: Palju, aga ma üritan neist üle olla. Näiteks ma tean, et kõik venelased ei ole tiblad ja kõik ossid ei ole lollid. Eksju-onju?
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Ma pole päris kindel, kelle oma see on, aga see on Kaberneemes minu toas ja ma pean seal magama, kui ma vanematekoju lähen, sest arvestatavat alternatiivi nagu ei ole. Nii et ma ei tea, kas see, et ma absoluutselt ei suuda magada seal, on voodi või millegi muu süü. Nagu absoluutselt. Tavaliselt lähen ma magama kella ühe paiku (pigem hiljem) ka siis, kui pean järgmisel hommikul enne seitset ärkama, sest ma tean, et ma ei jää nagunii lähima tunni aja jooksul magama.
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: Indiana Jones ja see mingi asi. Telekast tuli.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Istusin elutoas, tuled olid kustus ja ema üritas magada ja mina mängisin HOMM4-ja.
14. Viimati küpsetasin: Päris-päris tükk aega tagasi.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Pikad. Kindlasti pikad. Kui lühikesed, siis peab tal väga eriline nägu olema või... midagi, mis juuste puudumise tagasi teeks... nagu habe või midagi.
16. Kas kannan käevõrusid? Mõnikord harva. Seda ühte, mis koliseb ja mida on äge näperada.
17. Ostan: Süüa, kui raha on. Enamasti ainult süüa. Okei, kui raha ei ole, siis seda enam süüa, sest see aeg, kui raha ei ole, tuleb ju ka kuidagi üle elada ilma nälga suremata.
18. Hetkel kuulan: Midagi ei kuula. Ninja (Aka August Gailit ehk viirpapagoi, kes meiega tuba jagab) häälitseb vahepeal ja külmkapp uriseb kah pisut, aga isegi Mialee jättis mu Träguni kasuks maha.
Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Viimased? Mis mõttes? Viimased äratuntava häälega laulja. Mida Morti see tähendama peaks?
2. Suitsetan: Ei. Ei.
3. Olen rahul praeguse eluga? Palju asju võiks muuta küll.
4. Kas ma teeskleksin haiget, et koolist puududa? Enam mitte.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: Ee... ma ei tea. Välimust. Riideid. Juukseid. Nägu. Kõike korraga, ühesõnaga.
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Et siis kas mulle "meeldivad" raamatud, wink-wink, nudge-nudge? Khm. Ei. Ma ei ole mingi pervert, ma lihtsalt loen neid!!!
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Ei ole plaane:'(((
8. Kas ma tahan abielluda? Ei tunne erilist kohustust, aga tore oleks, kuigi ma ei tahaks seda eriti traditsiooniliselt teha.
Hah, nüüd peavad esimesed kolm inimest, kes seda loevad seda ise täitma.
Ning jah, kui sa taipad, et kellelgi pole mingit vähimatki aimu, kes seda mis järjekorras loeb, nii et seda võivad tegelikult teha kõik imelikud blogihullud, siis on sul veel lootust.
Ja täna oli väga tuuline ilm, vaata kui äge.
Andeora on ka.
Olemas, mitte tuuline.
Ma ei usu, et ta on tuuline.
See ei läheks eriti hästi, kui ta oleks.
Tuuline, mitte olemas.
pühapäev, 8. juuni 2008
Blogilist
See paistab hetkel vigane olevat, nii et ma ei kaota vana blogide nimekirja veel ära, aga ideeliselt on see äge, nii et eks näis.
laupäev, 7. juuni 2008
Aga jah,
peaks ära mainima, et käisin verd andmas. Nüüd peab kaua aega ootama jälle.
Geenidoonoriks on plaanis minna ka lõpuks ometi.
Geenidoonoriks on plaanis minna ka lõpuks ometi.
neljapäev, 5. juuni 2008
CC
You're a cowboy in the city,
you're a cowboy without a hat.
You're a cowboy in the city,
you're a cowboy in Corvette.
Go away, go away,
go away, go away...
See on laul kauboist, kes on sündinud linnas ja läheb surema preeriasse, tähtede alla, mis on sama külmad ja tühjad kui ta hing, mis on eluaeg ihanud vabadust. Alles nüüd, mil tal on armastatud perekond ja hea töö, mõistab ta, et elu, mida ta on elanud, on tühi ja mõttetu. Selles laulus pole midagi erilist (kuigi see on muidugi pikem, kui see lühike katkend, mis siin näha), aga selle lihtne viis ja mingi igavlevtühi melanhoolia lubavad seda laulda pimedas Tartus üle Turu silla minnes.
Sõita kusagilt välja - sellel linnakauboil on selleks julgust.
(Kuigi vaid napilt ja ka see ei muuda mitte midagi.)
Miks inimesed praegu õues räägivad?
Ja see maja, kui tulla Pikalt tänavalt ühikasse, see mis jääb kohe vasakut kätt, kui ületada see viimane tee, mis jääb Pikaga risti... Seal olid mingid inimesed õhtul, noored, hämaramat sorti valguses, istusid ja olid. Ja ma mõtlesin, et mida nad seal rääkida võivad ja mõtlesin, mis näo nad teeksid, kui ma läheksin ja koputaksin ja küsiksin korgitseri ja siis ütleksin, et tegelikult ei ole mul seda vaja ja jääksin nendega juttu ajama.
Mis inimesed nad sellised on üldse? NPCd? Kas mina olen nende NPC?
Ma lähen magama, sest kui ma praegu ei lähe, siis ei lähe ma veel niipea.
you're a cowboy without a hat.
You're a cowboy in the city,
you're a cowboy in Corvette.
Go away, go away,
go away, go away...
See on laul kauboist, kes on sündinud linnas ja läheb surema preeriasse, tähtede alla, mis on sama külmad ja tühjad kui ta hing, mis on eluaeg ihanud vabadust. Alles nüüd, mil tal on armastatud perekond ja hea töö, mõistab ta, et elu, mida ta on elanud, on tühi ja mõttetu. Selles laulus pole midagi erilist (kuigi see on muidugi pikem, kui see lühike katkend, mis siin näha), aga selle lihtne viis ja mingi igavlevtühi melanhoolia lubavad seda laulda pimedas Tartus üle Turu silla minnes.
Sõita kusagilt välja - sellel linnakauboil on selleks julgust.
(Kuigi vaid napilt ja ka see ei muuda mitte midagi.)
Miks inimesed praegu õues räägivad?
Ja see maja, kui tulla Pikalt tänavalt ühikasse, see mis jääb kohe vasakut kätt, kui ületada see viimane tee, mis jääb Pikaga risti... Seal olid mingid inimesed õhtul, noored, hämaramat sorti valguses, istusid ja olid. Ja ma mõtlesin, et mida nad seal rääkida võivad ja mõtlesin, mis näo nad teeksid, kui ma läheksin ja koputaksin ja küsiksin korgitseri ja siis ütleksin, et tegelikult ei ole mul seda vaja ja jääksin nendega juttu ajama.
Mis inimesed nad sellised on üldse? NPCd? Kas mina olen nende NPC?
Ma lähen magama, sest kui ma praegu ei lähe, siis ei lähe ma veel niipea.
Suvi tuleb
Oli plaanis täna õhtul Tallinnasse minna Peko esä vaatama, aga kuna ma ei teadnud, kus ööbida ja õigel ajal ei leidnud kedagi, kellega minna (muidugi, ega ma väga aktiivselt ei otsinud ka), siis sinna ei jõudnudki. Lihtsalt tuli tahtmine Tartus olla ka.
Nii leidsin ma Konsumist Goblini, Taliesini, Kuribohi (ilma Efkata) ja... Vares vist oli ka ja Mort, kes pidi Tallinnasse minema ja kes oleks koos minuga hääletanud, kui ma poleks juba otsustanud siia jääda.
Mina ostsin ühe... ma ei mäleta tegelikult enam, mis vein see oli, for Mort's sake... Itaalia? Me rääkisime Itaalia veinist vahepeal, aga Prantsuse veine vaatasime ka. Taliesin ostis Lõuna-Aafrika veini, eksole? KWV või midagi säärast. Hea oli igatahes. Intelligentse maitsega. Käisime Urus, laenasime sealt klaase ja läksime väheke muutunud seltskonnaga parki kibuvitsa kõrvale ja sireli alla seda tarbima. Pärast esimest klaasi ostsime juustu juurde (oliivid, mis meil minu sünnipäevast külmkapis on olnud, olid mul juba olemas). Aga jah, veiniga tegime tutvust mina, Goblin ja Taliesin. Merike õppis. See lühem ja blondim Merike.
Siis käisime me pool linna läbi ja ma ei tea täpselt miks... Korgitseri oli vaja, aga sellepärast poleks meil olnud vaja seda teha... Taliesin läks ära vahepeal. Nad musitseerisid tänaval, see oli äge. SuperAlkos saab veinipudeleid avada, nagu me teada saime, kui me uurisime, kas neil seal korgitseri müügil on. Oli küll, kusjuures, aga maksis ligi 50.- (mis on nende tavaline hind, nagu näib, aga see ei tähenda, et see liiga palju ei ole).
Hmm. Vahepeal oli Vahur ja Vares. Me ostsime kaks kimpu rukkililli, sest ma tahtsin neid, kuna need olid esimesed rukkililled, mida ma sel aastal näinud olen. Nukrad ja longus nad küll olid ja mitte sellised päris õiged, aga vähemalt midagigi. Urus oli Stu. Stul on võti. Goblini võti on haihtunud, sest Mordi käes seda enam ei ole ja Mikol seda samuti ei ole. Mialee on Tallinnas, aga see pole üldse oluline. Mida teeb Ctrl+J firefoxis? Ma olen harjunud sellega office'is joondumist muutma...
Aga jah, vahepeal kõndisid Vares ja Vahur kõrvuti ja ajasid juttu ja Varese käes oli üks kimp lilli ja see nägi hästi armas välja, nagu nad oleksid paar või midagi. Aga nad ei ole. Sest nad pole selleks piisavalt geid. Aga see oleks natuke imelik ka nende puhul. Siin lõigus on kolm lauset, mis algavad sõnaga "aga".
Korjasime igatahes Taliesini vahepeal lauljate vahelt üles ja pärast pelmeene (ma kirjutasin pelmeenid suure algustähega vahepeal, ma ei tea milleks. Aeg käib täna nii aeglaselt. Ja see ei olnud samuti pelmeenidega (peaaegu oleks jälle P tulnud sinna algusesse) seotud.) jõudsime Goblini juurde.
Vennaskond, vein ja juust. Aga ma ei tea.
Staatika, vaata. Nagu valge müra telekast. Ja selline kergelt laksu all olemise tunne. Kuigi ma ei tea, mis tunne on kergelt laksu all olla... Ilmselt siiski mitte päris see. Taliesinil oli kerge ängistus vahepeal ja mina olin ja üritasin mõttejõul veinipudelit ümber lükata. Ma ei tea, mida ma teinud/mõelnud oleksin, kui see õnnestunud oleks, aga see tundus üpris reaalne.
3:00
Täpselt õige hetk lõpetamiseks, jou.
Aga pärast me naersime ka.
Edit:
Ma ei saa ikka ütlemata jätta (tuli nüüd meelde pärast "publish" vajutamist).
Läksin koju Goblini juurest pärast Taliesini lahkumist. Üles Turusilla läksin, sest tahtmine oli. Aga mul polnud suuremat jalutamise tahtmist, kuigi ilm ja tuju ja olustik oleksid sobivad olnud. Vetsu tahtsin minna ja üldse, ma ei tea.
Aga enne ühikat (ma ei teagi, mis selle tänava nimi on... see, mida mööda saab Turusillalt ühikasse otse. Pikk on seal, eksole, aga kui kaugele see jookseb? Regio aeg! Wow, tuleb välja, et kogu see tee ongi Pikk. Ühika tagant alates, jah, ka see imepisikene jupike, mis on ühika taga olevate majade vahel, ja mis lõpeb postidega kuni Eedenini välja.). Ma ei saagi nüüd tänava nime järgi täpsustada kuskohas=/ No see jupp, kus vasakut kätt jääb Raatuse ühikas. Umbes seal.
Kõndisin mööda äärekive, sest seal on need esiletungivad äärekivid, kus saab tasakaalu harjutada ja ma kõnnin alati neid mööda, kui ma sealtkaudu lähen. Niipalju kui ma mäletan, siis alati. Mõnikord pargivad seal autod, siis tuleb mööndusi teha. Aga seal oli kiisu ja loomulikult hüüdsin ma talle "kiisu, kiisu, kiisu!" nagu ma alati teen, kui tänaval mõnda kassi näen ja ta tuli minu juurde ja tahtis pai. Alguses ma arvasin, et ta tahab süüa, aga ta tahtis pai rohkem, mul on tunne. Võõraid kasse ei pruugi olla õige paitada, aga ega nad lollid ei ole. Ja mina ka üldiselt. Kodukass oli. Sõbralik ja sileda hoolitsetud karvaga.
Sõbrustasime natuke ja ma kõndisin aeglaselt ühika poole, kiisu tempos. Siis jäi mingi suvaline auto seisma ja mingi ossilaadne tüüp küsis (hahahaa, ma kirjutasin küpsis sinna esialguXD), kas ta võib mind ära viia. Loomulikult ütlesin ma talle, et ma elan sealsamas, mis vastas muidugi tõele, aga ma oleksin seda öelnud ilmselt ka Ihastes olles.
Aga kiisu oli seal ja see tüüp ei olnud eriti häiriv, nii et me rääkisime natuke. Ta küsis, kas see, et mu tennistele on peale kirjutatud, on moes ja ma ma ütlesin, et loomulikult ning selgitasin, et need inimesed, kes tenniseid kannavad on teistsugused inimesed. Rääkisin talle, et mul on ogad ka. Midagi selles stiilist veel. Tundus, et ta polnud võibolla päris kaine, aga ta võis lihtsalt natuke imelik ka olla. See on Tartu, selles poleks midagi imelikku. (Jah, ma sõnastasin selle meelega nii.)
Ta ütles, et koerad talle eriti ei meeldi, aga ta nägi hiljuti hästi ilusat koera, kes talle meeldis, maksis 15 tonni, nii et ta kõhkeb veel, kas ta osta või ei, kuigi see talle meeldis. Pidi olema mingi vene tõug, kaaluvad kuskil kilo ringis ja emased saavad korraga ainult ühe poja ja see on ka neile üpris ohtlik. Kummaline, et elu selline on. Aga ma ütlesin tüübile, et ma pean vetsu minema ja soovisin talle head ööd ja ta sõitis ära.
Sellised väikesed asjad jäävad meelde pikaks ajaks teinekord. Kiisuga jätsin ka hüvasti pärast seda kui ta mind mõnda aega saatnud oli, sest ma ei saanud teda ju ühikasse kaasa võtta ning ta tundis sel hetkel natuke huvi ühe vihmaveetoru vastu.
Nüüd ma luksun.
Tegelikult hästi palju kasse on viimasel ajal näha olnud.
Panin äratuse homseks. Pean asjad pakkima ja hääletama minema ja tegelikult võiks natuke koristada, aga ma vaatan, kuidas jõuab.
Suure vereshokolaadi (doonorluse eest saadud, eksole) sain täna otsa, jagasin seda natuke teiste inimestega ka. Esmaspäevaks peaks Tartusse tagasi jõudma. Kodus olen vahepeal nimelt. Saaks natuke produktiivne olla. Ühikas on see kuidagi keeruline.
Priisti sai täna kaks korda nähtud ja teisi inimesi ka. Hmm. Andeora olevat siiski päriselt elus, see on nii kummaline. Keegi sõitis just koridoris millegagi, millel on rattad. Ei noh, tundus küll nii kõla järgi. Nagu kontoritooli oleks sõidutatud, ma ei viitsi minna vaatama, mis see päriselt oli. Taevas on hele, nii et peaks magama minema, sest valges on uinumine tüütu.
Väike poiss ei mõtle: ta tunneb.
miski tahab must välja,
miski tahab must välja,
aga kurk on kui suletud tunnel.
Nii leidsin ma Konsumist Goblini, Taliesini, Kuribohi (ilma Efkata) ja... Vares vist oli ka ja Mort, kes pidi Tallinnasse minema ja kes oleks koos minuga hääletanud, kui ma poleks juba otsustanud siia jääda.
Mina ostsin ühe... ma ei mäleta tegelikult enam, mis vein see oli, for Mort's sake... Itaalia? Me rääkisime Itaalia veinist vahepeal, aga Prantsuse veine vaatasime ka. Taliesin ostis Lõuna-Aafrika veini, eksole? KWV või midagi säärast. Hea oli igatahes. Intelligentse maitsega. Käisime Urus, laenasime sealt klaase ja läksime väheke muutunud seltskonnaga parki kibuvitsa kõrvale ja sireli alla seda tarbima. Pärast esimest klaasi ostsime juustu juurde (oliivid, mis meil minu sünnipäevast külmkapis on olnud, olid mul juba olemas). Aga jah, veiniga tegime tutvust mina, Goblin ja Taliesin. Merike õppis. See lühem ja blondim Merike.
Siis käisime me pool linna läbi ja ma ei tea täpselt miks... Korgitseri oli vaja, aga sellepärast poleks meil olnud vaja seda teha... Taliesin läks ära vahepeal. Nad musitseerisid tänaval, see oli äge. SuperAlkos saab veinipudeleid avada, nagu me teada saime, kui me uurisime, kas neil seal korgitseri müügil on. Oli küll, kusjuures, aga maksis ligi 50.- (mis on nende tavaline hind, nagu näib, aga see ei tähenda, et see liiga palju ei ole).
Hmm. Vahepeal oli Vahur ja Vares. Me ostsime kaks kimpu rukkililli, sest ma tahtsin neid, kuna need olid esimesed rukkililled, mida ma sel aastal näinud olen. Nukrad ja longus nad küll olid ja mitte sellised päris õiged, aga vähemalt midagigi. Urus oli Stu. Stul on võti. Goblini võti on haihtunud, sest Mordi käes seda enam ei ole ja Mikol seda samuti ei ole. Mialee on Tallinnas, aga see pole üldse oluline. Mida teeb Ctrl+J firefoxis? Ma olen harjunud sellega office'is joondumist muutma...
Aga jah, vahepeal kõndisid Vares ja Vahur kõrvuti ja ajasid juttu ja Varese käes oli üks kimp lilli ja see nägi hästi armas välja, nagu nad oleksid paar või midagi. Aga nad ei ole. Sest nad pole selleks piisavalt geid. Aga see oleks natuke imelik ka nende puhul. Siin lõigus on kolm lauset, mis algavad sõnaga "aga".
Korjasime igatahes Taliesini vahepeal lauljate vahelt üles ja pärast pelmeene (ma kirjutasin pelmeenid suure algustähega vahepeal, ma ei tea milleks. Aeg käib täna nii aeglaselt. Ja see ei olnud samuti pelmeenidega (peaaegu oleks jälle P tulnud sinna algusesse) seotud.) jõudsime Goblini juurde.
Vennaskond, vein ja juust. Aga ma ei tea.
Staatika, vaata. Nagu valge müra telekast. Ja selline kergelt laksu all olemise tunne. Kuigi ma ei tea, mis tunne on kergelt laksu all olla... Ilmselt siiski mitte päris see. Taliesinil oli kerge ängistus vahepeal ja mina olin ja üritasin mõttejõul veinipudelit ümber lükata. Ma ei tea, mida ma teinud/mõelnud oleksin, kui see õnnestunud oleks, aga see tundus üpris reaalne.
3:00
Täpselt õige hetk lõpetamiseks, jou.
Aga pärast me naersime ka.
Edit:
Ma ei saa ikka ütlemata jätta (tuli nüüd meelde pärast "publish" vajutamist).
Läksin koju Goblini juurest pärast Taliesini lahkumist. Üles Turusilla läksin, sest tahtmine oli. Aga mul polnud suuremat jalutamise tahtmist, kuigi ilm ja tuju ja olustik oleksid sobivad olnud. Vetsu tahtsin minna ja üldse, ma ei tea.
Aga enne ühikat (ma ei teagi, mis selle tänava nimi on... see, mida mööda saab Turusillalt ühikasse otse. Pikk on seal, eksole, aga kui kaugele see jookseb? Regio aeg! Wow, tuleb välja, et kogu see tee ongi Pikk. Ühika tagant alates, jah, ka see imepisikene jupike, mis on ühika taga olevate majade vahel, ja mis lõpeb postidega kuni Eedenini välja.). Ma ei saagi nüüd tänava nime järgi täpsustada kuskohas=/ No see jupp, kus vasakut kätt jääb Raatuse ühikas. Umbes seal.
Kõndisin mööda äärekive, sest seal on need esiletungivad äärekivid, kus saab tasakaalu harjutada ja ma kõnnin alati neid mööda, kui ma sealtkaudu lähen. Niipalju kui ma mäletan, siis alati. Mõnikord pargivad seal autod, siis tuleb mööndusi teha. Aga seal oli kiisu ja loomulikult hüüdsin ma talle "kiisu, kiisu, kiisu!" nagu ma alati teen, kui tänaval mõnda kassi näen ja ta tuli minu juurde ja tahtis pai. Alguses ma arvasin, et ta tahab süüa, aga ta tahtis pai rohkem, mul on tunne. Võõraid kasse ei pruugi olla õige paitada, aga ega nad lollid ei ole. Ja mina ka üldiselt. Kodukass oli. Sõbralik ja sileda hoolitsetud karvaga.
Sõbrustasime natuke ja ma kõndisin aeglaselt ühika poole, kiisu tempos. Siis jäi mingi suvaline auto seisma ja mingi ossilaadne tüüp küsis (hahahaa, ma kirjutasin küpsis sinna esialguXD), kas ta võib mind ära viia. Loomulikult ütlesin ma talle, et ma elan sealsamas, mis vastas muidugi tõele, aga ma oleksin seda öelnud ilmselt ka Ihastes olles.
Aga kiisu oli seal ja see tüüp ei olnud eriti häiriv, nii et me rääkisime natuke. Ta küsis, kas see, et mu tennistele on peale kirjutatud, on moes ja ma ma ütlesin, et loomulikult ning selgitasin, et need inimesed, kes tenniseid kannavad on teistsugused inimesed. Rääkisin talle, et mul on ogad ka. Midagi selles stiilist veel. Tundus, et ta polnud võibolla päris kaine, aga ta võis lihtsalt natuke imelik ka olla. See on Tartu, selles poleks midagi imelikku. (Jah, ma sõnastasin selle meelega nii.)
Ta ütles, et koerad talle eriti ei meeldi, aga ta nägi hiljuti hästi ilusat koera, kes talle meeldis, maksis 15 tonni, nii et ta kõhkeb veel, kas ta osta või ei, kuigi see talle meeldis. Pidi olema mingi vene tõug, kaaluvad kuskil kilo ringis ja emased saavad korraga ainult ühe poja ja see on ka neile üpris ohtlik. Kummaline, et elu selline on. Aga ma ütlesin tüübile, et ma pean vetsu minema ja soovisin talle head ööd ja ta sõitis ära.
Sellised väikesed asjad jäävad meelde pikaks ajaks teinekord. Kiisuga jätsin ka hüvasti pärast seda kui ta mind mõnda aega saatnud oli, sest ma ei saanud teda ju ühikasse kaasa võtta ning ta tundis sel hetkel natuke huvi ühe vihmaveetoru vastu.
Nüüd ma luksun.
Tegelikult hästi palju kasse on viimasel ajal näha olnud.
Panin äratuse homseks. Pean asjad pakkima ja hääletama minema ja tegelikult võiks natuke koristada, aga ma vaatan, kuidas jõuab.
Suure vereshokolaadi (doonorluse eest saadud, eksole) sain täna otsa, jagasin seda natuke teiste inimestega ka. Esmaspäevaks peaks Tartusse tagasi jõudma. Kodus olen vahepeal nimelt. Saaks natuke produktiivne olla. Ühikas on see kuidagi keeruline.
Priisti sai täna kaks korda nähtud ja teisi inimesi ka. Hmm. Andeora olevat siiski päriselt elus, see on nii kummaline. Keegi sõitis just koridoris millegagi, millel on rattad. Ei noh, tundus küll nii kõla järgi. Nagu kontoritooli oleks sõidutatud, ma ei viitsi minna vaatama, mis see päriselt oli. Taevas on hele, nii et peaks magama minema, sest valges on uinumine tüütu.
Väike poiss ei mõtle: ta tunneb.
miski tahab must välja,
miski tahab must välja,
aga kurk on kui suletud tunnel.
teisipäev, 3. juuni 2008
esmaspäev, 2. juuni 2008
Testing out
| Advanced Global Personality Test Results
|
personality test by similarminds.com
Stupid test. Lying and shit.
Tellimine:
Postitused (Atom)