Sinine

Sinine?
Esimene asi, mis pähe tuli lihtsalt.
Aeg on nii vale.
Kell ja kõik need muud ajad ka.
Koibik kõndis just mööda mind.
Mulle väga ei meeldi, kui nad mu palja naha peale satuvad, aga kui ma avastan silmanurgast, et miski ronib mööda mu õlga, siis pole see suur probleem. Õnneks.
Joonistamine on tore. Õlipastellidega ei oska ma küll midagi peale hakata ja inspiratsioon pole see, mis ta oli, on miski siiski naasnud. Ning ma peaks end sundima pastellide kasutamist harjutama, hoolimata sellest, et ma ei saa tulemust, millega ma rahule jääks. Sest raske on midagi selgeks õppida nii, et ma olen algusest peale kõige tehtu üle õnnelik. Tagantjärele võib ju öelda, et see pilt polnudki nii hull. Kui kedagi huvitab, siis see vedeleb ilmselt mõnda aega veel Urus. Obeseid joonistasin. Foto järgi, mis oli imelik, sest pastellide üle ei tunneta ma mingit kontrolli, nii et ainuüksi ükskõik mille tegemine on keeruline, ning kui rääkida soovist midagi kopeerida, siis peaks vist juba enne üritama hakkamist alla andma:P
Kunstist on hea rääkida. Mugav nimelt kuidagi. See on lihtsalt nii oma ja õige ja alati-alati olemas. Asi, ilma milleta ma poleks see mina ning vist ainuke asi, mis iseloomustab mind kõigi jaoks, ükskõik, mis nime all nad mind ka parasjagu ei tunneks.
Aga sinine iseenesest - ükskõik kui vähe ta tegelikult "teemasse" ka ei läheks - on ilus värv.
Peaks magama minema. Homme võiks ärgata ka nimelt.
Mõned larbid on ees... Raha kostüümide peale õnneks ei lähe eriti niipea. Ent kui ma sellele Steffi ja värkide filosoofide mängule minna tahan, siis tuleb mängumaks ära maksta. Ja Curu juures see värk. Mis tuletab mulle jälle meelde, et koju on keeruline pääseda. Kuigi ma tahaks nii vahelduse mõttes seal käia.
Aga muidu, lugesin blogisid, mida ma tavaliselt ei loe. Berilac on oma blogisse asju kirjutanud, nagu ma avastasin, ning Myrt saab 4ndal 13, kui ma õigesti mäletan. Aww. Pisike Myrt:)
Meh, aga üldiselt. Ma olen jälle omadega segaduses.
Dani pole päris kindel, kes ta selline on.
Seda on vist kolm korda varem juhtunud.
Üks kord, mis oli liiga ammu, et ta loeks.
Üks kord, mis oli, jah, see, millal ma jõudsin endale lihtsalt kohale.
Üks kord, mis pole siinkohal oluline, ent muutis siiski palju.
Ja siis nüüd, kui ma pean lihtsalt endale järele jõudma ilmselt.
Dani ei taha kunagi suureks saada.
Ja me oskame kõik Eikunagimaale lennata.
Aga ma ei tea. Ma ei tea, kas on kohti, kuhu ma ei oska lihtsalt vaadata, kuhu ma ei oska lennata ja mida ma ei oska näha. Ma ilmselt kardan, et kui ma mõne sellise koha üles leian, võin ma unustada tee Eikunagimaale ja ma ei saa seda teha, sest ma olen kogu elu ihanud lennata ja ma olen selle alles nii hiljuti selgeks saanud.
Ja ma ei oska uskuda, et teised peidetud väravad viiksind mind maale, mis oleks minu jaoks parem ja õigem ja toredam. Nii et mul on tunne, et kui ma näen silmanurgas vilksatamas vikerkaart pilvitul päeval või näen ähmast sädelevat helendust kahe kokkupõimunud puu vahel, vaatan ma lihtsalt selles suunas, kuhu lendas mu väike Tinkerbell, ilma kelleta ei oleks minu Eikunagimaad. Ja selles on muidugi ka asi. Tinkerbell. Paar väikest minu omaenese Tinkerbelli, keda ma hoiaksin ainult enesele, kui see võimalik ja hea oleks (mida ta ei oleks). Paar väikest Tinkerbelli, kellel on haldjatolmu, mis aitab mul aeg-ajalt lennata (ning see kõlas hetkel nii kuradi kahtlaselt narkootiliseltXD) ja ma võin neile kõigile oma voodi kõrvale soojad pesakesed teha ja kaitsta neid kõigi äikesetormide ja paduvihmade eest, mida mu puu alla peidetud kitsaste tubade seinad kinni suudavad pidada. Ja siis on veel kadunud lapsed, ilma kelleta poleks Eikunagimaa selline nagu ta on.
Bwheh & blah & all those other words, y'know.
No ja üleüldse. Vot.
Öö.

Sinine.