Kujutame näiteks ette: teie sõber kolib Mustamäelt kesklinna. Võimalik, et teil on tema Mustamäe korteriga hellad mälestused, ehk olete seal köögis vahvasti pidu pidanud ja muudki uhket korda saatnud. Aga sellest hoolimata külastate oma sõpra edaspidi siiski tema uues elukohas. Mitte ei lähe, tordikarp käes, jälle Mustamäele ega helista idioodi järjekindlusega mahajäetud korteri uksekella.
Lõpuks uks avataksegi.
“Tere, ma tulin pronksmehe juurde!”
“Pronksmeest pole. Siin elavad nüüd hoopis 70 000 võõrasema. Head aega!”
Aga teie ei lahku siiski, vaid topite enne veel kaasa toodud tordi lukuauku. Protesti märgiks.
Kuidagi tobe tundub.
Katkend artiklist - Andrus Kivirähk: Võib hakata klaasima!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar