Nii, oleme asjaga jõudnud niikaugele, et on käes 9. mai õhtu ja hetkel pole midagi lõhutud.
Kas pole mitte tore?
Ma arvan, et on.
Aga fakt, et selline võimalus üldse kellelegi pähe tulla võib... Et me mõtleme, et midagi sellist SAAB juhtuda... See on loomulikult halb.
Aga samas on viimase aja sündmused osutunud üpriski valgustavaks nii meie suhtumises venekeelsesse vähemusse Eestis ning Venemaa suhtumises üleüldse.

Ma tahaksin ära mainida, et kõik arvamused siin on MINU arvamused ja kui need kellelegi mingil põhjusel kõlbama ei peaks... siis pole sinna midagi parata. Kommentaaride vastu pole mul siiski midagi ning kui ma mingites faktides eksima peaksin, siis on parandused teretulnud.

Niisiis... alustama peaks algusest, aga mis on üldse algus?
Kas Eesti okupeerimine?
Vene vägede võit fashismi üle? (Siia võib lisada soovi kohaselt jutumärke.)
Eesti taasiseseisvumine?
Vene vägede Eestist väljaviimine, mille üheks tingimuseks olnud ka Pronkssõduri allesjätmine?
Aasta tagasi toimunud konflikt eestlaste (äärmuslaste? Pole kindel hetkel.) ja venelaste vahel Pronkssõduri juures?
Aljosha eemaldamise otsus?
Tema aiaga piiramine?
Esimese kivi politseinike pihta lendamine?

Ma arvan, et võtame selleks praegu taasiseseisvumise.

Paljud venelased (ja poliitilise korrektsuse nimel märgin ma, et ma pean selle all silmas Eestis elavaid venekeelt kõnelevaid inimesi, lihtsalt selle igakordne väljakirjutamine on liiga tüütu, eriti kui enamiku neist moodustavad nagunii venelased.) olid Eesti iseseisvumise vastu. Mäletate, kuidas Savisaar rahvast Toompea kaitsele kutsus? Noh, mina ei mäleta, ma olen seda õppinud ajaloos, kus see oli lihtsalt üks kuiv fakt ning näinud neid sündmusi suurepärases dokumentaalfilmis Laulev revolutsioon, kus see oli südant peksma panev ja kananahka ihule ajav tegu. Iseseisvumine õnnestus meil tänu sellele, et Nõukogude vägivaldne süsteem ei suutnud jalul pidada kerge leebumise tuules ning meie tahe oli õnneks piisav, et asjaga valutult hakkama saada. Venelased pidid alla andma. Aga kui mõelda selle peale kui palju oli tegelikult neid, kes ei leppinud ainuüksi ideega Eesti iseseisvumisest... siis huvitav kui palju oli neid, kes leppisid selle faktiga? Ma ei hakka hetkel siin numbrite ega protsentidega spekuleerima, lepime lihtsalt sellega, et neid OLI.

Nii... meil on siis hulk inimesi, kes tulid Eestisse nõukogude ajal ning olid meie jaoks okupandid.
Enda jaoks olid nad lihtsalt tavalised inimesed, kes polnud midagi otseselt halba teinud. Või ma ei tea, ma ei elanud siis ja ma ei tea nende mõttemaailma ja mõtteid. Mõned neist kasutasid kindlasti ära seda, et Eesti oli okupeeritud ning pidas eestlasi teisejärguliseks rahvaks, kuna meie pidime õppima ära vene keele, et nendega suhelda ja kui me seda ei teinud, siis olime ise süüdi, kui hästi hakkama ei saanud jne.

Igatahes elasid venelased Eestis mitukümmend aastat, olles mingil määral kindlasti Suurrahvas justnimelt suure algustähega. Nad olid tähtsamad kui eestlased ja kui me kõik olime võrdsed, olid nemad seda pisut rohkem, isegi kui nad seda endale ei teadvustanud. Aga Eestist sai nende jaoks kodu, tahame me sellega leppida või ei (ma tean, et mina ei taha) ja nende lapsed sündisid Eestis või olid tihtipeale Eestisse kolides nii väikesed, et ei mäleta(nud) enam oma suurest kodumaast enam midagi.

Ja siis on eestlased. Elanud siin kogu oma elu, meie vanemad on elanud siin kogu elu. Meie vanavanemad on elanud siin kogu elu jne (Jah, mõningate eranditega, aga see kinnitab hetkel pigem reeglit (tüngvärdjad, see on ilgelt kasulik vanasõna tegelikult, sest see ei tähenda mitte midagi, aga on hea vabandus kõigele)). Meie jaoks on kõik venelased okupandid. Mida nad tegid MEIE riigiga?! Valus on selle peale mõelda.
Milline oleks Eesti, kui me oleksime suutnud vabaks jääda...?
Aga jah, ajalugu ei saa muuta. Noh, mitte mujal kui paberil.

(Kas te olete mõelnud kui vana oli meie Wabariik enne kui see okupeeriti? Alguses ma mõtlesin, et see oli ikka hämmastavalt noor ja et ega keegi ju PÄRISELT ei harjunud sellega ära, et me oleme vabad, enne kui see vabadus juba kadunud oli, aga siis ma taipasin, et selle ajaga jõudis suureks kasvada terve PÕLVKOND inimesi, kes olid sündinud iseseisvas riigis ja kelle jaoks see oli täiesti loomulik...
Taasiseseisvunud Eesti on noorem kui vana Wabariik oli ja mina ei mäleta nõukogude ajast peaaegu midagi.)

Kuhu ma jäingi? Mm... Igatahes on selge, et inimesed, kes olid (on) Eesti iseseisvumise vastu, sisendasid kasvõi tahtmatult sama suhtumist oma lastesse, nagu ka eestlased oma lastele versiooni sellest, et kõik venelased on tiblad ja okupandid. Mina ei mäleta, et mu vanemad oleksid kunagi öelnud mingil moel, et mõni venelane on sellepärast paha, et ta on venelane, aga mul ON siiski midagi venelaste vastu. Mitte küll kõigi, kuigi mul OLEKS hea meel, kui nad kaoksid oma kodumaale Venemaale. (Kuigi ratsionaalselt võttes saan ma aru, et paljude jaoks on tegelikult nüüdseks kodumaa hoopis Eesti.)

Aga tiblasid vihkan ma siiski. Tiblad on minu jaoks need inimesed, kes on elanud Eestis paarkümmend aastat või rohkem (no või natuke vähem) ja kes KEELDUVAD õppimast Eesti keelt. Ükskõik, mis vabanduse nad toovad. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas on võimalik elada mingis riigis üle paari aasta, õppimata selgeks ainuüksi ladina tähestikkugi! Rääkimata algtasemel riigikeele omandamisest. Ja siis tulevad ütlema, et nad ei saa hakkama, neil pole seda vaja, nad ei taha, eestlased räägivad nendega nagunii vene keeles ja mida kõike veel! Need on ainult vabandused. Kui tahta, siis saab sellega väga hästi hakkama. Kas nad kujutaksid ette, et nad lähevad inglismaale ja ei õpi inglise keelt selgeks ja siis vinguvad seal, et nad ei saa tööd, kuna nad ei oska inglise keelt?!? Mulle käib tõsiselt pinda, kui venelased räägivad, et neid diskrimineeritakse. Nad ütlevad alati, et neid diskrimineeritakse ja neid koheldakse halvasti, aga ma ei ole seni kuulnud mitte ainsatki näidet KUIDAS seda täpselt tehakse.

Ainus, millest ma midagi kuulnud olen, on see, et nad ei saa korralikku tööd, kuna nad ei oska eesti keelt! Nagu see üks tüüp... Rääkis, kuidas ta on arhitekti haridusega. Korralik tark mees ja nüüd ei saa tööd, sest ta pole kahekümne aasta jooksul suutnud eesti keelt ära õppida??? Ja SEE on tema jaoks diskrimineerimine, et ta peab hakkama koristajaks või kelleks iganes, kuna ta ei pea vajalikuks näha niigi palju vaeva, et õppida selgeks eesti keel algtasemel. Selleks piisaks ju ainult eestikeelse televisiooni jälgimisest paari kuu jooksul. Või aasta või midagi, kui väga loll olla. Võibolla ma alahindan eesti keele õppimise raskust. Võibolla ma ülehindan inimeste oskust võõrkeelte omandamiseks. Aga mulle on siiski jäänud mulje, nagu venelased (täpsemalt siis tiblad) ei oskaks eesti keelt sellepärast, et nad lihtsalt ei taha piisavalt. Nad ei austa Eesti Vabariiki selleks piisavalt. Ja minu arust pole keegi neist ühtegi head ideed välja käinud, kuidas Eesti neid aidata saaks. Kui on, siis mina sellest ei tea.

Aga aitab sellest. On selge, et kahe rahvusrühma vahel on pingeid.

Kuna Eestis ei ole kahte riigikeelt, tunnevad venelased end ka seetõttu pisut teisejärgulisena. Alati suur rahvas olnud inimesed on äkki vähemus ja paistab, et nad pole siiamaani sellega leppida suutnud. Paljud neist ei vaevu lugema eesti lehti, rääkimata eestikeelsest televisioonist. Sellega on nad end täiesti eraldanud riigikeelsest meediast, üpriski objektiivsest meediast, vägagi sõltumatust ja sõnavabadust aktiivselt kasutavast meediast.

Siinsetele venelastele on oluline kõik, mis aitab nende eneseuhkust tõsta ja üheks selliseks asjaks on 9. mai, Suure Võidu aastapäev. (Tegelikult poleks ju suurt vahet olnud, kui Saksamaa oleks Venemaad võitnud, sest siis oleksime meie tähistanud Suurt Võitu Kommunismi üle, eksole?)
(W00t, 21:00 AK on lõpuks etv24 portaalis üleval, vaatame, mis seal räägitakse.)

Nii, Brüsselis toimus ka väike meeleavaldus pronkssõduri teisaldamise vastu. Tädil, kes aitas seda korraldada, oli intervjuu ajal näha rinda kinnitatud nn Georgi linti (oranzhi-musta triibuline pael, mida jagati täna ka mõningate aktivistide poolt Tõnismäel). Mis on tõenäosus, et tegu oli täiesti omaalgatusliku meeleavaldusega?
Muud mainimisväärset uudistes ei räägitud.

Aga jah. 9. mai aasta tagasi. Seni olime me kõik Tõnismäel kord aastas toimuvad pidustused ära kannatanud. Mina ei teadnud neist väga palju, ma ei teadnud täpselt, kus Tõnismägi on ka.

Aga oli neid, kes seda eriti ei sallinud. Mul oli suhteliselt ükskõik, kuna ma polnud asjaga väga kursis, kuigi kerge pahameeletorge käis ikka läbi, kui ma sattusin trolliga sealt mööda sõitma ja Aljoshat nägema. Aga keegi oli piisavalt kursis ja piisavalt pahane. Nii et ükskord ilmus siis Pronkssõduri juurde kamp Eesti lipuga inimesi, kel tekkis konflikt NSV Liidu lippe lehvitavate kommunismi taga nutvate venelastega. Sealt edasi jõudis asi niikaugele, et (lõpuks ometi) ei ole punalipu lehvitamine seaduslik ja valitsus hakkas tegelema pronkssõduri teisaldamise peale mõtlemisega.

Noh, me oleme kõik sellega mingil määral kursis, ma usun, ja see pole hetkel nii oluline ka.

Ma pole teadlik, mil määral oli Moskva seda korraldada aidanud, aga tõenäosus on täiesti olemas.


Um, ma tunnen end huvitavalt haigena tegelikult.
Lõpetan hiljem parem.