Ikka kodukandis

Kodus polegi praegu nii hull.
Enamiku aega veedan arvuti taga, nii ei pea ülejäänud pereliikmetega liigselt kokku puutuma.
Leilal on muidu Avo külas ikka, nii et ta on vähemalt heas tujus ja tal on temaga piisavalt tegemist, et mitte üritada närvidele käia või midagi.
Nii et ta on üldiselt jah päris normaalne olnud. Ja temast saab rollimängija ka, kui ma seda veel ei maininud=B
Meele on tööl olnud ja ülejäänud aja vaatab telekat nagu ka ema, nii et nende poolt olen ka säästetud.
Isa on kusagil kaugel nagu ikka.

Olen saanud joonistada, mis on tore:).
Terveks olen ka enam-vähem saanud.
Vahepeal on tilluke palavik, aga ma ei tunne end eriti haigena, see on põhiline.
Aga pean veel nädal aega tablette sööma.

Hmm... Hea rahulik olnud olla. Olen saanud välja puhata. Küll mitte magada päris nii kaua kui tahan, sest olen praegu ülepäeviti arsti juures käinud erinevatel põhjustel. Aga see hommik peaks saama seda viga parandada:).

Ning reedel siis jälle arsti juurde.

Mis on kergelt probleemne.
Mina elan Kaberneemes.
Arst on Kuusalus.
Umbes 15 km siit.
Vanemad ja Meele käivad linnas tööl. Hommikul vara saab nendega Kuusallu.
Aga tagasi... Hästi ei saa.
Esimene kord sõitsin rattaga kerges palavikus selle maha ja otsustasin, et ma ei taha seda enam teha.
Seekord läksin tädi Pille juurde.
Mis reedel saab, ei tea.

Üldiselt pole probleem mitte selles, kuidas koju saada. No selles ka, aga mitte niiväga.

Kodus koheldakse mind üldiselt lapsena.
Jep, see käib närvidele. Ma olen pidanud ise endaga hakkama saama juba päris pikka aega. Ma elan üksi, ma vastutan enda eest ise, kõike särki-värki. Okei, jah ma saan kodunt raha söögi jaoks ja üür ja mobiiliarve makstakse ka kinni. Aga see käib ainult mingil määral vabaduse pihta, mitte selle kohta kuivõrd täiskasvanud ma olen või ei ole. Tööle läksin ma ka selleks, et ma ei peaks enda jaoks raha lunima kogu aeg kodust. Mul pole raha, et endale riideid osta. Ega loomulikult ka midagi muud. Okei, ma ei põe sellepärast, vahet pole, me pole väga rikkad.

Enivei. Tavaliselt kästakse mul teha asju, mida ma NAGUNII teeksin. Ning seda kõike vähemalt kaks korda, ega ma ju muidu aru ei saaks, eksole. (Jah, see oli sarkasm. Kohe väga kindlalt oli see sarkasm. Ääretult konkreetne ja selge sarkasm.)(See siin ei olnud.)

No ja nii edasi, ei hakka sellest rääkima jälle.

Aga siis on mingid momendid, mil mult oodatakse, et ma ajaksin kõik oma asjad ise.
See ajab väga segadusse kui aus olla. Ma olen harjunud, et kõik sellised asjad aetakse minu eest ära ja siis aeg-ajalt vaadatakse mulle otsa sellise pilguga, et mida ma neilt tahan, miks ma ise sellega ei tegele... No mis kuradima päralt ma peaksin midagi ise tegema, kui on võimalik ka muudmoodi hakkama saada? No selline tunne on. Ma ei oska midagi peale hakata ka nii. Hmh. Nad peaksid otsustama, kumba siis teha, kas kohelda mind pidevalt nagu last, mis tähendaks, et ma käin kodus harva ning ainult pesu pesemas ning kui nad näevad mind nii harva, jõuab neile millalgi kohale, et ma olen iseseisev. (Jep, pesu kodus pesemine on iseseisvus;). Einoh, see on üldiselt hea põhjus kodus käimiseks. Tõsiselt. Muidu ma ei satuks siia peaaegu üldse. Ainult mõnel sünnipäeval võibolla. Praegugi on teinekord tahtmine mitte koju tulla. Aga siis on vaja hädasti riideid pesta. Olgugi, et sõit on nii kallis...). Võibolla nad hakkavadki sellega praegu leppima ja ei oska kuidagi suhtuda minusse enam? Ma ei tea, ma olen tegelt pisut väsinud ka ja ei mõtle väga selgelt, panen lihtsalt kõik kirja, mis pähe tuleb.

Nii. Mis veel?

Ahjaa, kodus on sellised toredad momendid, mil ma olen tulnud arsti juurest, mulle on kirjutatud välja antibiootikume ja ma olen vändanud peale seda 15 km rattaga koju ning olen kodus teki all ning joon raviteed ning olen kraadinud endal palaviku ja ema tuleb töölt ja esimese asjana saan ma sõimata selle eest, et mul vedeleb köögis laua peal üks taldrik.

Kurat, vihale ajab. Mitte, et mind oleks vaja nüüd hoolega poputada või midagi, aga ma ei tea... Mul oli nagu meeletult jõle olla vahepeal tegelikult. Aga ei, see ei huvita kedagi. Ega ma seda eriti ei kuulutanud ka kõigile. Öösel on vastik magama jääda, millegipärast just siis kui magama heita hakkab tavaliselt valus. Oh well, pole hullu, ma paranen juba nagunii. (Ahjaa, *ptüi-ptüi-ptüi*.)

Mu vanem õde käskis mul KÕRVAKLAPID vaiksemaks keerata.

Normaalne=B

Aga ta on muidu imelik ka.

EFFi kokkukaga on hulk tegemist, aga ainult selle pärast, et mu nett on nii aeglane, muidu saaks kõik rutem korda aetud.

Ei oskagi midagi öelda rohkem.

Pühapäevaks kaon igatahes Tartu, siis on larp ja mul on nii lahedad riided=B.

Midagi oli minu arust veel. Aga ma ei mäleta mis.

Mis kooliasjadest saab, ei tea veel... Haige olemisel on ka omad miinused. Mul pole kodus mingeid materjale saada ega midagi...

Ohwell.

Kalli tahan ka, kodus pole kedagi kallistada=(


Kuulates Metsatöllu TMHMH 10218
Ja enne seda TMHMH. Enne seda oli Hiiekoda. Ma olen täiesti teadlik sellest, et mul on sõltuvus, aga mul pole selle vastu praegu midagi kui aus olla=B.
Kui palka saan, saan HRLi pileti ära osta:D