Mul on täitsa huvitav olla.
Magan ja olen ärkvel ka.
Hommikul sai Marget segatud, ta on haige, aga mul ja Elinal oli vaja printida.
Sellega läks kiireks, aga sai hakkama.
Mu esseed on KOHUTAVAD.
Okei, isegi hullemad.
Ma ei saa elu sees SELLISTE jõleduste eest C-d. Eriti kui hindajaks on selline (vähemalt näiliselt) kohusetundlik tädi, nagu meil on.
Miks ma siis üldse vaeva nägin?
Lootus.
Lootus on lollide lohutus.
Jep.
Nii et ma jään lootma.
Imet.
Suurt, suurt imet.
No igatahes, printisime ja kadusime seminari. Kuna meil olid kahepeale ühed vastused, jagasime lehed omavahel ära ja mulle kippusid valed lehed jääma. Ja ma magasin seal. Väga huvitav tunne oli. Mitte just meeldiv, aga omapärane. Ma olin kontaktne, aga mu keha üritas magada=P. Sain kuidagi punkti kirja ja sealt kaduda.
Inimesed võiksid magada nagu delfiinid. (Kui sa ei tea, kuidas delfiinid magavad... Use the Google, Luke!)
Ee... aa, siis ma hakkasin ära minema ja avastasin, et mu pabertuub on kadunud. See jublakas, mille sees hoida rullitud A2 paberit joonistamiseks. Ei leidnudki. Loodan, et jäi Marge juurde. Pole aimugi ausalt öeldes.
No käisin siis kunstipoest läbi, ostsin tõsiselt viimase raha eest kaks A2 paberit ja läksin joonistama.
Eile laenasin Mariliisilt 25.-. Paberi ostmiseks polnud raha. Muidu peaks hädakorral võibolla nädalagi vastu=P.
Ostsin selle eest mingi magusa kringli, et öösel aju glükoosi saaks ja õnnelik oleks ning ühe saia, et oleks midagi süüa:). Õnneks mul mingit määret või midagi ei ole. Nii et see kestab ehk kauem. Kuigi... ma peaks homme raha saama. Emme saadab, kui hästi läheb. See oleks tore.
Joonistamises. Seal otsisin tükk aega tühja pukki. No pukke oli, aga ühed jublakad jäid puudu, et neid kasutada. Ei viitsi selgitada lähemalt, see pole eriti oluline ka. Igatahes leidsin lõpuks aknalaualt jublakad ja sain joonistama hakata. Joonistasime portreed:). Mingi vana tädi oli seal. Ma otsustasin kiiresti teha, et õppima ja magama jõuda. Mul oli õnnestunud pliiatsid maha unustada=/. Ma ei tea kuidas. Ja kuhu. Ei ole neid leidnud. Mõtlesin, et äkki on koti mingis nurgas ikkagi, aga praegu ei viitsi kontrollida. Laenasin kelleltki ühe HB. Kõlbas täitsa hästi.
Õpetaja kiitis mu joont:)
Pilt tuli selline visandlik, sest ma olin seal mingi pool tundi. Siis tulin ära. Jäi meelde isegi üüri kohta rääkimas käia. Nad lubasid uue kirja saata. Loodetavasti jõuab see kohale seekord.
Ja nüüd tulin siia, tegin kanget musta teed ja tunnen end laibastununa.
Uni on ea.
reede, 31. märts 2006
Z?
Ma paremat pilti ei leidnud.See on lihtsalt illustreerimaks pealkirja.
Nny.
Mul on kõik Nny koomiksid plaadi peal:).
(Suured tänud Loomolendile!=D
Ma unustasin vist teda korralikult tänada... Aga tähh igatahes=P)
Otsustasin, et magama pole mõtet minna.
Sina, kes sa seda loed hommikul vara, helista mulle või ütle mulle MSNis, et sa saad mulle kohvi anda!
Ma pean veel kooli minema ju=S.
Why bother to let out the monsters inside your head? To show them to everyone, to let them see you're mad, mad to all that is normal around you? Let them stay inside your comfortable and cosy little darkness, which is your mind. Yes. That's what I'd do. But I don't have monsters inside my head. I only have a cockroach named Albert who was climbing on the fridge a while ago. And I have a wish to sleep, because it's a bit late. Not that I'm tired. No. Not now. But I know how it will feel during the day, when I walk around without understanding wtf is going on. And I don't know why I'm writing in English now. The beginning just sounded nicer like that. But I'm too lazy to change the language in the middle of writing. Yeah. Like... um... Uhuh. I get Jhonen's idea about night and sleep. Though I can't remeber exactly what he said about it. I'm just in this interesting phase, where my body wants to sleep and my minds is awake. Sorta. So I don't quite get everything. I want coffee. But I'll settle with tea.
Actually I wanted to say something.
And I think it was something else than saying that writing about what's on my mind isn't working in a positive way. It only made me more miserable for a while. I mean, it is like facing your monsters. You know they're there. You're not always happy about it, but it's just something that is. And then you see them one day, face-to-face. And they look... monsterous. And you have to think about them. And know they're there, looking... monsterous. And you can't hide them that easily any more. Nah, it's not that bad, just I prefer not to think about bad things if it doesn't change anything.
Um...
I don't know why I wanted to write.
Cool...
Uuh, I wanted tea!=)
I wanted to finish this post with a picture of some Monstrous thing, but I didn't find any proper monstrous pictures at first sight and I didn't bother to look further, so you'll just have to imagine it yourselves.
Päriselt
Pean õppima. Kell on palju. Oijah.
Niu.
Enivei. Mitte sellele ei mõelnud ma praegu...
Ma olen juba mõnda aega mõelnud, millest ma siia kirjutan.
See on minu päevik siin põhimõtteliselt.
Päevik ja lihtsalt niisama kurtmise ja spämmimise koht.
Aga millest ma põhiliselt kirjutan on mu elu. See, mis minuga juhtub. Lihtsalt mõne päeva, sündmuse kirjeldus.
See ei ole ju kõik.
Mu päevades toimub palju enamat.
Kõik, mida ma tunnen, millest mõtlen, mida pean oluliseks.
Et siis see, mis olen päriselt mina.
Kõik, mida ma päriselt tunnen.
Jne.
Miks ma sellest ei kirjuta?
Selleks, et keegi võib seda lugeda?
Vist mitte.
Või siiski?
Ma ei ole põhjustele mõelnud.
Ma võin näida pinnapealne. Inimesena, keda ei huvita miski peale selle, mis on kohe silme ees.
Aga see pole tõsi.
Ma mõtlen palju ja igasuguseid põnevaid asju.
Enda jaoks tähtsaid, see tähendab.
Aga ma ei ole kunagi pidanud vajalikuks neid eriti kellegagi jagada.
Esmapilgul võin ma tunduda ehk pisut... ma ei tea, ütleme, et kerglane või midagi. Nagu ma ei hooliks. Nagu ma ei peaks asju tähtsateks. Et lihtsalt libiseda läbi elu, ilma midagi olulist tegemata, mõtlemata, rääkimata, arutamata...
Aga see pole päris nii ju.
Ma lihtsalt ei räägi väga tihti tõsistest asjadest. Või lihtsalt asjadest, mis on olulised.
Ma teen tihtipeale nalja. No nii hästi-halvasti kui parasjagu välja tuleb. Aga mulle ei meeldi olla tõsine. Mitte selles mõttes, et morn, sellega ma saan hakkama, kui tuju tuleb. Ja vahest tuleb. Aga see läheb kergesti üle, kui ma tahan.
Aga selles mõttes, et mitte nalja teha. Olemata kerglane.
Ma ei tea ausalt öeldes, miks.
On niipalju lihtsam hoida kõik oma mõtted endale ja teha näiteks näljahädast rääkides nalja kui rääkida tõsiselt, mis elu mõned peavad elama.
Teate seda anekdooti, kus jõuluvana sõidab oma lendavate põhjapõtradega saaniga üle aafrika ja nälgivad kõhetud lapsed hüüavad ta poole ja küsivad, kus nende kingid on ja jõuluvana viibutab pahaselt näppu ning ütleb, et kinke saavad ainult need lapsed, kes hommikuti korralikult putru söövad?
Ehk kardan ma täiskasvanuks saada?
Ilmselt mitte. Ma arvan, et ma olen täiskasvanuks saanud juba ammu. Miskine lapsikus jääb muidugi alati meisse kõigisse ja see on tore. Aga siis kui kõik teised rääkisid koolis kuidas nad ikka vanematega tülitsesid ja rääkisid eelmisest diskost, mõtlesin mina, et wtf, grow up you kids, for christ sake! Ok. Loomulikult ma päris nii ei mõelnud, aga point on igatahes umbes selline. Ja täiskasvanuks saamine kui selline ei ole mind kunagi hirmutanud ju? Ainult see elu, kus tuleb liigselt arvestada ülejäänud maailmaga, aga sellest ma saan üle. Lihtsalt tuleb aru saada, et kõik teised on samamoodi inimesed kui ma isegi. Ja sellest olen ma juba aru saanud. Täiskasvanuid ei ole olemas. On ainult lapsed, kes sellest aru ei saa.
Võibolla on asi selles, et ma üritan inimestele meeldida ning nende naerma ajamine aitab ses suhtes.
See võib võimalik olla.
Mulle on ikkagi alles jäänud mingi osa sellest meeletust ebakindlusest, mis põhikoolis osa minust oli. Keskkoolis taganes see vaikselt ja nüüdseks on seda ainult killuke jäänud, aga alles on see ikkagi, et tulla tagasi kõige ebasobivamatel aegadel. Nagu... hakkad kellelegi helistama ja siis hüppab see sulle kallale ja sa ei julge enam helistada. Lihtsalt. Et ÄKKI. Ja MIS äkki, seda sa kas ei tea või on see äkki nii mõttetu, et endalgi hakkab imelik. Aga helistada lihtsalt EI SAA.
Sest äkki...
Aga üldiselt suudan ma praegu sellest üle olla. Ja seda ei juhtu tihti. Õnneks. Sest see on ääretult nõme asi.
Et siis igatahes. See võib olla üks põhjusi. Üritada inimestele meeldida. Jah.
See on üks koht, kus mu ebakindlus ikkagi välja lööb. Ma kardan, et ma ei meeldi kellelegi.
Ok, nii kaugele see ei lähe. Ma kardan, et mind talutakse ja unustatakse. Et minust ei hoolita väga. See ei kehti üldiselt ainult heade sõprade puhul. Ja kaine mõistus siinjuures väga ei aita.
Mul on niigi raske inimestega tuttavaks saada.
Mõnda võib see ehk imestama panna.
Aga võõrastega rääkima hakkamine nõuab mult ikkagi suurt julgust. Ja ma ei oska kunagi midagi rääkida.
Selleks saangi ma ekstravertsete inimestega paremini läbi, mis pole ka mingi ime. Kui keegi räägib palju, on mul endal lihtsam, ma ei karda, et ma pean meeleheitlikult midagi välja mõtlema hakkama...
Ja see on samuti asi, millele ma üldiselt ei mõtle. See lihtsalt on.
Ja teinekord ma võin vabalt mitu tundi järjest rääkida.
Kõik oleneb teisest inimesest.
Mõnega pole lihtsalt midagi ühist, aga nii see juba kord on, kõigiga, eksole.
Ja veel üheks põhjuseks, mis ei lase mul tõsine olla, on kodu.
Perekond siis täpsemalt.
Nõmedus.
Mul on tore perekond.
Üldiselt.
Põhimõtteliselt.
Teoreetiliselt.
Mida iganes, eksole...
Point on selles. Me kõik oleme üldiselt toredad inimesed.
Kõigil on muidugi omad vead.
Need las olla.
Pole olulised.
Aga üldiselt rääkides.
Noh.
Me lihtsalt ei räägi üksteisega.
Nagu tõsiselt.
Ma elan praegu Tartus ja käin võibolla kaks korda kuus kodus ja kas ma helistan koju ja tunnen puudust kõigist? Mõnikord ma näen ema msn-is ja siis ta küsib, kas ma koju tulen ja kas ma ikka õpin.
Ma mõtlesin just praegu esimest korda, et ma pole vist kordagi kodust puudust tundnud. Mitte millestki seal.
Nagu koduigatsuse mõttes.
Ma olen tahtnud kodust head arvutit. Photoshoppi tegelikult ainult, kui täpne olla. Telekat mõnikord, kui midagi head on tulemas. Sooja ahju ja oma tekki, kui külmad ilmad olid.
Aga ma oleks sama hästi jäänud rahule ka mõne teise photoshopiga arvutiga, mõne suvalise telekaga, mõne muu sooja tekiga.
Kui ma käin kodus, siis ma teen nalja, et ma käin seal ainult pesu pesemas ja süüa saamas.
Päriselt polegi see eriti naljakas.
Kiisut on muidugi tore kaissu võtta ja kutsaga jalutamas käia ja sooja ahju vastas istuda ja telekat vaadata ja kohvi juua.
Aga see ei peaks olema see, mis on kodu.
Kodu... kodu peaks olema midagi enamat, kui koht, kus pesu pesemas käia!
Perekond peaks olema see, mis aitab kodu luua.
Mul oli vahepeal MSNi nimes kirjas, et Tartu on kodu. Ma mõtlesin seda tõsiselt. Ma tulin ükskord peale nädalavahetust kodus Tartusse, astusin ühikas oma tuppa ja tundsin, et ma olen koju tagasi jõudnud.
Siin on midagi, mida kodus ei ole.
Armastust.
Ma ei tunne end kodus armastatult.
Mitte, et mind halvasti koheldaks.
Me teeme õdedega nõmedaid nalju, jah. See on see õeluse ja vendluse teema, eksole... Õed ei peagi läbi saama omavahel.
Aga ma tahaksin, et ma saaksin teinekord minna koju ja kui tahtmine on, siis lihtsalt oma õdesid kallistada!
Ma ei saa seda teha praegu.
See oleks "imelik".
Ja ma tahaksin, et kui ma läheksin koju, siis mind nähes esimese asjana ema naerataks.
Ja ma tahaksin, et ma saaksin isaga rääkida. Isa lihtsalt... on. Siin ja seal. Vahest on ja vahest pole. Tuleb hilja õhtul ja joob õlut ja jääb teleka ette magama mõne pikema filmi ajal ja ema käsib tal magama minna, kui norskamine talle närvidele käib.
Emale käib pidevalt kõik närvidele.
See on nõme.
Mulle käib närvidele, et emale kõik närvidele käib.
Ma tahan, et kõik oleksid rõõmsad kogu aeg.
See mulle vist kodus ei meeldigi.
Keegi ei naerata nii tihti, kui ma tahaks.
Ma mõtlen, lihtsalt niisama.
Nalja me teeme tihtipeale. Õdedega nõmedaid nalju.
Nemad teevad minu üle nalja.
Mina nende üle eriti nalja ei tee.
Sest mulle teeb ikkagi haiget, kui mu üle naerdakse.
Pidevalt, ma mõtlen.
Vahetevahel enese üle naermine on tervislik.
Aga kui seda tehakse päevas mitu korda, siis see ei ole hea. Üldse mitte.
Aga kui ma solvuksin konkreetselt ja ütleksin neile, et see oli valus, mis nad just ütlesid, oleksid nad pigem õnnelikud, et nali täppi läks. Ja teeksid sel teemal nalju tihemini edasi.
Ma teeksin ilmselt samamoodi.
Aga mitte nii tihti.
Ma ei taha teiste üle nalja teha, kui see kellelegi haiget võib teha.
See on nõme.
Nad ei saa sellest lihtsalt aru. Vähematl ma saan aru, et nad teevad ainult nalja. Aga see ei ole alati lohutus.
Esimesel semestril nutsin ma kodus käies tihtipeale. Sest seal oli nõme. Mu vanem õde kiusas mind.
Ema ka.
Ja nad ei saanud üldiselt arugi, kuidas see mulle haiget tegi.
Aga praegu on parem.
Leilal on oma poiss, kellega tal on alati piisavalt tegemist, et mind jäetakse üldiselt rahule.
Meelel on ilma Leilata igav ja ta peab minuga sõber olema, et tal kellegagi rääkida oleks. Ema... No enam ei tehta niipalju nalja minu üle, nii et tema läheb selle trendiga kaasa.
Mis on tore.
Ta on mind mitu korda nutma pannud tahtmatult.
Alati. Alati käisid mingid naljad selle üle, kui halvasti ma õpin, kui rumal ma olen, kui kole ma olen, kui paks ma olen.
Ma olen tark, ma tean seda. Laisk, jah. Aga tark. Õpin... no mitte väga hästi. Sest ma ei näe alati põhjust ja olen laisk. Ma ei ole eriti kole. Ma arvan, et ma ei ole kole. Ma tahaks, et mu nägu oleks vähem ümar. See on alati selline olnud, eriti palju seda parandada ei anna lihtsalt kaalu langetamisega. Paks ma ka ei ole. Võiksin kõhnem olla. Jah, loomulikult. Eriti arvestades, et mitte väga ammu ma olingi. Praegu see ei häiri mind, kui paks ma olen, kuigi natuke on küll plaanis alla võtta, et ma end ikkagi ilusamana tunneksin. Aga nad teevad ALATI minu üle nalja ja mitte kunagi Meele üle, kes on minust paksem! Miks? Pole õrna aimugi. Sellepärast, et ta ON paks?
Deem, ma ei kujuta ettegi.
See on nõme.
Ning ema on ka üks neist naljategijatest aeg-ajalt.
Isa vähemalt on selle koha pealt vait.
Aga ta on enam-vähem iga koha peal vait.
Teda on niigi harva näha kodus, sest ta käib ikka vanaisa juures garaazhis ja "joob meestega õlut". Kellega, ma täpselt ei tea, onu Kallega ja veel mingite külameestega. Aga see pole oluline, mind ei huvita, ta joob piisavalt vähe, et see käiks närvidele ainult emale, kellele käivad närvidele kõik asjad.
Ja siis on ta vahest kodus ja me vaatame kõik koos telekat. Hurray. Perekondlik meelelahutus.
Ja ilma telekata olemine on mind pannud mõistma KUI mõttetu telekas ikka on. Ma teadsin küll juba tundide kaupa telekat vaadates, et see on mõttetus, aga ma ei lasknud end siis sellest häirida.
Aga praegu ei suuda ma aru saada, miks raisata oma aega lihtsalt niisama mõttetusi vahtides, kui selle ajaga saab muid huvitavamaid mõttetusi teha.
Netis istuda.
Raamatut lugeda.
Joonistada.
Loomadega mängida.
Mida veel kodus teha saab...
Ee...
süüa...
ee, kindlasti on neid asju veel.
Edit: klaverit mängida. Just. Ja... ee...
Seal on meri.
Meri on hea.
Eelmine kord, kui ma kodus käisin, ei õnnestunud mul kordagi klaverit mängida, olgugi, et mul olid Igaühel on oma laul noodid kaasas, mis ma Karinilt sain. Lihtsalt alati, kui mul tahtmine oli, mängis telekas ja ma ei saanud.
Mu õele ei meeldi, kui ma klaverit mängin.
Ma ei mängi jah eriti hästi, so what?. Mina ei keela teda kunagi mängimast, aga ta ei tee seda muidugi.
Mulle meeldib klaverit mängida, aga ma lihtsalt ei saa.
Tuleb valida hetk, mil keegi ei vaata telekat (keeruline), ei maga (samuti keeruline), ei loe (jaa...) ega kuula raadiot (raadio kuulamiseks tuleb jälgida kõiki eelmisi punkte pluss järgmine). Ega käsi lihtsalt vait jääda, sest nad ei taha, et sa seda teeksid.
Ah.
Whatever.
Selle kõige kirjapanemine ei aidanud mind ausalt öeldes mingil moel.
Parem ei hakanud.
Halvem vist ka mitte.
Ma ei tea...
Lihtsalt elu on selline nagu ta on, miks üritada sinna midagi parata?
Always look on the bright side of life.
Pole mõtet end vaevata sellega, mis päriselt on.
Sest alati on kusagil mõni selline "päriselt", mis on pisutki etem.
Tuleb lihtsalt otsida...
Või midagi.
Kell on tegelikult palju.
Ja ma oleksin pidanud selle aja, mis ma siia kirjutasin, veetma õppides.
Mul on tahtmine see sissekanne kustutada, sest see tundub nii mõttetu.
Aga vahet ei ole.
Kui keegi loeb, siis lugegu.
Ma armastan oma perekonda ja nemad armastavad mind, aga me ei peaks liiga tihti kokku puutuma, siis saame me palju paremini läbi.
Just daily reports form now on, I guess.
Ma ei näe põhjust kirjutada sellest, mis on mu mõtetes, sest see on nagunii seal olemas ja oluline vaid minu jaoks.
Aga kirjutamine huvitavatest asjadest, olgu need siis positiivsed või negatiivsed kannavad vähemalt teraapilist eesmärki.
Headest asjadest on hea kirjutada. Halbadest saab alati midagi head leida või neist vähemalt õppust võtta.
Ning kõik asjad näevad tagantjärele meenutuste valguses pisut teistsugused välja kui "laivis".
Et siis jah.
Kui kellelgi on vaja, et ma oleksin päriselt-päriselt tõsine, siis võib mind ette hoiatada.
Alati kasulik.
Muidu oleneb inimesest, mõne seltskonnas olen ma alati pisut tõsisem kui mujal.
Yeah, whatever.
Mul on nii pointless tunne lihtsalt praegu.
Lähen õpin.
Niu.
Enivei. Mitte sellele ei mõelnud ma praegu...
Ma olen juba mõnda aega mõelnud, millest ma siia kirjutan.
See on minu päevik siin põhimõtteliselt.
Päevik ja lihtsalt niisama kurtmise ja spämmimise koht.
Aga millest ma põhiliselt kirjutan on mu elu. See, mis minuga juhtub. Lihtsalt mõne päeva, sündmuse kirjeldus.
See ei ole ju kõik.
Mu päevades toimub palju enamat.
Kõik, mida ma tunnen, millest mõtlen, mida pean oluliseks.
Et siis see, mis olen päriselt mina.
Kõik, mida ma päriselt tunnen.
Jne.
Miks ma sellest ei kirjuta?
Selleks, et keegi võib seda lugeda?
Vist mitte.
Või siiski?
Ma ei ole põhjustele mõelnud.
Ma võin näida pinnapealne. Inimesena, keda ei huvita miski peale selle, mis on kohe silme ees.
Aga see pole tõsi.
Ma mõtlen palju ja igasuguseid põnevaid asju.
Enda jaoks tähtsaid, see tähendab.
Aga ma ei ole kunagi pidanud vajalikuks neid eriti kellegagi jagada.
Esmapilgul võin ma tunduda ehk pisut... ma ei tea, ütleme, et kerglane või midagi. Nagu ma ei hooliks. Nagu ma ei peaks asju tähtsateks. Et lihtsalt libiseda läbi elu, ilma midagi olulist tegemata, mõtlemata, rääkimata, arutamata...
Aga see pole päris nii ju.
Ma lihtsalt ei räägi väga tihti tõsistest asjadest. Või lihtsalt asjadest, mis on olulised.
Ma teen tihtipeale nalja. No nii hästi-halvasti kui parasjagu välja tuleb. Aga mulle ei meeldi olla tõsine. Mitte selles mõttes, et morn, sellega ma saan hakkama, kui tuju tuleb. Ja vahest tuleb. Aga see läheb kergesti üle, kui ma tahan.
Aga selles mõttes, et mitte nalja teha. Olemata kerglane.
Ma ei tea ausalt öeldes, miks.
On niipalju lihtsam hoida kõik oma mõtted endale ja teha näiteks näljahädast rääkides nalja kui rääkida tõsiselt, mis elu mõned peavad elama.
Teate seda anekdooti, kus jõuluvana sõidab oma lendavate põhjapõtradega saaniga üle aafrika ja nälgivad kõhetud lapsed hüüavad ta poole ja küsivad, kus nende kingid on ja jõuluvana viibutab pahaselt näppu ning ütleb, et kinke saavad ainult need lapsed, kes hommikuti korralikult putru söövad?
Ehk kardan ma täiskasvanuks saada?
Ilmselt mitte. Ma arvan, et ma olen täiskasvanuks saanud juba ammu. Miskine lapsikus jääb muidugi alati meisse kõigisse ja see on tore. Aga siis kui kõik teised rääkisid koolis kuidas nad ikka vanematega tülitsesid ja rääkisid eelmisest diskost, mõtlesin mina, et wtf, grow up you kids, for christ sake! Ok. Loomulikult ma päris nii ei mõelnud, aga point on igatahes umbes selline. Ja täiskasvanuks saamine kui selline ei ole mind kunagi hirmutanud ju? Ainult see elu, kus tuleb liigselt arvestada ülejäänud maailmaga, aga sellest ma saan üle. Lihtsalt tuleb aru saada, et kõik teised on samamoodi inimesed kui ma isegi. Ja sellest olen ma juba aru saanud. Täiskasvanuid ei ole olemas. On ainult lapsed, kes sellest aru ei saa.
Võibolla on asi selles, et ma üritan inimestele meeldida ning nende naerma ajamine aitab ses suhtes.
See võib võimalik olla.
Mulle on ikkagi alles jäänud mingi osa sellest meeletust ebakindlusest, mis põhikoolis osa minust oli. Keskkoolis taganes see vaikselt ja nüüdseks on seda ainult killuke jäänud, aga alles on see ikkagi, et tulla tagasi kõige ebasobivamatel aegadel. Nagu... hakkad kellelegi helistama ja siis hüppab see sulle kallale ja sa ei julge enam helistada. Lihtsalt. Et ÄKKI. Ja MIS äkki, seda sa kas ei tea või on see äkki nii mõttetu, et endalgi hakkab imelik. Aga helistada lihtsalt EI SAA.
Sest äkki...
Aga üldiselt suudan ma praegu sellest üle olla. Ja seda ei juhtu tihti. Õnneks. Sest see on ääretult nõme asi.
Et siis igatahes. See võib olla üks põhjusi. Üritada inimestele meeldida. Jah.
See on üks koht, kus mu ebakindlus ikkagi välja lööb. Ma kardan, et ma ei meeldi kellelegi.
Ok, nii kaugele see ei lähe. Ma kardan, et mind talutakse ja unustatakse. Et minust ei hoolita väga. See ei kehti üldiselt ainult heade sõprade puhul. Ja kaine mõistus siinjuures väga ei aita.
Mul on niigi raske inimestega tuttavaks saada.
Mõnda võib see ehk imestama panna.
Aga võõrastega rääkima hakkamine nõuab mult ikkagi suurt julgust. Ja ma ei oska kunagi midagi rääkida.
Selleks saangi ma ekstravertsete inimestega paremini läbi, mis pole ka mingi ime. Kui keegi räägib palju, on mul endal lihtsam, ma ei karda, et ma pean meeleheitlikult midagi välja mõtlema hakkama...
Ja see on samuti asi, millele ma üldiselt ei mõtle. See lihtsalt on.
Ja teinekord ma võin vabalt mitu tundi järjest rääkida.
Kõik oleneb teisest inimesest.
Mõnega pole lihtsalt midagi ühist, aga nii see juba kord on, kõigiga, eksole.
Ja veel üheks põhjuseks, mis ei lase mul tõsine olla, on kodu.
Perekond siis täpsemalt.
Nõmedus.
Mul on tore perekond.
Üldiselt.
Põhimõtteliselt.
Teoreetiliselt.
Mida iganes, eksole...
Point on selles. Me kõik oleme üldiselt toredad inimesed.
Kõigil on muidugi omad vead.
Need las olla.
Pole olulised.
Aga üldiselt rääkides.
Noh.
Me lihtsalt ei räägi üksteisega.
Nagu tõsiselt.
Ma elan praegu Tartus ja käin võibolla kaks korda kuus kodus ja kas ma helistan koju ja tunnen puudust kõigist? Mõnikord ma näen ema msn-is ja siis ta küsib, kas ma koju tulen ja kas ma ikka õpin.
Ma mõtlesin just praegu esimest korda, et ma pole vist kordagi kodust puudust tundnud. Mitte millestki seal.
Nagu koduigatsuse mõttes.
Ma olen tahtnud kodust head arvutit. Photoshoppi tegelikult ainult, kui täpne olla. Telekat mõnikord, kui midagi head on tulemas. Sooja ahju ja oma tekki, kui külmad ilmad olid.
Aga ma oleks sama hästi jäänud rahule ka mõne teise photoshopiga arvutiga, mõne suvalise telekaga, mõne muu sooja tekiga.
Kui ma käin kodus, siis ma teen nalja, et ma käin seal ainult pesu pesemas ja süüa saamas.
Päriselt polegi see eriti naljakas.
Kiisut on muidugi tore kaissu võtta ja kutsaga jalutamas käia ja sooja ahju vastas istuda ja telekat vaadata ja kohvi juua.
Aga see ei peaks olema see, mis on kodu.
Kodu... kodu peaks olema midagi enamat, kui koht, kus pesu pesemas käia!
Perekond peaks olema see, mis aitab kodu luua.
Mul oli vahepeal MSNi nimes kirjas, et Tartu on kodu. Ma mõtlesin seda tõsiselt. Ma tulin ükskord peale nädalavahetust kodus Tartusse, astusin ühikas oma tuppa ja tundsin, et ma olen koju tagasi jõudnud.
Siin on midagi, mida kodus ei ole.
Armastust.
Ma ei tunne end kodus armastatult.
Mitte, et mind halvasti koheldaks.
Me teeme õdedega nõmedaid nalju, jah. See on see õeluse ja vendluse teema, eksole... Õed ei peagi läbi saama omavahel.
Aga ma tahaksin, et ma saaksin teinekord minna koju ja kui tahtmine on, siis lihtsalt oma õdesid kallistada!
Ma ei saa seda teha praegu.
See oleks "imelik".
Ja ma tahaksin, et kui ma läheksin koju, siis mind nähes esimese asjana ema naerataks.
Ja ma tahaksin, et ma saaksin isaga rääkida. Isa lihtsalt... on. Siin ja seal. Vahest on ja vahest pole. Tuleb hilja õhtul ja joob õlut ja jääb teleka ette magama mõne pikema filmi ajal ja ema käsib tal magama minna, kui norskamine talle närvidele käib.
Emale käib pidevalt kõik närvidele.
See on nõme.
Mulle käib närvidele, et emale kõik närvidele käib.
Ma tahan, et kõik oleksid rõõmsad kogu aeg.
See mulle vist kodus ei meeldigi.
Keegi ei naerata nii tihti, kui ma tahaks.
Ma mõtlen, lihtsalt niisama.
Nalja me teeme tihtipeale. Õdedega nõmedaid nalju.
Nemad teevad minu üle nalja.
Mina nende üle eriti nalja ei tee.
Sest mulle teeb ikkagi haiget, kui mu üle naerdakse.
Pidevalt, ma mõtlen.
Vahetevahel enese üle naermine on tervislik.
Aga kui seda tehakse päevas mitu korda, siis see ei ole hea. Üldse mitte.
Aga kui ma solvuksin konkreetselt ja ütleksin neile, et see oli valus, mis nad just ütlesid, oleksid nad pigem õnnelikud, et nali täppi läks. Ja teeksid sel teemal nalju tihemini edasi.
Ma teeksin ilmselt samamoodi.
Aga mitte nii tihti.
Ma ei taha teiste üle nalja teha, kui see kellelegi haiget võib teha.
See on nõme.
Nad ei saa sellest lihtsalt aru. Vähematl ma saan aru, et nad teevad ainult nalja. Aga see ei ole alati lohutus.
Esimesel semestril nutsin ma kodus käies tihtipeale. Sest seal oli nõme. Mu vanem õde kiusas mind.
Ema ka.
Ja nad ei saanud üldiselt arugi, kuidas see mulle haiget tegi.
Aga praegu on parem.
Leilal on oma poiss, kellega tal on alati piisavalt tegemist, et mind jäetakse üldiselt rahule.
Meelel on ilma Leilata igav ja ta peab minuga sõber olema, et tal kellegagi rääkida oleks. Ema... No enam ei tehta niipalju nalja minu üle, nii et tema läheb selle trendiga kaasa.
Mis on tore.
Ta on mind mitu korda nutma pannud tahtmatult.
Alati. Alati käisid mingid naljad selle üle, kui halvasti ma õpin, kui rumal ma olen, kui kole ma olen, kui paks ma olen.
Ma olen tark, ma tean seda. Laisk, jah. Aga tark. Õpin... no mitte väga hästi. Sest ma ei näe alati põhjust ja olen laisk. Ma ei ole eriti kole. Ma arvan, et ma ei ole kole. Ma tahaks, et mu nägu oleks vähem ümar. See on alati selline olnud, eriti palju seda parandada ei anna lihtsalt kaalu langetamisega. Paks ma ka ei ole. Võiksin kõhnem olla. Jah, loomulikult. Eriti arvestades, et mitte väga ammu ma olingi. Praegu see ei häiri mind, kui paks ma olen, kuigi natuke on küll plaanis alla võtta, et ma end ikkagi ilusamana tunneksin. Aga nad teevad ALATI minu üle nalja ja mitte kunagi Meele üle, kes on minust paksem! Miks? Pole õrna aimugi. Sellepärast, et ta ON paks?
Deem, ma ei kujuta ettegi.
See on nõme.
Ning ema on ka üks neist naljategijatest aeg-ajalt.
Isa vähemalt on selle koha pealt vait.
Aga ta on enam-vähem iga koha peal vait.
Teda on niigi harva näha kodus, sest ta käib ikka vanaisa juures garaazhis ja "joob meestega õlut". Kellega, ma täpselt ei tea, onu Kallega ja veel mingite külameestega. Aga see pole oluline, mind ei huvita, ta joob piisavalt vähe, et see käiks närvidele ainult emale, kellele käivad närvidele kõik asjad.
Ja siis on ta vahest kodus ja me vaatame kõik koos telekat. Hurray. Perekondlik meelelahutus.
Ja ilma telekata olemine on mind pannud mõistma KUI mõttetu telekas ikka on. Ma teadsin küll juba tundide kaupa telekat vaadates, et see on mõttetus, aga ma ei lasknud end siis sellest häirida.
Aga praegu ei suuda ma aru saada, miks raisata oma aega lihtsalt niisama mõttetusi vahtides, kui selle ajaga saab muid huvitavamaid mõttetusi teha.
Netis istuda.
Raamatut lugeda.
Joonistada.
Loomadega mängida.
Mida veel kodus teha saab...
Ee...
süüa...
ee, kindlasti on neid asju veel.
Edit: klaverit mängida. Just. Ja... ee...
Seal on meri.
Meri on hea.
Eelmine kord, kui ma kodus käisin, ei õnnestunud mul kordagi klaverit mängida, olgugi, et mul olid Igaühel on oma laul noodid kaasas, mis ma Karinilt sain. Lihtsalt alati, kui mul tahtmine oli, mängis telekas ja ma ei saanud.
Mu õele ei meeldi, kui ma klaverit mängin.
Ma ei mängi jah eriti hästi, so what?. Mina ei keela teda kunagi mängimast, aga ta ei tee seda muidugi.
Mulle meeldib klaverit mängida, aga ma lihtsalt ei saa.
Tuleb valida hetk, mil keegi ei vaata telekat (keeruline), ei maga (samuti keeruline), ei loe (jaa...) ega kuula raadiot (raadio kuulamiseks tuleb jälgida kõiki eelmisi punkte pluss järgmine). Ega käsi lihtsalt vait jääda, sest nad ei taha, et sa seda teeksid.
Ah.
Whatever.
Selle kõige kirjapanemine ei aidanud mind ausalt öeldes mingil moel.
Parem ei hakanud.
Halvem vist ka mitte.
Ma ei tea...
Lihtsalt elu on selline nagu ta on, miks üritada sinna midagi parata?
Always look on the bright side of life.
Pole mõtet end vaevata sellega, mis päriselt on.
Sest alati on kusagil mõni selline "päriselt", mis on pisutki etem.
Tuleb lihtsalt otsida...
Või midagi.
Kell on tegelikult palju.
Ja ma oleksin pidanud selle aja, mis ma siia kirjutasin, veetma õppides.
Mul on tahtmine see sissekanne kustutada, sest see tundub nii mõttetu.
Aga vahet ei ole.
Kui keegi loeb, siis lugegu.
Ma armastan oma perekonda ja nemad armastavad mind, aga me ei peaks liiga tihti kokku puutuma, siis saame me palju paremini läbi.
Just daily reports form now on, I guess.
Ma ei näe põhjust kirjutada sellest, mis on mu mõtetes, sest see on nagunii seal olemas ja oluline vaid minu jaoks.
Aga kirjutamine huvitavatest asjadest, olgu need siis positiivsed või negatiivsed kannavad vähemalt teraapilist eesmärki.
Headest asjadest on hea kirjutada. Halbadest saab alati midagi head leida või neist vähemalt õppust võtta.
Ning kõik asjad näevad tagantjärele meenutuste valguses pisut teistsugused välja kui "laivis".
Et siis jah.
Kui kellelgi on vaja, et ma oleksin päriselt-päriselt tõsine, siis võib mind ette hoiatada.
Alati kasulik.
Muidu oleneb inimesest, mõne seltskonnas olen ma alati pisut tõsisem kui mujal.
Yeah, whatever.
Mul on nii pointless tunne lihtsalt praegu.
Lähen õpin.
kolmapäev, 29. märts 2006
Täna...
Täna avastasin ma, et täna on kolmapäev.
Täna.
Jep.
Ma pean õppima!!!!!!!:'C
Palju.
Sain ühe pildi skännitud.
Siin.
Otsin tööd vaikselt.
Lähen keskkooli lõpueksamitele vaatlejaks=B.
Raha eriti palju ei saa, aga midagi siiski.
Mm... kui transpordile eriti ei kuluta, peaks Rabarocki või HRLi pileti kätte saama kokkuvõttes...
Jah.
Busy nüüd jälle=)
Täna.
Jep.
Ma pean õppima!!!!!!!:'C
Palju.
Sain ühe pildi skännitud.
Siin.
Otsin tööd vaikselt.
Lähen keskkooli lõpueksamitele vaatlejaks=B.
Raha eriti palju ei saa, aga midagi siiski.
Mm... kui transpordile eriti ei kuluta, peaks Rabarocki või HRLi pileti kätte saama kokkuvõttes...
Jah.
Busy nüüd jälle=)
esmaspäev, 27. märts 2006
Teen kaotatud aega tasa:)
Teen kaotatud aega tasa:).
Hulk poste lühikese ajaga=)
Hei, see on õige ju=P
Ainult miks see hidden peaks olema, sellest ma ei saa küll aru;)
Hulk poste lühikese ajaga=)
Your hidden talent is lying You are able to lie to anyone and get away with it. Sometimes you even do it for fun. You are specifically skilled at acting and bluffing during poker. And you know that to be a good liar you should give lots of details, to be a great one you give no details at all. Take this quiz at QuizGalaxy.com |
Hei, see on õige ju=P
Ainult miks see hidden peaks olema, sellest ma ei saa küll aru;)
Elu on lill
Tulin just joonistamast, pidime üksteist joonistama paaris. Ma tegin täitsa ilusa pildi, õpetaja tegi mingi komplimendi nina kohta, refleks oli hästi tehtud;). Aga sarnasust ma ei tabanud ja sellest on kahju=/.
No tore oli igatahes.
Ostsin poest kaks säästukohukest ja piima.
Sõin kohukesed ära ja joon nüüd piima, käin raamatukogus raamatuid ära viimas ja õppimiseks asju võtmas ja hakkan kirjutama.
Praegu chillin niisama netis. Loen vast Full Metal Alchemisti veidi. See on põnev:).
Vahetasin oma profiilis pildi ära, aga ta pole seda veel muutnud...
Ok, polnudki midagi öelda tegelt.
Jumala ilus ilm on. Nagu kevad oleks päriselt kätte jõudnud:).
Kella keerati vahepeal. See on paha. Õhtul pole hullu, ainult kummaliselt valge on...
Aga hommikud on kurjad;).
Ja Töll tuleb varsti jälle Tartu!
Ma pean raha teenima.
Ok, hiljem kirjutab.
No tore oli igatahes.
Ostsin poest kaks säästukohukest ja piima.
Sõin kohukesed ära ja joon nüüd piima, käin raamatukogus raamatuid ära viimas ja õppimiseks asju võtmas ja hakkan kirjutama.
Praegu chillin niisama netis. Loen vast Full Metal Alchemisti veidi. See on põnev:).
Vahetasin oma profiilis pildi ära, aga ta pole seda veel muutnud...
Ok, polnudki midagi öelda tegelt.
Jumala ilus ilm on. Nagu kevad oleks päriselt kätte jõudnud:).
Kella keerati vahepeal. See on paha. Õhtul pole hullu, ainult kummaliselt valge on...
Aga hommikud on kurjad;).
Ja Töll tuleb varsti jälle Tartu!
Ma pean raha teenima.
Ok, hiljem kirjutab.
pühapäev, 26. märts 2006
Viru Keskuse kogemus
Kirjutasin neile;).
Vaatab, mida nad vastavad. Kui üldse, muidugi...
Tere,
ma viibisin reedel 24. märtsil Viru Keskuses, oodates oma sõpra. Ma seisin aatriumis, posti juures, mille küljes on kaubanduskeskuse kaart ning mõne aja pärast hakkas tunda andma mu jalg, mida ma olin hiljuti vigastanud. Kuna läheduses ei paistnud ühtegi vaba pinki, ning me olime sõbraga kohtumispaiga juba varem kokku leppinud, ei hakanud ma kaugemale minema vaid istusin sinnasamma põrandale maha.
Rahvast ei olnud palju ja kellelgi ees ma ei olnud. Mõne aja pärast tuli mu juurde turvamees ning palus mul lahkuda.
Ma küsisin, milles on probleem, ent ei ma ei saanud korralikku vastust. Mulle räägiti midagi avalikust kohast...
Kuna ma polnud õiges vaidlemistujus ning turvameeste elu pole niigi kerge, ajasin end püsti ja lonkasin minema.
Eemalt leidsin isegi ühe vaba pingi ning hõivasin selle seniks, kuni jalg enam valu ei teinud ning läksin tagasi. Sõbraga saime kokku, keegi viga ei saanud, aga minu päev oli rikutud mõneks ajaks.
Ma ei kirjutanud selleks, et süüdistada turvameest või midagi, sest ju ma nägin seal istudes potensiaalselt ohtlik välja, poed ja kallid kaubad käe-jala ulatuses. Pealegi torkas minusugune haaknõelastatud kaabu ja pika mantliga tudeng teismeliste hängijate seas ilmselt hästi silma.
Tegelikult on asi lihtsalt selles, et ma tahaks teada, miks ei lubata Viru Keskuses põrandal istuda?
Ma ei näe, mis selles nii ohtlikku või halba on, nii et see tekitas minus lihtsalt uudishimu.
Teie vastust ootama jäädes,
Luule Lille.
__________________________
Kõike, mida te ütlete võidakse kasutada teie vastu.
Ei, tegelikult lihtsalt kui asi, mida sa ütled, tundub mulle huvitav või põnev või midagi, panen ma selle ehk oma blogisse üles, kui sa seda otsesõnu keelanud ei ole. Aga ma ei kasuta seda kurjasti. Ning mu blogi loeb umbes kümme inimest vist. Kui niigi palju...
http://koobas.blogspot.com/
Vaatab, mida nad vastavad. Kui üldse, muidugi...
Tere,
ma viibisin reedel 24. märtsil Viru Keskuses, oodates oma sõpra. Ma seisin aatriumis, posti juures, mille küljes on kaubanduskeskuse kaart ning mõne aja pärast hakkas tunda andma mu jalg, mida ma olin hiljuti vigastanud. Kuna läheduses ei paistnud ühtegi vaba pinki, ning me olime sõbraga kohtumispaiga juba varem kokku leppinud, ei hakanud ma kaugemale minema vaid istusin sinnasamma põrandale maha.
Rahvast ei olnud palju ja kellelgi ees ma ei olnud. Mõne aja pärast tuli mu juurde turvamees ning palus mul lahkuda.
Ma küsisin, milles on probleem, ent ei ma ei saanud korralikku vastust. Mulle räägiti midagi avalikust kohast...
Kuna ma polnud õiges vaidlemistujus ning turvameeste elu pole niigi kerge, ajasin end püsti ja lonkasin minema.
Eemalt leidsin isegi ühe vaba pingi ning hõivasin selle seniks, kuni jalg enam valu ei teinud ning läksin tagasi. Sõbraga saime kokku, keegi viga ei saanud, aga minu päev oli rikutud mõneks ajaks.
Ma ei kirjutanud selleks, et süüdistada turvameest või midagi, sest ju ma nägin seal istudes potensiaalselt ohtlik välja, poed ja kallid kaubad käe-jala ulatuses. Pealegi torkas minusugune haaknõelastatud kaabu ja pika mantliga tudeng teismeliste hängijate seas ilmselt hästi silma.
Tegelikult on asi lihtsalt selles, et ma tahaks teada, miks ei lubata Viru Keskuses põrandal istuda?
Ma ei näe, mis selles nii ohtlikku või halba on, nii et see tekitas minus lihtsalt uudishimu.
Teie vastust ootama jäädes,
Luule Lille.
__________________________
Kõike, mida te ütlete võidakse kasutada teie vastu.
Ei, tegelikult lihtsalt kui asi, mida sa ütled, tundub mulle huvitav või põnev või midagi, panen ma selle ehk oma blogisse üles, kui sa seda otsesõnu keelanud ei ole. Aga ma ei kasuta seda kurjasti. Ning mu blogi loeb umbes kümme inimest vist. Kui niigi palju...
http://koobas.blogspot.com/
Kokkukas.
No ja kokkuka beforepartyt ei maksa ka unustada.
Ilmselt ajan ma mõnede sündmuste kronoloogilise järjekorra segi ja teised unustan lihtsalt ära.
Ja nimede peale on mu mälu lootusetu.
Kokkukas toimus siis eelmisel pühapäeval, 19 märtsil. (Hmm, kas seal käib koma või ei? Ei mäleta...)
Minu jaoks sai asi alguse laupäeva hommikul, kui ma sain hommikul vara kõne Riionilt, kes sõimas mind rängalt selle eest, et ma veel bussijaamas ei olnud.
Okei, ta ei sõimanud tegelikult, aga see kõlas dramaatilisemalt;). Ma tegin just süüa, nii et pidin toidu Zurguti hoole alla jätma ja ise Riionile järele minema. Panin saapad jalga ja jooksin mantli lehvides bussijaama. Seal istus mingi parm ja mingi tädi ja peale hoolikat otsimist leidsin, et hetkel kõige imelikum inimene bussijaamas ootas kella all. Nii ma kohtusingi Riioniga.
Ta nägi enam-vähem selline välja, nagu ma arvasin, aga ma olin temast pilte ka näinud varem. Jaa... Ning tegelikult jõudis buss 20 minti varem, mitte mina ei jäänud hiljaks;) Läksime siis minu juurde tagasi, ajasime juttu veidi. Sõime siis natuke, Riion pakkis oma asju pisut lahtimale, otsis oma CDd välja, et ei peaks minu muusikat kuulama. Zurgutt kadus ära millalgi, meie hängisime mõnda aega veel minu pool ja olime juba üpris lõbusas tujus, sest me oleme mõlemad imelikud ja me saime imelikku juttu ajadaX). Mida täpsemalt, seda ma hästi ei mäleta, aga tore oli;). Ee... Tegelt käisime millalgi vara veel Ülikooli Raamatukogust läbi ja varastasime sealt kuulsa Haapsalu Õudusfilmide Festivali plakati (Seal on Metsatöllu nimi peal kirjas=(. Mina ei saanud minna sinna. Aga Töll tuleb 13.05 Tartusse=B. Ja ma kavatsen nälgida;). Kuigi tegelt see ei maksa nii palju, 75.-. Igatahes, niipea kui saan, ostan pileti ära=B). See on suur A1 formaadis plakat. Ma tegin nägu nagu oleks täiesti normaalne keset päeva raamatukogust plakateid ära viia. Riion valvas:B. Keegi ei tülitanud meid igatahes, nii et nüüd on see mul siin seina peal üleval;).
Millalgi lõuna paiku või nii (ok, mul pole õrna aimugi. Mina ja mu mälu. Rohkem polegi öelda midagi.) läksime Kaubamajja, et Inwega kokku saada. Mul õnnestus keerdukse otsa joosta. Kõigil oli lõbus, Inwe oli ka just teisel pool, tal õnnestus seda näha.
Siis läksime vist otse Urgu. Seal nägime Faramiri. Kes näeb Riioni sõnul välja nagu koopaorav.
Farale see muidugi ei meeldi.
Deem. Ma kuulan Töllu ja see võtab kirjutamise tempo hullult maha, kui vahepeal kaasa laulma hakata;).
Ma pole kindel, kas Riion seda Farale ütles üldse? Vist mitte...=B
No igatahes me kiusasime Urus Faramiri. No põhiliselt kiusas Riion. Fara läks talle kallale ka, üritas teda plastmasskahvliga ära tappa ja puha;).
No lõbus oli üldiselt;). Mm... Siis on mu mälus lünk, peale mida oleme me Aka, Riioni ja veel kellegagi Zavoodis.
Seal oli meil väga tore, ajasime väga kahtlast juttu ja irvitasime palju ja olime muidu muhedad;).
Mingi aja pärast saatsime Aka Urgu (ma arvan, et umbes nii see kõik toimus), ma kukkusin vahepeal, libe oli igal pool, sest kevad oli kätte jõudnud, päeval sulas, öösel külmetas... Valus polnud ega midagi, ainult külm nats=P.
Siis jõudsime urgu, seal tuli välja, et põlv on verine. Tõmbasime vetsupaberiga puhtaks, panime plaastri peale, kõik kes aitasid panid oma nime kirja peale. Riino;) ja teised.
Siis läksime Riioni ja selle nimetu tüdrukuga minu poole, käisime enne poest läbi, ostsime üht-koma-teist.
Sõjahunt oli praegu. Jätkame siis.
Istusime siis minu pool mõnda aega, sõime mingit väga head juustu, suure paki kartulikrõpsu, mingit mahla või midagi oli ka... Tegime metsamarjasiidri jäätist;). Mitte palju muidugi. Aga jäätisena oli see isegi söödav, muidu mulle eriti ei maitsenud... Umbes poole pooleteiseliitrisest pudelist saime otsa isegi.
No ja läksime magama. Mul on umbes kaks-kolm varianti selle inimese nimeks, kelle nimes ma kindel ei ole, nii et päris nimetu ta ei ole, aga ma ei hakka pakkuma praegu:P. Igatahes sai Riion üksinda mu endise toanaabri voodis magada ja mina pidin laskma end kaissu võtta.
Järgmisel hommikul tõusime umbes üheksa paiku. Varem vist. Vara igatahes. Ärkasime ja sõime. Teise paki krõpse sõime näiteks ära, mis meil veel alles oli. See tegi januseks ja juua ei olnud midagi, nii et me võtsime paar lonksu siidrit peale=|.
Varsti helistas meile Inwe ja andis edasi paanilise teaadaande, et Krooks tehakse pühapäeval lahti alles kaheteistkümnest ja kokkukas pidi algama kell 11. Me pidime siis urgu kobima ja seal elutsevatele efflastele seda edasi ütlema. Jõudsime kohale. Ütlesime edasi. Läksime kesklinna poole tagasi, sest mul oli kohvi vaja. Paarikümne meetri pärast helistas Goblin ja ütles, et Inwel polnud õigus. Jep. Nii läksime Krooksu otse.
Seal oli väike kamp juba ees. Mul olid mu imelikolemisriided seljas muuseas. Ilusad saapad, minikleit ja lilla lips. Oli vist jah lips. Tõenäoliselt. Ma usun. Ja kaabu? Jah, mu ilus kaabu, mille ma ostsin hiljuti 50 eegu eest. See on ilus. Ma unustasin ta jälle koju.
Ühinesime teistega, näitasime rahvale Riionit. Mina olen osa rahvast näinud eelmisel suvel ja sügisel või millalgi ka korra. Sügisest ei mäleta ma suurt rohkemat midagi, kui et mängisime malet natuke ja ma tegin Tartzile pähe ja mängisime Labyrinti, kus mu nupp võeti pantvangi ja Goblin ähvardas tal kõri läbi lõigata. Ma olin sel hetkel lihtsalt pealtvaataja ja keegi ei hoolinud minust! Nii et ma saingi surma=(.
Igatahes... Krooksus istusime tükk aega. Kes olid seal, need olid. Need teavad=B.
Vahepealne dramaatiline episood...
Krooksu tuli mees, kes nägi välja täpselt nagu Kuriraivo! Ma ikka vaatasin teda ja mõtlesin, et ta näeb ikka TÄPSELT sedamoodi välja. Ja siis tuli sisse Markus. Niu!!!!!!!! Ma sain shoki. Ei jõudnud autogrammi ega midagi küsida, istusin ja vahtisin neid:B. Nad läksid suht kohe ära ka... Niu.
Niu.
Aga ma nägin neid:)
No lõbus oli meil seal igatahes. Zurgutt oli ka seal välisvaatlejana. Ta nägi välja nagu kääbik;). Mis oli väga armas;). Loomolend andis mulle JtHMi koomiksid plaadi peal (Yay, ma tänan väga. Mul pole veel läbi need, aga ega nad kaua vastu pea;)). Mängisime mingi hulga rahvaga Aliast veel, kui meid vähemaks oli jäänud.
Lõpuks kolisime minema. Käisime kaubamajas süüa ostmas veel. Seal oli hulk väikseid hängijaid. Üks emo jäi eriti silma, tal oli hullult paks silmameik ja ta lakkus meelalt pulgakommi, kui me sisse läksime. Igatahes, ostsime siis midagi süüa ja põgenesime sealt. Riionil oli väga hea meel sealt pääseda, nii et jõudes välisukseni jooksis ta kenasti aegluubis selle poole ning üle kaubamaja kostis valjult "Vaadake seda haiget tüüpi seal!" selle armsa eelmainitud emo poolt. Sellele vastas üle kaubamaja minu vali naer. Mis jätkus veel tükk aega kuni me välja olime jõudnud.
Kui me jõudsime üle kaubamaja ristmiku, kekslesid Riion ja Fara rõõmsalt käsikäes veel, mis oli väga lahe ning mul on kahju, et keegi pilti ei teinud=/.
Ee... mida me urus tegime? Twisterit sai mängitud, seda küll:). Mina vaatasin pealt, sest mul oli mu eelmainitud minikleit seljas. No ma vahepeal ühinesin umbes kolmeks korraks, kuni ma pidin kükitama, siis andsin alla;).
Inimesed musitseerisid ka muidugi .Kas Kirves oli siis juba kohal? No ta tuli igatahes millalgi. Mina mängisin trummi natuke:). Kirves ja Fara kitarri. Keegi laulis ja Fara mängis parmupilli ka, mis oli... ee... kellegi oma:).
Me põgenesime sadomasotuppa vahepeal (sai nime selle järgi, et seal olid seintel ketid ja hobusepealuu. Miks hobune surnud oli, sellest me ei räägi.) ja mängisime pimedas koos Faraga. Mmmmmmm.... mõnus oli. Lihtsalt niisama trummi taguda... Esimene kord, kus ma selle vabalt kätte sain põhimõtteliselt. Ja see oli SUUR trumm. No suurem kui need, mis meil Öökulli noortekeskuses kasutada on, igatahes). No juttu sai ka aetud ja fun oli igatahes.
Hulk toredat rahvast oli seal.
Õhtul läksime Riioni ja Kirvega minu juurde veel. Oli lõbus=B.
Mängisime... kitarri.
Ja laulsime:).
Kirvel on mõnus hääl:P
Ma loodan, et naabreid eriti polnud, vahepeal laulsime päris kõvasti...
Kumbaya!
Mingi kella viie-poole viie paiku käisime Kirvega all automaadist helistamas, sest ta oli mingi kahtlase sõnumi saanud kunagi. Keegi ei võtnud vastu igatahes. Siis käisime maja all katakombides veel ja läksime millalgi magama ka:).
Riion magas voodis jälle, mina olin sunnitud ühe madratsi Kirvele põrandale loovutama, sest ma ei tahtnud kaissu minna seekord;P.
Ohjumal, oli see vast öö... Väga, väga meeldejääv;).
Okei, sellega jõudsin ma kokkukapäeva lõpuni.
Teinekord kirjutan ka järgnevast.
Praegu ei viitsi, niigi väga-väga kaua siin olnud:)
Ilmselt ajan ma mõnede sündmuste kronoloogilise järjekorra segi ja teised unustan lihtsalt ära.
Ja nimede peale on mu mälu lootusetu.
Kokkukas toimus siis eelmisel pühapäeval, 19 märtsil. (Hmm, kas seal käib koma või ei? Ei mäleta...)
Minu jaoks sai asi alguse laupäeva hommikul, kui ma sain hommikul vara kõne Riionilt, kes sõimas mind rängalt selle eest, et ma veel bussijaamas ei olnud.
Okei, ta ei sõimanud tegelikult, aga see kõlas dramaatilisemalt;). Ma tegin just süüa, nii et pidin toidu Zurguti hoole alla jätma ja ise Riionile järele minema. Panin saapad jalga ja jooksin mantli lehvides bussijaama. Seal istus mingi parm ja mingi tädi ja peale hoolikat otsimist leidsin, et hetkel kõige imelikum inimene bussijaamas ootas kella all. Nii ma kohtusingi Riioniga.
Ta nägi enam-vähem selline välja, nagu ma arvasin, aga ma olin temast pilte ka näinud varem. Jaa... Ning tegelikult jõudis buss 20 minti varem, mitte mina ei jäänud hiljaks;) Läksime siis minu juurde tagasi, ajasime juttu veidi. Sõime siis natuke, Riion pakkis oma asju pisut lahtimale, otsis oma CDd välja, et ei peaks minu muusikat kuulama. Zurgutt kadus ära millalgi, meie hängisime mõnda aega veel minu pool ja olime juba üpris lõbusas tujus, sest me oleme mõlemad imelikud ja me saime imelikku juttu ajadaX). Mida täpsemalt, seda ma hästi ei mäleta, aga tore oli;). Ee... Tegelt käisime millalgi vara veel Ülikooli Raamatukogust läbi ja varastasime sealt kuulsa Haapsalu Õudusfilmide Festivali plakati (Seal on Metsatöllu nimi peal kirjas=(. Mina ei saanud minna sinna. Aga Töll tuleb 13.05 Tartusse=B. Ja ma kavatsen nälgida;). Kuigi tegelt see ei maksa nii palju, 75.-. Igatahes, niipea kui saan, ostan pileti ära=B). See on suur A1 formaadis plakat. Ma tegin nägu nagu oleks täiesti normaalne keset päeva raamatukogust plakateid ära viia. Riion valvas:B. Keegi ei tülitanud meid igatahes, nii et nüüd on see mul siin seina peal üleval;).
Millalgi lõuna paiku või nii (ok, mul pole õrna aimugi. Mina ja mu mälu. Rohkem polegi öelda midagi.) läksime Kaubamajja, et Inwega kokku saada. Mul õnnestus keerdukse otsa joosta. Kõigil oli lõbus, Inwe oli ka just teisel pool, tal õnnestus seda näha.
Siis läksime vist otse Urgu. Seal nägime Faramiri. Kes näeb Riioni sõnul välja nagu koopaorav.
Farale see muidugi ei meeldi.
Deem. Ma kuulan Töllu ja see võtab kirjutamise tempo hullult maha, kui vahepeal kaasa laulma hakata;).
Ma pole kindel, kas Riion seda Farale ütles üldse? Vist mitte...=B
No igatahes me kiusasime Urus Faramiri. No põhiliselt kiusas Riion. Fara läks talle kallale ka, üritas teda plastmasskahvliga ära tappa ja puha;).
No lõbus oli üldiselt;). Mm... Siis on mu mälus lünk, peale mida oleme me Aka, Riioni ja veel kellegagi Zavoodis.
Seal oli meil väga tore, ajasime väga kahtlast juttu ja irvitasime palju ja olime muidu muhedad;).
Mingi aja pärast saatsime Aka Urgu (ma arvan, et umbes nii see kõik toimus), ma kukkusin vahepeal, libe oli igal pool, sest kevad oli kätte jõudnud, päeval sulas, öösel külmetas... Valus polnud ega midagi, ainult külm nats=P.
Siis jõudsime urgu, seal tuli välja, et põlv on verine. Tõmbasime vetsupaberiga puhtaks, panime plaastri peale, kõik kes aitasid panid oma nime kirja peale. Riino;) ja teised.
Siis läksime Riioni ja selle nimetu tüdrukuga minu poole, käisime enne poest läbi, ostsime üht-koma-teist.
Sõjahunt oli praegu. Jätkame siis.
Istusime siis minu pool mõnda aega, sõime mingit väga head juustu, suure paki kartulikrõpsu, mingit mahla või midagi oli ka... Tegime metsamarjasiidri jäätist;). Mitte palju muidugi. Aga jäätisena oli see isegi söödav, muidu mulle eriti ei maitsenud... Umbes poole pooleteiseliitrisest pudelist saime otsa isegi.
No ja läksime magama. Mul on umbes kaks-kolm varianti selle inimese nimeks, kelle nimes ma kindel ei ole, nii et päris nimetu ta ei ole, aga ma ei hakka pakkuma praegu:P. Igatahes sai Riion üksinda mu endise toanaabri voodis magada ja mina pidin laskma end kaissu võtta.
Järgmisel hommikul tõusime umbes üheksa paiku. Varem vist. Vara igatahes. Ärkasime ja sõime. Teise paki krõpse sõime näiteks ära, mis meil veel alles oli. See tegi januseks ja juua ei olnud midagi, nii et me võtsime paar lonksu siidrit peale=|.
Varsti helistas meile Inwe ja andis edasi paanilise teaadaande, et Krooks tehakse pühapäeval lahti alles kaheteistkümnest ja kokkukas pidi algama kell 11. Me pidime siis urgu kobima ja seal elutsevatele efflastele seda edasi ütlema. Jõudsime kohale. Ütlesime edasi. Läksime kesklinna poole tagasi, sest mul oli kohvi vaja. Paarikümne meetri pärast helistas Goblin ja ütles, et Inwel polnud õigus. Jep. Nii läksime Krooksu otse.
Seal oli väike kamp juba ees. Mul olid mu imelikolemisriided seljas muuseas. Ilusad saapad, minikleit ja lilla lips. Oli vist jah lips. Tõenäoliselt. Ma usun. Ja kaabu? Jah, mu ilus kaabu, mille ma ostsin hiljuti 50 eegu eest. See on ilus. Ma unustasin ta jälle koju.
Ühinesime teistega, näitasime rahvale Riionit. Mina olen osa rahvast näinud eelmisel suvel ja sügisel või millalgi ka korra. Sügisest ei mäleta ma suurt rohkemat midagi, kui et mängisime malet natuke ja ma tegin Tartzile pähe ja mängisime Labyrinti, kus mu nupp võeti pantvangi ja Goblin ähvardas tal kõri läbi lõigata. Ma olin sel hetkel lihtsalt pealtvaataja ja keegi ei hoolinud minust! Nii et ma saingi surma=(.
Igatahes... Krooksus istusime tükk aega. Kes olid seal, need olid. Need teavad=B.
Vahepealne dramaatiline episood...
Krooksu tuli mees, kes nägi välja täpselt nagu Kuriraivo! Ma ikka vaatasin teda ja mõtlesin, et ta näeb ikka TÄPSELT sedamoodi välja. Ja siis tuli sisse Markus. Niu!!!!!!!! Ma sain shoki. Ei jõudnud autogrammi ega midagi küsida, istusin ja vahtisin neid:B. Nad läksid suht kohe ära ka... Niu.
Niu.
Aga ma nägin neid:)
No lõbus oli meil seal igatahes. Zurgutt oli ka seal välisvaatlejana. Ta nägi välja nagu kääbik;). Mis oli väga armas;). Loomolend andis mulle JtHMi koomiksid plaadi peal (Yay, ma tänan väga. Mul pole veel läbi need, aga ega nad kaua vastu pea;)). Mängisime mingi hulga rahvaga Aliast veel, kui meid vähemaks oli jäänud.
Lõpuks kolisime minema. Käisime kaubamajas süüa ostmas veel. Seal oli hulk väikseid hängijaid. Üks emo jäi eriti silma, tal oli hullult paks silmameik ja ta lakkus meelalt pulgakommi, kui me sisse läksime. Igatahes, ostsime siis midagi süüa ja põgenesime sealt. Riionil oli väga hea meel sealt pääseda, nii et jõudes välisukseni jooksis ta kenasti aegluubis selle poole ning üle kaubamaja kostis valjult "Vaadake seda haiget tüüpi seal!" selle armsa eelmainitud emo poolt. Sellele vastas üle kaubamaja minu vali naer. Mis jätkus veel tükk aega kuni me välja olime jõudnud.
Kui me jõudsime üle kaubamaja ristmiku, kekslesid Riion ja Fara rõõmsalt käsikäes veel, mis oli väga lahe ning mul on kahju, et keegi pilti ei teinud=/.
Ee... mida me urus tegime? Twisterit sai mängitud, seda küll:). Mina vaatasin pealt, sest mul oli mu eelmainitud minikleit seljas. No ma vahepeal ühinesin umbes kolmeks korraks, kuni ma pidin kükitama, siis andsin alla;).
Inimesed musitseerisid ka muidugi .Kas Kirves oli siis juba kohal? No ta tuli igatahes millalgi. Mina mängisin trummi natuke:). Kirves ja Fara kitarri. Keegi laulis ja Fara mängis parmupilli ka, mis oli... ee... kellegi oma:).
Me põgenesime sadomasotuppa vahepeal (sai nime selle järgi, et seal olid seintel ketid ja hobusepealuu. Miks hobune surnud oli, sellest me ei räägi.) ja mängisime pimedas koos Faraga. Mmmmmmm.... mõnus oli. Lihtsalt niisama trummi taguda... Esimene kord, kus ma selle vabalt kätte sain põhimõtteliselt. Ja see oli SUUR trumm. No suurem kui need, mis meil Öökulli noortekeskuses kasutada on, igatahes). No juttu sai ka aetud ja fun oli igatahes.
Hulk toredat rahvast oli seal.
Õhtul läksime Riioni ja Kirvega minu juurde veel. Oli lõbus=B.
Mängisime... kitarri.
Ja laulsime:).
Kirvel on mõnus hääl:P
Ma loodan, et naabreid eriti polnud, vahepeal laulsime päris kõvasti...
Kumbaya!
Mingi kella viie-poole viie paiku käisime Kirvega all automaadist helistamas, sest ta oli mingi kahtlase sõnumi saanud kunagi. Keegi ei võtnud vastu igatahes. Siis käisime maja all katakombides veel ja läksime millalgi magama ka:).
Riion magas voodis jälle, mina olin sunnitud ühe madratsi Kirvele põrandale loovutama, sest ma ei tahtnud kaissu minna seekord;P.
Ohjumal, oli see vast öö... Väga, väga meeldejääv;).
Okei, sellega jõudsin ma kokkukapäeva lõpuni.
Teinekord kirjutan ka järgnevast.
Praegu ei viitsi, niigi väga-väga kaua siin olnud:)
reede, 24. märts 2006
Tsips veel
Et siis täna lähen koju, varem ei viitsinud kirjutada.
Seal üritan end kokku võtta, olgu see nett nagu ta on.
Vot nii.
Kuulates Metsatöllu TMHMH.
Oo üleinimlik kaif!
Seal üritan end kokku võtta, olgu see nett nagu ta on.
Vot nii.
Kuulates Metsatöllu TMHMH.
Oo üleinimlik kaif!
teisipäev, 14. märts 2006
laupäev, 4. märts 2006
Vaesed ilusad kiisud:(
Eile käisid Karin ja Steffi külas. Ma usun, et ta nimi oli Steffi (mina ja mu mälu...), saime eile tuttavaks.
Võibolla tuleb ta suveks siia elama:)
Igatahes. Olin Humanas parasjagu, seal oli üks ilus seelik, proovisin selga, väga väike oli muidugi. Aga see oli kallis ka, nii et ma poleks seda osta saanud nagunii, nii et mul oli ainult hea meel selle üle, et ta mulle ei läinud. No igatahes, Karin helistas, kui ma seda selga proovisin, oli väga õnnetu ja palus aidata leida epa kliinikut. Ma läksin koju, nägin hulga vaeva (seda oli keeruline leida, nad ei tulnud neti.ee-s kohe ilusti välja ja ei osanud kusagilt otsida ka) ja leidsin selle üles igatahes. Nad said kellegi auto peale ja viisid Steffi kiisu siis arsti juurde.
Saime siis kokku, käisime poes ja tulime minu juurde. Oli plaanis välja minna veel, Karin üritas reidist tartu karvaseid leida, aga paistab, et nad pole seal eriti esindatud.
Millalgi helistas siis arst Steffile. Kiisul oli hästi raske kopsupõletik ja mingi kasside AIDSi moodi asi ja ta oli igatahes hästi raskesti haige. Me olime kõik suht masenduses tükk aega...
Välja me ei läinudki, Karin polnud kedagi leidnud ja tuju polnud ka eriti. Sõime meeleiva ära, jõime teed, ajasime veidi juttu, kuulasime Blackmore's Nighti ja läksime umbes kell 12 (?) magama.
Panin Karini ja Steffi toanaabri voodisse magama, isegi mahtusid vist.
Hommikul läks uni vara ära, olin sellises poolunes veel, päris ei maganud, aga päris ärkvel ei olnud ka.
Siis helistas arst, mingi... kaheksa paiku vist. Kiisu oli öösel kella kolme paiku ära surnud:(
Nii kurb.
Aga ta oli väga raskesti haige ka, erilist lootust talle ei antud.
Ma saatsin mõne aja pärast nad bussi peale, nad läksid kiisule järgi ja viisid ta Tallinna.
Ma olen ise meie Tiitsu peale mõelnud nüüd ka.
Ta oli ilus tuhkhalli karva ja valge lõuaalusega kass. Me ei käinud veel koolis, kui ta meile võeti. Ta ema oli vanaema valge ilus kass, kelle nime ma praegu ei mäleta... Meil on isegi üks-kaks pilti temast.
Õuekass rohkem... Tal tekkis mingi kõrvapõletik, kui ta vanemaks sai. Ja üks alumine kihv tuli tal ära, ma ei tea miks. Aga ühel päeval varasügisel paar aastat tagasi tuli ta koju ja tal oli väga valus. Ma ei taha nutta praegu. See on juba möödas ja tal on parem nüüd. Ja ma olen ta pärast juba piisavalt nutnud. Pisarad ei muuda midagi. Ma armastasin teda lihtsalt. Järgmisel hommikul oli ta igatahes surnud. Õhtul matsime ta maha. Isa oli ka kurb. Mitte, et ta poleks Tiitsut armastanud. Ta on ju mees ja ei näita oma emotsioone välja tavaliselt lihtsalt.
Tiitsu murdis Leila hamstri maha ükskord, kui see lahti sai. Keegi ei süüdistanud teda muidugi, kass nägi hiirt ja tegi seda, mis tundus normaalne. Hamstrist oli kahju muidugi. Aga me matsime ta maha ilusti ja Leila sai uue.
Ja kui me viisime mõnikord hamstrid välja jalutama ja ta õues oli, siis ta ikka piilus neid nagu õige kass peabki, me lasime tal vaadata, aga liiga lähedale ei lubanud igaks juhuks muidugi minna.
Ta jõi mõnikord vett pisikesest punasest plastmassämbrist, mis oli meie lekkiva radiaatori küljes... Radiaatorit pole enam, see võeti maha ja nüüd on seal seina ääres kapp hoopis.
Kui ta voodis magamas käis, siis jäi sinna alati mõni karvatuust ja ma olin pahane... Aga ma armastan loomi liiga palju, et mitte päriselt pahane olla, lihtsalt korjasin need ära ja kutsusin teda alati voodisse, kui ta läheduses oli...
Ükskord tekkisid meie pööningule siiami kassid. Justnimelt tekkisid. Nad olid hästi-hästi armsad:) Ema oli oma kaks või kolm poega (ei mäleta enam hästi) miskipärast kodunt ära viinud ja meie juurde toonud. Tiitsul ei paistnud selle vastu midagi olevat, aga tema pojad need vist ikka ei olnud... Me panime poe juurde vist kuulutuse üles või teadis isa või ema, kelle kass see on, nii et kauaks nad meile ei jäänud...
Aga muidu võib külavahel näha küll aeg-ajalt mõnda tuhkhalli kassi valge kurgualuse ja põskedega, kelle isa tiitsu kindlasti on...
Ma loodan, et tal oli vähemalt ilus elu, mina tegin enda arust enam-vähem oma parima, et talle seda pakkuda.
Võibolla tuleb ta suveks siia elama:)
Igatahes. Olin Humanas parasjagu, seal oli üks ilus seelik, proovisin selga, väga väike oli muidugi. Aga see oli kallis ka, nii et ma poleks seda osta saanud nagunii, nii et mul oli ainult hea meel selle üle, et ta mulle ei läinud. No igatahes, Karin helistas, kui ma seda selga proovisin, oli väga õnnetu ja palus aidata leida epa kliinikut. Ma läksin koju, nägin hulga vaeva (seda oli keeruline leida, nad ei tulnud neti.ee-s kohe ilusti välja ja ei osanud kusagilt otsida ka) ja leidsin selle üles igatahes. Nad said kellegi auto peale ja viisid Steffi kiisu siis arsti juurde.
Saime siis kokku, käisime poes ja tulime minu juurde. Oli plaanis välja minna veel, Karin üritas reidist tartu karvaseid leida, aga paistab, et nad pole seal eriti esindatud.
Millalgi helistas siis arst Steffile. Kiisul oli hästi raske kopsupõletik ja mingi kasside AIDSi moodi asi ja ta oli igatahes hästi raskesti haige. Me olime kõik suht masenduses tükk aega...
Välja me ei läinudki, Karin polnud kedagi leidnud ja tuju polnud ka eriti. Sõime meeleiva ära, jõime teed, ajasime veidi juttu, kuulasime Blackmore's Nighti ja läksime umbes kell 12 (?) magama.
Panin Karini ja Steffi toanaabri voodisse magama, isegi mahtusid vist.
Hommikul läks uni vara ära, olin sellises poolunes veel, päris ei maganud, aga päris ärkvel ei olnud ka.
Siis helistas arst, mingi... kaheksa paiku vist. Kiisu oli öösel kella kolme paiku ära surnud:(
Nii kurb.
Aga ta oli väga raskesti haige ka, erilist lootust talle ei antud.
Ma saatsin mõne aja pärast nad bussi peale, nad läksid kiisule järgi ja viisid ta Tallinna.
Ma olen ise meie Tiitsu peale mõelnud nüüd ka.
Ta oli ilus tuhkhalli karva ja valge lõuaalusega kass. Me ei käinud veel koolis, kui ta meile võeti. Ta ema oli vanaema valge ilus kass, kelle nime ma praegu ei mäleta... Meil on isegi üks-kaks pilti temast.
Õuekass rohkem... Tal tekkis mingi kõrvapõletik, kui ta vanemaks sai. Ja üks alumine kihv tuli tal ära, ma ei tea miks. Aga ühel päeval varasügisel paar aastat tagasi tuli ta koju ja tal oli väga valus. Ma ei taha nutta praegu. See on juba möödas ja tal on parem nüüd. Ja ma olen ta pärast juba piisavalt nutnud. Pisarad ei muuda midagi. Ma armastasin teda lihtsalt. Järgmisel hommikul oli ta igatahes surnud. Õhtul matsime ta maha. Isa oli ka kurb. Mitte, et ta poleks Tiitsut armastanud. Ta on ju mees ja ei näita oma emotsioone välja tavaliselt lihtsalt.
Tiitsu murdis Leila hamstri maha ükskord, kui see lahti sai. Keegi ei süüdistanud teda muidugi, kass nägi hiirt ja tegi seda, mis tundus normaalne. Hamstrist oli kahju muidugi. Aga me matsime ta maha ilusti ja Leila sai uue.
Ja kui me viisime mõnikord hamstrid välja jalutama ja ta õues oli, siis ta ikka piilus neid nagu õige kass peabki, me lasime tal vaadata, aga liiga lähedale ei lubanud igaks juhuks muidugi minna.
Ta jõi mõnikord vett pisikesest punasest plastmassämbrist, mis oli meie lekkiva radiaatori küljes... Radiaatorit pole enam, see võeti maha ja nüüd on seal seina ääres kapp hoopis.
Kui ta voodis magamas käis, siis jäi sinna alati mõni karvatuust ja ma olin pahane... Aga ma armastan loomi liiga palju, et mitte päriselt pahane olla, lihtsalt korjasin need ära ja kutsusin teda alati voodisse, kui ta läheduses oli...
Ükskord tekkisid meie pööningule siiami kassid. Justnimelt tekkisid. Nad olid hästi-hästi armsad:) Ema oli oma kaks või kolm poega (ei mäleta enam hästi) miskipärast kodunt ära viinud ja meie juurde toonud. Tiitsul ei paistnud selle vastu midagi olevat, aga tema pojad need vist ikka ei olnud... Me panime poe juurde vist kuulutuse üles või teadis isa või ema, kelle kass see on, nii et kauaks nad meile ei jäänud...
Aga muidu võib külavahel näha küll aeg-ajalt mõnda tuhkhalli kassi valge kurgualuse ja põskedega, kelle isa tiitsu kindlasti on...
Ma loodan, et tal oli vähemalt ilus elu, mina tegin enda arust enam-vähem oma parima, et talle seda pakkuda.
reede, 3. märts 2006
Ma olen tegelt elus veel
Võtsin viitsimise kokku jällegist, nagu näha:)
Kool hakkab vaikselt rutiiniks muutuma.
Joonistamisse see nädal ei läinud. Häbi!
Ma ütlen, et ma olin haige. Esmaspäeval ei viitsinud tõusta ja oli kergelt haiglane tunne, täna ei näinud mõtet, kuna me pidime see nädal oma natüürmorti tegema ja ma ei oleks seda ühes tunnis kuidagi valmis saanud.
Ma üritan edaspidi jälle tihedamalt kirjutada.
Kool on, jah, nagu kool ikka. Loengud on enamasti ainult Näituse tänaval nüüd, mis on jama, sest seal on suur mägi;)
Auditoorium on ka väiksem, nii et poole pealt ära minna ei taha küll.
Politoloogias on ülenädalati seminarid, seni on hästi olnud, sest tublid kursad on küsimuste vastused netti pannud ja seminar on mingi kolmveerand tundi üldse. Mul on plaanis ka tulevikus küsimustele vastata, piinlik hakkab nii teiste kulul elada (See on alati hea. Piinlikkus, mitte teiste kulul elamine. Aitab tubli olla.).
Muidu olen pankrotis. Elan ühikas pesitsevatest varudest, sest kavatsen endale needi lasta panna, kui tuludeklaratsiooniraha (125 või 126 EEK=B) kätte saan. Labreti. Huule all käib see. Emme lööb mu maha. Ongi huvitavam:).
Ega ta midagi sinna parata ei saa, teada saab ta sellest alles siis kui juba liiga hilja on nagunii:)
Ahjaa, mul on ilusad saapad.
Aga seda olen ma juba kõigile öelnud nagunii=B
Aga kui ma eelmine nädalavahetus kodus käisin, käisin tallinnas kaltsukates, sain musta pluusi, muud vist mitte midagi... Aga emme nägi seal ühtesid musti saapaid (ilusaid. Nad olid nööridega, aga neil oli lukk ka tegelt külje peal, muidu oleks nad etemad olnud.) ja ostis need Leilale. Mu nooremale kurjale õele. 150.-. Lihtsalt niisama. Lambist. Oma raha eest. Hurraa, elagu õiglus!
Ma käisin oma niigi vähese raha välja oma saabaste eest ja nälgin praegu, Leila ostab endale kord nädalas jogurtit (ma olen jogurtisõltlane ja luban seda endale vähem kui korra kuus üldiselt ühikas, sest muidu läheks ma pankrotti). Lähen koju, siis räägin sellest emaga igatahes. (Saabastest, mitte jogurtist. Jogurt on söömiseks, mitte sellest rääkimiseks).
Kui ma kodus olin, siis ei lubanud ema mul jogurtit süüagi 8|
Ütles, et nemad tahavad ka järgmine nädal süüa.
Häh!
Mina olen näljane tudeng, mitte nemad.
Meele (vanem kuri õde) saab oma koolist veel raha ja on rikas ja elab kodus ja saab kodus süüa ja sooja ja kõike, mina külmetagu ühikas ja ei tohi kodus jogurtitki süüa>x(
Issi tuli eile öösel Egiptusest koju. Võiksin millalgi koju helistada, kui viitsin ja meeles on.
Koju lähen järgmisel reedel ehk siis nädala pärast. Jane tuleb Eestisse ja me peame oma sünnipäevi=B.
Ma ei tea veel päris kindlalt, kas tema või minu pool.
Tartusse tulekuks talle ilmselt raha ei anta, muidu oleks siin hulga parem:)
Mina ei peaks koju sõitma (hmm, huvitav, kust ma raha saanXD).
Tõesti, huvitav... Ma pean bussiga sõitma, siis on kindel, et ma jõuan õigeks ajaks Tallinna, et isaga koju saada.
Aga bussiraha mul pole ilmselt.
Kui tuludekl. eegud kätte saan, siis on raha needi jaoks, aga mitte millekski muuks...
ma lootsin esimesel ema käest raha saada, aga ta pole palka veel kätte saanud.
Ah, loodetavasti saab järgmine nädal kätte, muidu on keeruline:)
Aga üleelmine laupäev oli Töllu sünnipäev:)
Mul oli siis kleit seljas. (Jah! Minul! Kleit! Ma olen ise vist rohkem üllatunud kui keegi teine;P)
Aga tuli välja, et kleit on täitsa tore asi=P
Igatahes, Töll on lahe.
Kaifin hullult praegu=B.
Seina peal on Tartzilt saadud Just! poster ka, kus ma pean Just! logo kuidagi ära peitma=B.
Sünnipäeval Töll oma lugudega ei esinenud, see-eest astus üles mingi kahtlane bänd ja Mototöll, mis on lahe=B
Aga kui nad mingit kahtlast elektroonilist... ee... parema sõna puudumisel nimetagem seda muusikaks... tegema hakkasid, põgenesin ma lava eest. Ööseks jäin Karini juurde, järgmine päev... ei mäleta, igatahes läksin bussile millalgi=B.
Eelmine laupäev oli Naapurivisa.
Seal oli Töll loomulikult, ega ma muidu poleks sinna läinud.
Zurgutt pidi ka alguses tulema, aga tal polnud raha=/
Igatahes juhtus kuidagi nii, et sinna tuli Meele, maailma kõige muusikavaenulikum inimene, keda ma tunnen.
Ma ei saa ilmselt niipea, kui üldse kunagi, aru, mis tal hakkas=B.
Lahe oli:)
Soomlaste asjad olid toredad, Kosmikutele oli lahe kaasa laulda ja Töll oli vähemalt nii hea, kui oodata oli:). Ainult kauem oleks nad võinud esineda:)
Ja sel laupäeval, homme, on Töll Tartus, Sadamateatris:)
Ahjaa.
Mul on väga tore ema.
Meelele tegi ta (vähemalt osa, seal oli mingi kahtlane diil) Naapurivisa pileti välja.
Mina ostsin selle oma olematu raha eest ise.
150.-
See on paganama suur raha minu jaoks ju!
Lähen koju, teen solvunud nägu ja räägin emaga igatahes>:(
Ahjaa, Meele on mulle vist jookide eest võlgu.
Või mina talle?...
Targem on see enne välja mõelda kui talt raha küsima minnaXD
Aga praegu ei saa ma talle öelda ka, et mul pole söögiraha, sest praegu allesolev raha läheb needi peale:)
Nii. Igatahes. Laupäeval. Sel laupäeval. Homme. On Töll Tartus Sadamateatris. Pilet on mul loomulikult olemas:)
Eile tegime Marge ja Mari-Liisiga pannkoogiõhtu. Liisa oleks pidanud ka tulema, tal oli sünnipäev lähiminevikus. Täpsemalt ma ei tea. Aga ta läks koju, nii et olime kolmekesi. Tore oli, minu poolt oli pann, muud nõud, õli ja tee, muu oli nende poolt. Kirsimoos ka:)
Hea oli, kõhu sai täis ja puha=B. Toanaabril on mingid pappkastid siin, praegu ta vist pakib kergelt. (Tore. Ta asjad vedelevad hullemini kui minu omad.) Igatahes võtsime kõige suurema kasti endale lauaks ja istusime põrandal. Taustaks kuulasime Blackmore's Night-i, täitsa hea:). Igatahes ma leidsin, et siin võiks olla küll üks lauake lisaks...
Mari-Liisil oli veel karp linnupiimakomme, ühed parimad kommid maailmas;). Ta oli mingi soomlase telefoni kuskilt leidnud ja sai vaevatasuks karbi komme ja vist 200.-. Ma leidsin, et ma peaksin hakkama kiiresti kaotatud telefone leidma, saaks rikkaks:).
Veel midagi? Nah, eriti mitte vist...
No kindlasti on, aga praegu ei tule kas meelde või ei tundu eriti oluline kirja panna.
Kuulates... mingit kahtlast toanaabri muusikat vastu oma tahtmist=B. Kuigi kõik ei olegi niiii hull;)
Kool hakkab vaikselt rutiiniks muutuma.
Joonistamisse see nädal ei läinud. Häbi!
Ma ütlen, et ma olin haige. Esmaspäeval ei viitsinud tõusta ja oli kergelt haiglane tunne, täna ei näinud mõtet, kuna me pidime see nädal oma natüürmorti tegema ja ma ei oleks seda ühes tunnis kuidagi valmis saanud.
Ma üritan edaspidi jälle tihedamalt kirjutada.
Kool on, jah, nagu kool ikka. Loengud on enamasti ainult Näituse tänaval nüüd, mis on jama, sest seal on suur mägi;)
Auditoorium on ka väiksem, nii et poole pealt ära minna ei taha küll.
Politoloogias on ülenädalati seminarid, seni on hästi olnud, sest tublid kursad on küsimuste vastused netti pannud ja seminar on mingi kolmveerand tundi üldse. Mul on plaanis ka tulevikus küsimustele vastata, piinlik hakkab nii teiste kulul elada (See on alati hea. Piinlikkus, mitte teiste kulul elamine. Aitab tubli olla.).
Muidu olen pankrotis. Elan ühikas pesitsevatest varudest, sest kavatsen endale needi lasta panna, kui tuludeklaratsiooniraha (125 või 126 EEK=B) kätte saan. Labreti. Huule all käib see. Emme lööb mu maha. Ongi huvitavam:).
Ega ta midagi sinna parata ei saa, teada saab ta sellest alles siis kui juba liiga hilja on nagunii:)
Ahjaa, mul on ilusad saapad.
Aga seda olen ma juba kõigile öelnud nagunii=B
Aga kui ma eelmine nädalavahetus kodus käisin, käisin tallinnas kaltsukates, sain musta pluusi, muud vist mitte midagi... Aga emme nägi seal ühtesid musti saapaid (ilusaid. Nad olid nööridega, aga neil oli lukk ka tegelt külje peal, muidu oleks nad etemad olnud.) ja ostis need Leilale. Mu nooremale kurjale õele. 150.-. Lihtsalt niisama. Lambist. Oma raha eest. Hurraa, elagu õiglus!
Ma käisin oma niigi vähese raha välja oma saabaste eest ja nälgin praegu, Leila ostab endale kord nädalas jogurtit (ma olen jogurtisõltlane ja luban seda endale vähem kui korra kuus üldiselt ühikas, sest muidu läheks ma pankrotti). Lähen koju, siis räägin sellest emaga igatahes. (Saabastest, mitte jogurtist. Jogurt on söömiseks, mitte sellest rääkimiseks).
Kui ma kodus olin, siis ei lubanud ema mul jogurtit süüagi 8|
Ütles, et nemad tahavad ka järgmine nädal süüa.
Häh!
Mina olen näljane tudeng, mitte nemad.
Meele (vanem kuri õde) saab oma koolist veel raha ja on rikas ja elab kodus ja saab kodus süüa ja sooja ja kõike, mina külmetagu ühikas ja ei tohi kodus jogurtitki süüa>x(
Issi tuli eile öösel Egiptusest koju. Võiksin millalgi koju helistada, kui viitsin ja meeles on.
Koju lähen järgmisel reedel ehk siis nädala pärast. Jane tuleb Eestisse ja me peame oma sünnipäevi=B.
Ma ei tea veel päris kindlalt, kas tema või minu pool.
Tartusse tulekuks talle ilmselt raha ei anta, muidu oleks siin hulga parem:)
Mina ei peaks koju sõitma (hmm, huvitav, kust ma raha saanXD).
Tõesti, huvitav... Ma pean bussiga sõitma, siis on kindel, et ma jõuan õigeks ajaks Tallinna, et isaga koju saada.
Aga bussiraha mul pole ilmselt.
Kui tuludekl. eegud kätte saan, siis on raha needi jaoks, aga mitte millekski muuks...
ma lootsin esimesel ema käest raha saada, aga ta pole palka veel kätte saanud.
Ah, loodetavasti saab järgmine nädal kätte, muidu on keeruline:)
Aga üleelmine laupäev oli Töllu sünnipäev:)
Mul oli siis kleit seljas. (Jah! Minul! Kleit! Ma olen ise vist rohkem üllatunud kui keegi teine;P)
Aga tuli välja, et kleit on täitsa tore asi=P
Igatahes, Töll on lahe.
Kaifin hullult praegu=B.
Seina peal on Tartzilt saadud Just! poster ka, kus ma pean Just! logo kuidagi ära peitma=B.
Sünnipäeval Töll oma lugudega ei esinenud, see-eest astus üles mingi kahtlane bänd ja Mototöll, mis on lahe=B
Aga kui nad mingit kahtlast elektroonilist... ee... parema sõna puudumisel nimetagem seda muusikaks... tegema hakkasid, põgenesin ma lava eest. Ööseks jäin Karini juurde, järgmine päev... ei mäleta, igatahes läksin bussile millalgi=B.
Eelmine laupäev oli Naapurivisa.
Seal oli Töll loomulikult, ega ma muidu poleks sinna läinud.
Zurgutt pidi ka alguses tulema, aga tal polnud raha=/
Igatahes juhtus kuidagi nii, et sinna tuli Meele, maailma kõige muusikavaenulikum inimene, keda ma tunnen.
Ma ei saa ilmselt niipea, kui üldse kunagi, aru, mis tal hakkas=B.
Lahe oli:)
Soomlaste asjad olid toredad, Kosmikutele oli lahe kaasa laulda ja Töll oli vähemalt nii hea, kui oodata oli:). Ainult kauem oleks nad võinud esineda:)
Ja sel laupäeval, homme, on Töll Tartus, Sadamateatris:)
Ahjaa.
Mul on väga tore ema.
Meelele tegi ta (vähemalt osa, seal oli mingi kahtlane diil) Naapurivisa pileti välja.
Mina ostsin selle oma olematu raha eest ise.
150.-
See on paganama suur raha minu jaoks ju!
Lähen koju, teen solvunud nägu ja räägin emaga igatahes>:(
Ahjaa, Meele on mulle vist jookide eest võlgu.
Või mina talle?...
Targem on see enne välja mõelda kui talt raha küsima minnaXD
Aga praegu ei saa ma talle öelda ka, et mul pole söögiraha, sest praegu allesolev raha läheb needi peale:)
Nii. Igatahes. Laupäeval. Sel laupäeval. Homme. On Töll Tartus Sadamateatris. Pilet on mul loomulikult olemas:)
Eile tegime Marge ja Mari-Liisiga pannkoogiõhtu. Liisa oleks pidanud ka tulema, tal oli sünnipäev lähiminevikus. Täpsemalt ma ei tea. Aga ta läks koju, nii et olime kolmekesi. Tore oli, minu poolt oli pann, muud nõud, õli ja tee, muu oli nende poolt. Kirsimoos ka:)
Hea oli, kõhu sai täis ja puha=B. Toanaabril on mingid pappkastid siin, praegu ta vist pakib kergelt. (Tore. Ta asjad vedelevad hullemini kui minu omad.) Igatahes võtsime kõige suurema kasti endale lauaks ja istusime põrandal. Taustaks kuulasime Blackmore's Night-i, täitsa hea:). Igatahes ma leidsin, et siin võiks olla küll üks lauake lisaks...
Mari-Liisil oli veel karp linnupiimakomme, ühed parimad kommid maailmas;). Ta oli mingi soomlase telefoni kuskilt leidnud ja sai vaevatasuks karbi komme ja vist 200.-. Ma leidsin, et ma peaksin hakkama kiiresti kaotatud telefone leidma, saaks rikkaks:).
Veel midagi? Nah, eriti mitte vist...
No kindlasti on, aga praegu ei tule kas meelde või ei tundu eriti oluline kirja panna.
Kuulates... mingit kahtlast toanaabri muusikat vastu oma tahtmist=B. Kuigi kõik ei olegi niiii hull;)
Tellimine:
Postitused (Atom)