Ma olen maal.
Ma teen larpi.
Ma lähen Allyga välismaale.
Homme ma lähen Tartusse tagasi.
Siis ma käin Tallinnas.
Paar larpi tuleb ka. Üks on airsoft ja puha.
Ma nägin täna kahte kurge, kui ma Tallinna poole sõitsin.
Kevad tuleb.
Ma võtsin oma mantli seljast, kui ma õues olin ja mul oli soe.
Ma panen siia video, sest see on popp ja noortepärane. Ja kevad tuleb.
teisipäev, 5. aprill 2011
esmaspäev, 3. jaanuar 2011
Leibel.
Uuel aastal uue hooga.
Väidetavalt peaks isa maal meie wifi-interneti-teenuse ära lõpetama. Selle hea külg on see, et ehk poleks siis ruuterit enam tarvis ja ma saaksin Tartus läpakaga netis käia. Selle hea külg on see, et seda ma saan teha pikaliasendis, mis on mu seljale võrreldamatult palju kasulikum kui lauaarvuti taga häirivalt ebamugavas toolis olesklemine.
Ma võiks teha mingi kokkuvõtte möödunud aastast, aga mul pole vähimatki tahtmist.
On läinud pareminigi. On läinud hullemini.
Ja kurta mulle ei meeldi. Milleks?
Depressioon on ikka veel, aga see pole väga suur probleem. Võrreldes vahepealse ajaga on kõik ülihästi. Põhiline probleem on magamises, mis ei tule vahepeal üldse välja ja siis ma ei ärka üldse üles ja siis ma pean last valvama, mis rikub ära kõik üritused magamist vähegi mõistlikuks muuta. Aga see ei häiri mind väga, sest ma ei ole eriti väsinud, isegi siis kui ma üritan tundide kaupa magama jääda ja ärkan siis kui väljas pole veel päris valge. Kui mul on võimalus (nt ma ei pea minema mingile häirivalt kasutule reisile rongi või bussiga kuskile teise Eestimaa otsa umbes üheks päevaks, et siis taas samamoodi tagasi minna), siis ma üritan lihtsalt edasi magada ning see tuleb vahelduva eduga hästi välja.
Aastavahetusel sai alkoholi tarbitud. See poleks niiväga oluline, aga mu arstile see ilmselt väga ei meeldi. Ta ütles, et see ei tule depressioonile kasuks. Aga üks õhtu pole eriline probleem, pealegi oli see suurelt jaolt üpris lõbus.
Yeah, ma luban pidevalt rohkem blogida, aga ei tee seda. Lugejad lugejateks, aga mind ennast häirib vahepeal see, et ma midagi ei kirjuta. Asi on võibolla ikkagi selles, et ma tunnen puudust privaatsusest, sest ma ei saa enda toas internetti. Sellised lood. Aga kui ma peaksin wifi saama, siis seda vabandust mul enam ei oleks ning ma saaksin näha, kas asi ikka oli selles või mitte. Kui põnev.
Ma tunnen puudust sellest, et mul ei ole midagi käsil. Mitte ühtegi larpi ega midagi. Mul on üks asi, mida võiks arendada ja aeg-ajalt on mul ideid, mis seda täiendavad, aga mul puudub motivatsioon midagi konkreetsemat teha. (See on sümptom, hahaa.)
Üldiselt on elu suhteliselt funky. Kadrina-Tallinna tripp oli vahva. Mu seljakott jäi Zelori poole pärast drägoni mängimist. Tallinlased on toredad, neid võiks tihemini näha, aga Tallinn on nii kaugel (eriti talvel).
Pärast aastavahetuse pidu kodu poole jalutades helistasin uudishimust ka oma pangakontole (haa, seebi kliendid ei saa seda teha). Sain ootamatu üllatuse osaliseks kui neiu teatas mulle mu pangakonto numbri eurodes. Seda oli palju enam kui ma oleksin osanud oodata kuigi summa ise oli ääretult väike. Ma pean ennast harjutama sellega, et eurod ei ole naelad. Kõik on nii odav naeltega võrreldes! Küll ma hakkama saan, ma pole idioot. Samas ei saa ma kuu aega üldse raha kulutada, sest ma tahan, et ma saaksin kuu lõpus välismaal käies millegi eest maksta ka. Omg, välismaal käik ilma Riiga sõitmata! Kui kujuteldamatult mugav!
Facebook ütles, et uuelt aastalt on mul oodata romantikat. See on nii lääge. Aga ma ei peaks ehk kurtma:P
Mind häirib see, et ma tahan teha ühte pilti, aga ma ei saa sellega hakkama. Mul on nimelt visioon. Mul on lõuend. Mul on värvid ja pintslid ja idee. Aga ma ei saa seda ideed kuidagi paberile kantud. Ma olen teinud suure hulga kavandeid ja ma ei ole jõudnud isegi mitte visandi tasandil kuhugi soovitu lähedale. See on üpris frustreeriv, sest ma pole kohutavalt kaua tundnud soovi ega inspiratsiooni millegi joonistamise, veel vähem maalimise jaoks.
Aga jah, ma sain jõuludeks molberti. Seda teadsin ma juba tükk aega ette, sest mu õde tegi seda koolitöö jaoks ja ma aitasin tal seda kujundada. See pole küll väga hästi transporditav, ent see-eest päris minu oma ja mugav ja Tartus. Ma panen millalgi mõne pildi selle kohta netti üles. Mm... kindlasti sain ma midagi veel jõuludeks... Um... Ahjaa, lennukipiletid olid jõulukingiks. Ja Rahva Raamatu kinkekaart ka. Ma juba tean, mida ma selle eest tahan, aga ma ootan veebruarini, sest ma pean natuke peale maksma, kuna see on ainult saja kroonine (mitte, et ma kurdaks! Kui mul seda ei oleks, ei ostaks ma sealt midagi. Probleem on lihtsalt selles, et raamatud võiks odavamad olla.).
Mind huvitab, kui kaua google laseb otsida "6 *insert currency abbreviation* to eek" nii, et ta annab kohe automaatse vaste...? See on mugav, kui parasjagu internetis olla ja tahta teada, kui palju on näiteks kroonides eurosid või naelas kroone. Kuigi ta arvestab seda ainult umbkaudse vahetuskursi alusel. Aga mugav siiski. (0,06 ja 18,44 muideks.)
Hmm. Mul pole üldse und. Ma loodan, et ma saan teisipäeva hommikul magada, sest täna (ehk siis esmaspäeval) pean ma päev otsa last valvama. Ja kui ma ütlen päev otsa, siis pean ma silmas, et teised lähevad kella kaheksaks Tallinna. Jah, hommikul. Ja me elame Tallinnast ~40 km kaugusel ja hommikul tuleb üles tõusta ja riidesse panna ja hambaid pesta ja süüa teha ja süüa ja muid selliseid asju ja ükski normaalne inimene ei tohiks niivõrd varakult ärgata. Ma parem ei mõtle sellele. Võeh. (See on nii äge sõna. Võtke teatavaks.)
Om nom nom.
Sest täna oli tädi sünnipäev ja seal sai süüa. Seal oli sibulapirukas. See ei kõla eriti isuäratavalt, ent oli üllatavalt maitsev. Sibulasupp on ka hea. Ma ei ole seda ammu saanud. Selle sisse läheb valget veini ja meil ei ole kodus tavaliselt valget veini, sest me oleme emaga mõlemad iseseisvalt jõudnud punase veini paremuse tunnustamiseni. (Ma arvan, et mul hakkab uni tulema, sest see lause tundus imelik ja ma üritasin seda paar korda parandada.)
Oota mind, Tartu, ma tulen!
Tõenäoliselt kolmapäeval.
Ma usun, et kolmapäeval, sest kaks päeva kannatan ma ilma internetita ära, aga rohkem ma küll saaks lubada. (Ma mõtlen, et siis kui mul on valikuvõimalus ning ma pole ennast internetivabasse olukorda pannud vabatahtlikult. Mul on veel lootust. Päriselt!)
Head uut aastat.
Väidetavalt peaks isa maal meie wifi-interneti-teenuse ära lõpetama. Selle hea külg on see, et ehk poleks siis ruuterit enam tarvis ja ma saaksin Tartus läpakaga netis käia. Selle hea külg on see, et seda ma saan teha pikaliasendis, mis on mu seljale võrreldamatult palju kasulikum kui lauaarvuti taga häirivalt ebamugavas toolis olesklemine.
Ma võiks teha mingi kokkuvõtte möödunud aastast, aga mul pole vähimatki tahtmist.
On läinud pareminigi. On läinud hullemini.
Ja kurta mulle ei meeldi. Milleks?
Depressioon on ikka veel, aga see pole väga suur probleem. Võrreldes vahepealse ajaga on kõik ülihästi. Põhiline probleem on magamises, mis ei tule vahepeal üldse välja ja siis ma ei ärka üldse üles ja siis ma pean last valvama, mis rikub ära kõik üritused magamist vähegi mõistlikuks muuta. Aga see ei häiri mind väga, sest ma ei ole eriti väsinud, isegi siis kui ma üritan tundide kaupa magama jääda ja ärkan siis kui väljas pole veel päris valge. Kui mul on võimalus (nt ma ei pea minema mingile häirivalt kasutule reisile rongi või bussiga kuskile teise Eestimaa otsa umbes üheks päevaks, et siis taas samamoodi tagasi minna), siis ma üritan lihtsalt edasi magada ning see tuleb vahelduva eduga hästi välja.
Aastavahetusel sai alkoholi tarbitud. See poleks niiväga oluline, aga mu arstile see ilmselt väga ei meeldi. Ta ütles, et see ei tule depressioonile kasuks. Aga üks õhtu pole eriline probleem, pealegi oli see suurelt jaolt üpris lõbus.
Yeah, ma luban pidevalt rohkem blogida, aga ei tee seda. Lugejad lugejateks, aga mind ennast häirib vahepeal see, et ma midagi ei kirjuta. Asi on võibolla ikkagi selles, et ma tunnen puudust privaatsusest, sest ma ei saa enda toas internetti. Sellised lood. Aga kui ma peaksin wifi saama, siis seda vabandust mul enam ei oleks ning ma saaksin näha, kas asi ikka oli selles või mitte. Kui põnev.
Ma tunnen puudust sellest, et mul ei ole midagi käsil. Mitte ühtegi larpi ega midagi. Mul on üks asi, mida võiks arendada ja aeg-ajalt on mul ideid, mis seda täiendavad, aga mul puudub motivatsioon midagi konkreetsemat teha. (See on sümptom, hahaa.)
Üldiselt on elu suhteliselt funky. Kadrina-Tallinna tripp oli vahva. Mu seljakott jäi Zelori poole pärast drägoni mängimist. Tallinlased on toredad, neid võiks tihemini näha, aga Tallinn on nii kaugel (eriti talvel).
Pärast aastavahetuse pidu kodu poole jalutades helistasin uudishimust ka oma pangakontole (haa, seebi kliendid ei saa seda teha). Sain ootamatu üllatuse osaliseks kui neiu teatas mulle mu pangakonto numbri eurodes. Seda oli palju enam kui ma oleksin osanud oodata kuigi summa ise oli ääretult väike. Ma pean ennast harjutama sellega, et eurod ei ole naelad. Kõik on nii odav naeltega võrreldes! Küll ma hakkama saan, ma pole idioot. Samas ei saa ma kuu aega üldse raha kulutada, sest ma tahan, et ma saaksin kuu lõpus välismaal käies millegi eest maksta ka. Omg, välismaal käik ilma Riiga sõitmata! Kui kujuteldamatult mugav!
Facebook ütles, et uuelt aastalt on mul oodata romantikat. See on nii lääge. Aga ma ei peaks ehk kurtma:P
Mind häirib see, et ma tahan teha ühte pilti, aga ma ei saa sellega hakkama. Mul on nimelt visioon. Mul on lõuend. Mul on värvid ja pintslid ja idee. Aga ma ei saa seda ideed kuidagi paberile kantud. Ma olen teinud suure hulga kavandeid ja ma ei ole jõudnud isegi mitte visandi tasandil kuhugi soovitu lähedale. See on üpris frustreeriv, sest ma pole kohutavalt kaua tundnud soovi ega inspiratsiooni millegi joonistamise, veel vähem maalimise jaoks.
Aga jah, ma sain jõuludeks molberti. Seda teadsin ma juba tükk aega ette, sest mu õde tegi seda koolitöö jaoks ja ma aitasin tal seda kujundada. See pole küll väga hästi transporditav, ent see-eest päris minu oma ja mugav ja Tartus. Ma panen millalgi mõne pildi selle kohta netti üles. Mm... kindlasti sain ma midagi veel jõuludeks... Um... Ahjaa, lennukipiletid olid jõulukingiks. Ja Rahva Raamatu kinkekaart ka. Ma juba tean, mida ma selle eest tahan, aga ma ootan veebruarini, sest ma pean natuke peale maksma, kuna see on ainult saja kroonine (mitte, et ma kurdaks! Kui mul seda ei oleks, ei ostaks ma sealt midagi. Probleem on lihtsalt selles, et raamatud võiks odavamad olla.).
Mind huvitab, kui kaua google laseb otsida "6 *insert currency abbreviation* to eek" nii, et ta annab kohe automaatse vaste...? See on mugav, kui parasjagu internetis olla ja tahta teada, kui palju on näiteks kroonides eurosid või naelas kroone. Kuigi ta arvestab seda ainult umbkaudse vahetuskursi alusel. Aga mugav siiski. (0,06 ja 18,44 muideks.)
Hmm. Mul pole üldse und. Ma loodan, et ma saan teisipäeva hommikul magada, sest täna (ehk siis esmaspäeval) pean ma päev otsa last valvama. Ja kui ma ütlen päev otsa, siis pean ma silmas, et teised lähevad kella kaheksaks Tallinna. Jah, hommikul. Ja me elame Tallinnast ~40 km kaugusel ja hommikul tuleb üles tõusta ja riidesse panna ja hambaid pesta ja süüa teha ja süüa ja muid selliseid asju ja ükski normaalne inimene ei tohiks niivõrd varakult ärgata. Ma parem ei mõtle sellele. Võeh. (See on nii äge sõna. Võtke teatavaks.)
Om nom nom.
Sest täna oli tädi sünnipäev ja seal sai süüa. Seal oli sibulapirukas. See ei kõla eriti isuäratavalt, ent oli üllatavalt maitsev. Sibulasupp on ka hea. Ma ei ole seda ammu saanud. Selle sisse läheb valget veini ja meil ei ole kodus tavaliselt valget veini, sest me oleme emaga mõlemad iseseisvalt jõudnud punase veini paremuse tunnustamiseni. (Ma arvan, et mul hakkab uni tulema, sest see lause tundus imelik ja ma üritasin seda paar korda parandada.)
Oota mind, Tartu, ma tulen!
Tõenäoliselt kolmapäeval.
Ma usun, et kolmapäeval, sest kaks päeva kannatan ma ilma internetita ära, aga rohkem ma küll saaks lubada. (Ma mõtlen, et siis kui mul on valikuvõimalus ning ma pole ennast internetivabasse olukorda pannud vabatahtlikult. Mul on veel lootust. Päriselt!)
Head uut aastat.
neljapäev, 14. oktoober 2010
4:1
Ma peaksin oma blogi template'i muutma, mind häirib ikkagi, et ma ei näe kusagil kuupäevi. Ma plaanisin nagunii pärast selle installimist midagi ette võtta, et see oleks mulle rohkem meelepärast.
Täna õhtuks lubati tormi. Sisemaal ei jäta torm kunagi tormi muljet. Tuul puhub natuke, mis siis? Vot rannas, seal on õige asi. Meri ja asjad. Pole ammu mere ääres käinud. Ma arvan, et järgmine kord, kui ma maal käin, võiksin ma koertega jalutama minna, siis ma käin mere ääres.
Kaevurid päästeti ära. Funky.
Ma ei mäleta, mida ma kirjutada kavatsesin.
Silver ei käi veel tööl, nii et ma pean kannatama aeglast netti, kuni ta torrentid kohale jõuavad. Minu omad ka, aga mina ei tõmba Starcraft 2-e. Ta läheb tööle kas homme või järgmisel nädalal. Ma pole kindel. Seni on ta kodus, vaatab telekat, mängib arvutiga ja joob õlut ja siidrit. Ma ei tea, kuidas ta jaksab nii palju. Arvutiga mängimisest saan ma aru. Kuigi ta võiks tõmmata rohkem mänge, mida ka mina mängida tahaks:P
Äkki läheks täna ka Ludosse? Muidu pole erilist motivatsiooni selle nn tormiga õue minna. Ostsin eile ravimeid, raha hakkab otsa saama, arvestades, et ma pean võimlemise eest ka maksma ning kaks larpi on tulemas. Kui ma raha ei saa, siis ma peaksin Kustuvate Päikeste mängust ära ütlema. Seda ei tahaks väga. Kuigi samas ma ei tea, milliseid NPCsid nad tahavad. Meh, ma tahaks minna rohkem seltskonna kui mängu pärast nagunii. Mm, larpidest rääkimine tuletab meelde, et mu oranž sall ja must pluus jäid pärast Fyerellalit kuskile Iti kätte. Ja ma pole mitukaua aega selle minimänguga tegelenud, peaks selle sinnapaika jätma ja Terra suhtes midagi ette võtma. Kuigi hetkel pole mul motivatsiooni. Plotti ma tean nagunii juba ammu, põhiline, mis tarvis on, on rollid ning gm-miitingud, et teised mängujuhid teaksid ka, mis toimuma hakkab. Ja veel mingit lisaplotti, et inimesi segadusse ajada.
Millalgi peaks sööma ka, hommikust ma juba sõin, aga ma pean kolmeks võimlema minema ja enne seda võiks toiduga juba arvestada. Mind häirib kohutavalt, et kraanikauss on nõusid täis. Ma ei kavatse neid seetõttu loomulikult ära pesta. See annaks ainult neile nõusid mitte pesevatele inimeste märku, et nad võivadki nõusid vedeldada ja need kaovad sealt iseenesest ära. Ei kao. Haa.
Ma lähen vaatan oma arvutis Torchwoodi. Viimane osa, mida ma vaadata saan, selle hooaja viimased neli alles tulevad.
Ahjaa, et ma meelde jätaks, et ma ühika kontorist läbi käiks, enne kui ma võimlema lähen.
Täna õhtuks lubati tormi. Sisemaal ei jäta torm kunagi tormi muljet. Tuul puhub natuke, mis siis? Vot rannas, seal on õige asi. Meri ja asjad. Pole ammu mere ääres käinud. Ma arvan, et järgmine kord, kui ma maal käin, võiksin ma koertega jalutama minna, siis ma käin mere ääres.
Kaevurid päästeti ära. Funky.
Ma ei mäleta, mida ma kirjutada kavatsesin.
Silver ei käi veel tööl, nii et ma pean kannatama aeglast netti, kuni ta torrentid kohale jõuavad. Minu omad ka, aga mina ei tõmba Starcraft 2-e. Ta läheb tööle kas homme või järgmisel nädalal. Ma pole kindel. Seni on ta kodus, vaatab telekat, mängib arvutiga ja joob õlut ja siidrit. Ma ei tea, kuidas ta jaksab nii palju. Arvutiga mängimisest saan ma aru. Kuigi ta võiks tõmmata rohkem mänge, mida ka mina mängida tahaks:P
Äkki läheks täna ka Ludosse? Muidu pole erilist motivatsiooni selle nn tormiga õue minna. Ostsin eile ravimeid, raha hakkab otsa saama, arvestades, et ma pean võimlemise eest ka maksma ning kaks larpi on tulemas. Kui ma raha ei saa, siis ma peaksin Kustuvate Päikeste mängust ära ütlema. Seda ei tahaks väga. Kuigi samas ma ei tea, milliseid NPCsid nad tahavad. Meh, ma tahaks minna rohkem seltskonna kui mängu pärast nagunii. Mm, larpidest rääkimine tuletab meelde, et mu oranž sall ja must pluus jäid pärast Fyerellalit kuskile Iti kätte. Ja ma pole mitukaua aega selle minimänguga tegelenud, peaks selle sinnapaika jätma ja Terra suhtes midagi ette võtma. Kuigi hetkel pole mul motivatsiooni. Plotti ma tean nagunii juba ammu, põhiline, mis tarvis on, on rollid ning gm-miitingud, et teised mängujuhid teaksid ka, mis toimuma hakkab. Ja veel mingit lisaplotti, et inimesi segadusse ajada.
Millalgi peaks sööma ka, hommikust ma juba sõin, aga ma pean kolmeks võimlema minema ja enne seda võiks toiduga juba arvestada. Mind häirib kohutavalt, et kraanikauss on nõusid täis. Ma ei kavatse neid seetõttu loomulikult ära pesta. See annaks ainult neile nõusid mitte pesevatele inimeste märku, et nad võivadki nõusid vedeldada ja need kaovad sealt iseenesest ära. Ei kao. Haa.
Ma lähen vaatan oma arvutis Torchwoodi. Viimane osa, mida ma vaadata saan, selle hooaja viimased neli alles tulevad.
Ahjaa, et ma meelde jätaks, et ma ühika kontorist läbi käiks, enne kui ma võimlema lähen.
teisipäev, 12. oktoober 2010
It's the final countdown
Da-na-naa-na, da-na-nan-nan-naa.
Um. Yeah.
Silver elab nüüd meie pool. Leila pole midagi selles osas ette võtnud, et ma enda arvutisse neti saaksin. Ma tuletan talle seda paar nädalat meelde, äkki ta mõtleb midagi välja. Sassu on praegu maal vanaema juures. Väga vaikne on. Süüa tahaks... Mm, ma arvan, et ma käin pärast postitamist ja dA ja paari teise lk vaatamist linnas ja ostan hiirele akusid ning mingit toitu.
Ilm on äge, päike paistab ja on tuul. Ma ei käinud täna koolis, magasin selle asemel ning ei leidnud mingisugust motivatsiooni üles tõusmiseks.
Võimlema ei jõudnud, sest ma ajasin aja segamini. Ee, ma ei mäleta, kas homme on võimlemine või ei. Vist ei ole. Arst on. Mul on pensionäri tunne, pidevalt on mingid arstilkäigud ja värki.
Käisin nädalavahetusel Tallinnas. Kodus käisin ka, aga ainult reedel. Saun oli laupäeval, vein ja juust ka. Mis parata, teinekord. See-eest mängisime me Ally ja Hanna pool Fireflyd. Martin ja Mialee olid ka seal. Neil on nunnu korter, tilluke, aga piisavalt sopiline. Mialee kinkis Hannale potilille, millel olid hästi ilusad õied. Mina joonistasin kaardi, mille peal oli Anko. Oleks võinud pisut parem olla, aga ma ei kurda, ma jäin sellega rahule, et nägu oli isegi Hanna oma. Jalad jäid lihtsalt lühikesed, sest paberi serv tuli ette:P
Mängijad jäid kõik ellu, mitte nagu NPCd. Ja Ally idee torni sisse sõita ei tundunud üldsegi halb idee, lihtsalt täring veeretas natuke liiga palju dämmi. Tahaks millalgi drägonit ka mängida. Erlessa oma ja Goblini Kalamari ja SWd ka. Pole üldse palju.
Peaksin oma MP3e peale veel nänni panema. Seal on põhiliselt Head Ended, mida ma pole peaaegu üldse kuulanud, sest ma laadisin selle alles äsja üle mitme nädala ära.
Mul on hea meel, et päike paistab. See on tore. Näeb soe välja. Hea, et meil lörtsi ei ole, selleks on küll liiga vara. Lumi peaks üldse maha tulema pärast mardipäeva. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks oma õele mingi sünnipäevakingituse välja mõtlema tolleks ajaks.
Ahjaa, maalima peaks ka veel. Ma pole päevalilledega eriti kaugele jõudnud. Ega ma mingi van Gogh ei ole. Kahjuks. Noh, sellest on kahju, et ma pole nii äge, mitte sellest, et mul näiteks kõik kõrvad alles on:)
Nii, kui ma kähku teen ei lähe päike äkki ära, sest siin aeg-ajalt on ikka mõned pilved ka. Kurjad pilved. KURJAD!
Um. Yeah.
Silver elab nüüd meie pool. Leila pole midagi selles osas ette võtnud, et ma enda arvutisse neti saaksin. Ma tuletan talle seda paar nädalat meelde, äkki ta mõtleb midagi välja. Sassu on praegu maal vanaema juures. Väga vaikne on. Süüa tahaks... Mm, ma arvan, et ma käin pärast postitamist ja dA ja paari teise lk vaatamist linnas ja ostan hiirele akusid ning mingit toitu.
Ilm on äge, päike paistab ja on tuul. Ma ei käinud täna koolis, magasin selle asemel ning ei leidnud mingisugust motivatsiooni üles tõusmiseks.
Võimlema ei jõudnud, sest ma ajasin aja segamini. Ee, ma ei mäleta, kas homme on võimlemine või ei. Vist ei ole. Arst on. Mul on pensionäri tunne, pidevalt on mingid arstilkäigud ja värki.
Käisin nädalavahetusel Tallinnas. Kodus käisin ka, aga ainult reedel. Saun oli laupäeval, vein ja juust ka. Mis parata, teinekord. See-eest mängisime me Ally ja Hanna pool Fireflyd. Martin ja Mialee olid ka seal. Neil on nunnu korter, tilluke, aga piisavalt sopiline. Mialee kinkis Hannale potilille, millel olid hästi ilusad õied. Mina joonistasin kaardi, mille peal oli Anko. Oleks võinud pisut parem olla, aga ma ei kurda, ma jäin sellega rahule, et nägu oli isegi Hanna oma. Jalad jäid lihtsalt lühikesed, sest paberi serv tuli ette:P
Mängijad jäid kõik ellu, mitte nagu NPCd. Ja Ally idee torni sisse sõita ei tundunud üldsegi halb idee, lihtsalt täring veeretas natuke liiga palju dämmi. Tahaks millalgi drägonit ka mängida. Erlessa oma ja Goblini Kalamari ja SWd ka. Pole üldse palju.
Peaksin oma MP3e peale veel nänni panema. Seal on põhiliselt Head Ended, mida ma pole peaaegu üldse kuulanud, sest ma laadisin selle alles äsja üle mitme nädala ära.
Mul on hea meel, et päike paistab. See on tore. Näeb soe välja. Hea, et meil lörtsi ei ole, selleks on küll liiga vara. Lumi peaks üldse maha tulema pärast mardipäeva. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks oma õele mingi sünnipäevakingituse välja mõtlema tolleks ajaks.
Ahjaa, maalima peaks ka veel. Ma pole päevalilledega eriti kaugele jõudnud. Ega ma mingi van Gogh ei ole. Kahjuks. Noh, sellest on kahju, et ma pole nii äge, mitte sellest, et mul näiteks kõik kõrvad alles on:)
Nii, kui ma kähku teen ei lähe päike äkki ära, sest siin aeg-ajalt on ikka mõned pilved ka. Kurjad pilved. KURJAD!
neljapäev, 7. oktoober 2010
Nüüd enam mind lapsed ja lilled ja rohi
Mm, nii. Ma läksin reedel koju. Hääletasin tekliga, sain täitsa normaalselt peale, mingi tüüp oli, kes läks Tallinnasse kooli, päris huvitav oli rääkida, ostis ühe latte tee pealt, kui me kohvipeatuse tegime. Ühe autoga Tallinna, see oli ka hea.
Meele tõi mulle Serenity plakati(d). Üks on see suurus, mille ma tegin, teine on natuke suurem, sealt on pisut paremini võimalik asju välja lugeda. Võiks isegi pisut suurem olla, praegu on natuke alla A3-e. Kodus sai juustu ja veini, mida ema komandeeringus käies Prantsusmaalt ostnud oli (ta oli tegelikult Luksemburgis. Või Luxembourgis. Ma arvan, et tehniliselt mõlemas.), aga see on ju sealsamas. Üldse, ma arvan, et mu ema on tegelikult spioon, kes teeb Nato heaks mingeid asju. See, et miski temas ega tema töös spioon olemist ära ei anna tähendab lihtsalt seda, et ta on selles väga osav =P
Järgmisel päeval hängisin tükk aega niisama, õhtupoole sai sauna ja siis läksime me Meelega Tallinna Metsatöllu kontserdile. See, et me sinna läheme, selgus päev (või, noh, pisut vähem) varem. Yay. Mul oli meik peal ja puha, imelikult gootilik tunne oli sellega. Heh:P
See, et mu õde kavatseb musta kandma hakata (või, noh, tehniliselt juba teeb seda) on imelik ja naljakas samal ajal. All-in-all... I guess I approve. Me leidsime Rock Cafes müügiletilt ka särgi, mis talle sobis. Selles mõttes, et välimuselt. Äio särk nimelt. Kena särk iseenesest. Kuigi meeste oma on ägedam.
Aga Tallinnas oli meil enne veel palju põnevust. Me käisime nimelt pärast parkimist Prismas, kust me ostsime ühe energiajoogi, mille me kenast kahepeale ära jõime. Pärast mida ma avastasin, et mu väljaprinditud pilet oli kadunud teel autost poe pingile. Prismas asuv info-piletilevi lett ei saanud selle koha pealt ka abi anda. Mul oli kerge mure juba hinge all, kuigi meil oli vähemalt esimese bändinigi mitupalju aega ning me olime seni otsides läbi kamminud ainult Prismas käidud kohad.
Ma ei olnud samas absoluutselt paanika lähedal, sest meil polnud poes eriti kaua läinud ning kokkumurtud valge paberileht ei tohiks maha kukkudes kellelegi eriti huvi pakkuda ning info-piletilevi oli pakkunud, et me võime mure korral ehk Viru keskusse pöörduda, kus on päris Piletilevi, mis võib meid ehk aidata ning kell oli tol hetkel piisavalt vähe, et meil oleks olnud võimalik sinna jõuda.
Nii asusime me igatahes tagasiteele auto poole, silmad ümbrust hoolega läbi kammimas ja umbes viie meetri kaugusel Prisma sissepääsust oli maas paberileht, mis osutus mu piletiks. Ma lubasin endale, et ma ei pane enam kunagi ühtegi piletit lahtiselt taskusse, hoolimata sellest, et mul polnud seda tol hetkel mujal hoida. Käed on ju ka olemas ja, ma ei tea, dekoltee või midagi, kuigi viimane tundub mulle alati liialt ebausaldusväärne:P
Mhmh. Meele ostis kaks Coca Colat, sest ma jätsin pärast pikka ja kasutut mõtisklemist oma rahakoti autosse ning kuna Tallinn on nii hirmuäratav koht, maksid need kokku 50.- (wtf). Aga ma kasutasin seekord päriselt ära seda, et vesi on wc-s tasuta ning ei pidanud õhtu lõpuni janu pärast muretsema (meh, minu poolekst võiks janu kirjutada ä-ga).
Kontsert ise siis. Esinesid Hukkunud Hinged, Taak, Skyforger ning Metsatöll. Publik oli tavaline Rock Cafe Metsatöllu kontserdi publik, ehk siis inimesi, kellest oli näha, et nad on harjunud musta kandma, oli palju vähem, kui bändide nimekirja vaadates arvata võiks. Gods damn mainstream metal!:P Minu arust on tegelikult pisut naljakas, et mu tädi küsis mult enne Facebookis, kas ma lähen sinna (ma olen koos temaga varemgi Töllu vaatamas-kuulamas käinud) ning mu isa tuleks ka, kui ta suudaks nii kaua üleval olla ning mu ema tuleks, kui teda ei häiriks vähimgi basskõla. Jep, kõik kuulavad Töllu.
Hukkunud Hinged on eestikeelne doom metal. Nad pole otseselt halvad (ma arvan, et nad oleks palju paremad olnud, kui heli oleks parem olnud), aga ka mitte eriti meeldejäävad. Nende naislaulja juuksed jäid mulle juba enne bändi esinemist silma, kui ta rahva seast läbi kõndis (tal oli pikk mantel, ma tahan ka!!!) - pikad, hästi paksud ja lokkis ning kui punane valgus tagant peale paistis siis veel eriti-eriti punased. Hääl oli tal selline, millega peaks saama Rändaja õhtulaulu ära lauldud. Omamoodi selline, aga mitte liiga imelik. Rahvas oli tol hetkel veel sedasi lava ees, et meeter-kaks jäi vahepealt puudu. (Jah, ma polnud lava ees! Aga ma olin iga hetk valmis läbima need poolteist meetrit ja võtma sisse oma välja otsitud koha.) Noh, tegelikult olid seal mõned entusiastlikumalt kaasa elavad inimesed ka. See oli positiivne, sest mul on alati omalt poolt pisut piinlik mitte aktiivselt kaasa elada.
Järgmisena oli siis Taak, kelle puhul oli sõnades enam-vähem aru saada, aga kes mängisid suures enamuses laule, mis polnud selle ainsa plaadi pealt, millele ma oskaks kaasa laulda. Aga hea oli, kuigi algus hilines (ma eeldan, mul polnud telefoni. Tunde järgi küll.). Põhjuseks näis olevat kadunud trummar. Aga ma võin eksida, sest Metsatöllu suure komplekti tagant ei paista keegi hästi välja ju;) Igatahes nad näisid ootavat kedagi, kes võis, aga ei pruukinud, olla trummar. Peaks neid rohkem kuulama, nad on vahvad (ja ma tean, kui kummaline väljend see säärase bändi kohta on. Ja ma tean, et ma kipun palju sulge kasutama, aga mulle meeldib nii ja oma blogis ei ole mul tunnet, et see on häiriv, sest mul on poogen.) ning mu õde leidis, et nad meeldivad talle, mis on loomulikult hea, sest ta sai jälle pisut haritud.
Skyforger kattis enne oma esinemist Metsatöllu trummikomplekti musta riidega:) Neil oli enda oma kogu aeg laval olnud seni ja keegi polnud neid kasutanud. Lava kohal oli ka nende logoga... ee... riie. Asi. Taak ja Hukkunud Hinged esinesid Skyforgeri nime all Metsatöllu logodega trummikomplekti taga:)
Skyforgeri ajaks jõudsid lava ette ka need lätlased, kes seni sinna jõudnud polnud. Nad olid kõik üpris valjud ning lõbusad. Skyforgeri kõik laulud oli läti keeles, aga nende inglise keelsed laulud on vist nagunii päris vanad. Lätlased laulsid kaasa ja kõik kuuevarbalised olid rõõmsad. Kostüümid on neil ka ägedad. Muidu poleks viga midagi olnud, aga mingil põhjusel oli nende heli kohutavalt vali. Kuna ma olin lava ees peaaegu keskel nägin ma laululehte, nii et ma tegin kohe algusest countdown'i, mis tegi nende jube valju esinemise palju talutavamaks, sest ma sain keskenduda sellele, et nad saavad peagi läbi.
Sest suhtes, et ma olen tihti valjudel kontsertidel käinud, aga see pole varem kunagi nii häiriv olnud. Nende esinemise lõpuks oli mul küll tunne, et ma ei kuule Metsatöllust suurt midagi. Järele mõeldes... see ilmselt nende plaan oligi.
Pärast neid muutus lava esine palju eestimeelsemaks ning kuna Metsatöll on selline kuulus bänd nagu ta on, läks laval tihedaks sebimiseks (tegu võib olla kerge kunstilise liialdusega) ning Skyforgeri trummid (ja plakat) ja igasugu nänn koristati sealt ära ja tehti lava peaesinejate jaoks vabaks.
Ilma eriti pika ootamiseta, mille põhjustas ilmselt metsas olev ajakava, tuli ka Metsatöll peale. Hea kontsert oli. Hea. Heli oli ilmselt säärane, mida esireas oodata on ka - parem kui tihtipeale, halvem kui umbes paaril harval korral. Hoolimata Skyforgeri saboteeringust pidasid kõrvad vastu ka. Neile meeldib ikka Äio plaat nii väga, aga ma ei oska seda hästi kaasa laulda. Oma viga, seda tuleb parandada:) Aga mõned vanad head laulud olid ka. Publik oli kuidagi... lahja. Ma ei ütle, et see on probleem, absoluutselt mitte, aga mitte keegi ei kukkunud mulle kontserdi ajal selga. Väga huvitav kogemus iseenesest, arvestades, et tavaliselt vähemalt üks purjus tüüp ikka arvab, et tal on tarvis just minust mööda pääseda. (Heal juhul. Halval juhul arvatakse, et üle pole ka halb mõte.) Mina süüdistan asjas oma pikkust. Purjus tüüpidest rääkides... Need paar tükki, kes vahepeal tülitasid, olid kõik samuti täiesti viisakad. Mis toimub? Kuhu see maailm omadega niimoodi jõuab?:P
Aga üldiselt jah, kaasaelajaid ei tundunud olevat pooltki nii palju, kui oleks võinud. Võibolla oli asi minus, ma ei tea. Alguses oli tagapool neid kindlasti rohkem, vahepeal oli üks neid muhedaid hetki, mil bändimehed korraks eemale pöördusid ja mingeid asju sättisid ja juua võtsid ja piisas kümnesekundilisest pausist, et publik skandeerima hakkaks. Kuna aga kõik koduperenaised ja -mehed lõpu poole ära väsisid, siis tundus lõpu poole neid juba märgatavalt vähem olevat. Aga päris hõredaks just ei jäänud, nii et hullu polnud midagi.
Nii et jah, Metsatöll oli äge nagu tavaliselt. Kui nad lõpetasid, tegid nad koos kummarduse, see oli kuidagi eriti nünnu. Aga väsinud rahvas läks laiali ja paar üksikud skandeerijat ei pidanud ka eriti vastu ning ühtegi trummipulka ma küll ei saanud:( Laululehe küll, kui ma nukralt lava ees seisin, olles sunnitud silmitsi seisma kontserdi lõpu kurva tõega, aga need pole päris see. Kuigi ma panin selle ikkagi kodus seina peale ülejäänud Töllunänni kõrvale, mis mul väljas on^^
Me olime Meelega mõlemad väga imestunud ja kurvad, et Metsatöll ainult umbes kümme minutit esines. Olgugi, et laulude nimekiri ja arv midagi hoopis pikemat väitis. Mis mõttes see nii ruttu läbi sai!? *grumblepublikgrumblesüüdigrumbletahanrohkemgrumble*
Nüüd ei näe neid jälle tükk aega Eestis, sest nad teevad Finntrolliga eepilist Euroopa tuuri, enne mida on paar kontserti Skyforgeriga Soomes ning Kiuase ja Celesty'ga (viimastest ei tea ma mitte midagi) tuur ÜKs (mida nad järjepidevalt Inglismaaks peavad).
Saime igatahes kella kolmeks koju. Teel kuulasime Metsatöllu, mis isal autos kasseti peal on. Naljakas kassett, kusjuures. Ühel pool on Töll ja RAM ning teisel pool... ma ei mäleta enam. Vist Hiiekoda? Igatahes oli selle viimane laul ootamatult Oma laulu ei leia ma üles (mis jäi pooleli!!!).
Järgmisel päeval läksin rongile (ma jõudsin rahulikult enne rongi ja ema ei pidanud kiirust ületama, et mitte maha jääda!). Aeglasele loomulikult, sest ma midagi muud meie lähedal ei peatu ja ka sinna peab autoga minema. Jõudsin päikeseloojanguks Tartusse. Väga ilus ilm oli terve tee. Läksin koju. Mängisin CIVi. Läksin magama.
Ja nii oligi, kui ma õigesti mäletan. Kell on kaks. Mulle täna õhtuks aitab, ma tahan magada ka. Vähemalt üritada, eksole.
Meele tõi mulle Serenity plakati(d). Üks on see suurus, mille ma tegin, teine on natuke suurem, sealt on pisut paremini võimalik asju välja lugeda. Võiks isegi pisut suurem olla, praegu on natuke alla A3-e. Kodus sai juustu ja veini, mida ema komandeeringus käies Prantsusmaalt ostnud oli (ta oli tegelikult Luksemburgis. Või Luxembourgis. Ma arvan, et tehniliselt mõlemas.), aga see on ju sealsamas. Üldse, ma arvan, et mu ema on tegelikult spioon, kes teeb Nato heaks mingeid asju. See, et miski temas ega tema töös spioon olemist ära ei anna tähendab lihtsalt seda, et ta on selles väga osav =P
Järgmisel päeval hängisin tükk aega niisama, õhtupoole sai sauna ja siis läksime me Meelega Tallinna Metsatöllu kontserdile. See, et me sinna läheme, selgus päev (või, noh, pisut vähem) varem. Yay. Mul oli meik peal ja puha, imelikult gootilik tunne oli sellega. Heh:P
See, et mu õde kavatseb musta kandma hakata (või, noh, tehniliselt juba teeb seda) on imelik ja naljakas samal ajal. All-in-all... I guess I approve. Me leidsime Rock Cafes müügiletilt ka särgi, mis talle sobis. Selles mõttes, et välimuselt. Äio särk nimelt. Kena särk iseenesest. Kuigi meeste oma on ägedam.
Aga Tallinnas oli meil enne veel palju põnevust. Me käisime nimelt pärast parkimist Prismas, kust me ostsime ühe energiajoogi, mille me kenast kahepeale ära jõime. Pärast mida ma avastasin, et mu väljaprinditud pilet oli kadunud teel autost poe pingile. Prismas asuv info-piletilevi lett ei saanud selle koha pealt ka abi anda. Mul oli kerge mure juba hinge all, kuigi meil oli vähemalt esimese bändinigi mitupalju aega ning me olime seni otsides läbi kamminud ainult Prismas käidud kohad.
Ma ei olnud samas absoluutselt paanika lähedal, sest meil polnud poes eriti kaua läinud ning kokkumurtud valge paberileht ei tohiks maha kukkudes kellelegi eriti huvi pakkuda ning info-piletilevi oli pakkunud, et me võime mure korral ehk Viru keskusse pöörduda, kus on päris Piletilevi, mis võib meid ehk aidata ning kell oli tol hetkel piisavalt vähe, et meil oleks olnud võimalik sinna jõuda.
Nii asusime me igatahes tagasiteele auto poole, silmad ümbrust hoolega läbi kammimas ja umbes viie meetri kaugusel Prisma sissepääsust oli maas paberileht, mis osutus mu piletiks. Ma lubasin endale, et ma ei pane enam kunagi ühtegi piletit lahtiselt taskusse, hoolimata sellest, et mul polnud seda tol hetkel mujal hoida. Käed on ju ka olemas ja, ma ei tea, dekoltee või midagi, kuigi viimane tundub mulle alati liialt ebausaldusväärne:P
Mhmh. Meele ostis kaks Coca Colat, sest ma jätsin pärast pikka ja kasutut mõtisklemist oma rahakoti autosse ning kuna Tallinn on nii hirmuäratav koht, maksid need kokku 50.- (wtf). Aga ma kasutasin seekord päriselt ära seda, et vesi on wc-s tasuta ning ei pidanud õhtu lõpuni janu pärast muretsema (meh, minu poolekst võiks janu kirjutada ä-ga).
Kontsert ise siis. Esinesid Hukkunud Hinged, Taak, Skyforger ning Metsatöll. Publik oli tavaline Rock Cafe Metsatöllu kontserdi publik, ehk siis inimesi, kellest oli näha, et nad on harjunud musta kandma, oli palju vähem, kui bändide nimekirja vaadates arvata võiks. Gods damn mainstream metal!:P Minu arust on tegelikult pisut naljakas, et mu tädi küsis mult enne Facebookis, kas ma lähen sinna (ma olen koos temaga varemgi Töllu vaatamas-kuulamas käinud) ning mu isa tuleks ka, kui ta suudaks nii kaua üleval olla ning mu ema tuleks, kui teda ei häiriks vähimgi basskõla. Jep, kõik kuulavad Töllu.
Hukkunud Hinged on eestikeelne doom metal. Nad pole otseselt halvad (ma arvan, et nad oleks palju paremad olnud, kui heli oleks parem olnud), aga ka mitte eriti meeldejäävad. Nende naislaulja juuksed jäid mulle juba enne bändi esinemist silma, kui ta rahva seast läbi kõndis (tal oli pikk mantel, ma tahan ka!!!) - pikad, hästi paksud ja lokkis ning kui punane valgus tagant peale paistis siis veel eriti-eriti punased. Hääl oli tal selline, millega peaks saama Rändaja õhtulaulu ära lauldud. Omamoodi selline, aga mitte liiga imelik. Rahvas oli tol hetkel veel sedasi lava ees, et meeter-kaks jäi vahepealt puudu. (Jah, ma polnud lava ees! Aga ma olin iga hetk valmis läbima need poolteist meetrit ja võtma sisse oma välja otsitud koha.) Noh, tegelikult olid seal mõned entusiastlikumalt kaasa elavad inimesed ka. See oli positiivne, sest mul on alati omalt poolt pisut piinlik mitte aktiivselt kaasa elada.
Järgmisena oli siis Taak, kelle puhul oli sõnades enam-vähem aru saada, aga kes mängisid suures enamuses laule, mis polnud selle ainsa plaadi pealt, millele ma oskaks kaasa laulda. Aga hea oli, kuigi algus hilines (ma eeldan, mul polnud telefoni. Tunde järgi küll.). Põhjuseks näis olevat kadunud trummar. Aga ma võin eksida, sest Metsatöllu suure komplekti tagant ei paista keegi hästi välja ju;) Igatahes nad näisid ootavat kedagi, kes võis, aga ei pruukinud, olla trummar. Peaks neid rohkem kuulama, nad on vahvad (ja ma tean, kui kummaline väljend see säärase bändi kohta on. Ja ma tean, et ma kipun palju sulge kasutama, aga mulle meeldib nii ja oma blogis ei ole mul tunnet, et see on häiriv, sest mul on poogen.) ning mu õde leidis, et nad meeldivad talle, mis on loomulikult hea, sest ta sai jälle pisut haritud.
Skyforger kattis enne oma esinemist Metsatöllu trummikomplekti musta riidega:) Neil oli enda oma kogu aeg laval olnud seni ja keegi polnud neid kasutanud. Lava kohal oli ka nende logoga... ee... riie. Asi. Taak ja Hukkunud Hinged esinesid Skyforgeri nime all Metsatöllu logodega trummikomplekti taga:)
Skyforgeri ajaks jõudsid lava ette ka need lätlased, kes seni sinna jõudnud polnud. Nad olid kõik üpris valjud ning lõbusad. Skyforgeri kõik laulud oli läti keeles, aga nende inglise keelsed laulud on vist nagunii päris vanad. Lätlased laulsid kaasa ja kõik kuuevarbalised olid rõõmsad. Kostüümid on neil ka ägedad. Muidu poleks viga midagi olnud, aga mingil põhjusel oli nende heli kohutavalt vali. Kuna ma olin lava ees peaaegu keskel nägin ma laululehte, nii et ma tegin kohe algusest countdown'i, mis tegi nende jube valju esinemise palju talutavamaks, sest ma sain keskenduda sellele, et nad saavad peagi läbi.
Sest suhtes, et ma olen tihti valjudel kontsertidel käinud, aga see pole varem kunagi nii häiriv olnud. Nende esinemise lõpuks oli mul küll tunne, et ma ei kuule Metsatöllust suurt midagi. Järele mõeldes... see ilmselt nende plaan oligi.
Pärast neid muutus lava esine palju eestimeelsemaks ning kuna Metsatöll on selline kuulus bänd nagu ta on, läks laval tihedaks sebimiseks (tegu võib olla kerge kunstilise liialdusega) ning Skyforgeri trummid (ja plakat) ja igasugu nänn koristati sealt ära ja tehti lava peaesinejate jaoks vabaks.
Ilma eriti pika ootamiseta, mille põhjustas ilmselt metsas olev ajakava, tuli ka Metsatöll peale. Hea kontsert oli. Hea. Heli oli ilmselt säärane, mida esireas oodata on ka - parem kui tihtipeale, halvem kui umbes paaril harval korral. Hoolimata Skyforgeri saboteeringust pidasid kõrvad vastu ka. Neile meeldib ikka Äio plaat nii väga, aga ma ei oska seda hästi kaasa laulda. Oma viga, seda tuleb parandada:) Aga mõned vanad head laulud olid ka. Publik oli kuidagi... lahja. Ma ei ütle, et see on probleem, absoluutselt mitte, aga mitte keegi ei kukkunud mulle kontserdi ajal selga. Väga huvitav kogemus iseenesest, arvestades, et tavaliselt vähemalt üks purjus tüüp ikka arvab, et tal on tarvis just minust mööda pääseda. (Heal juhul. Halval juhul arvatakse, et üle pole ka halb mõte.) Mina süüdistan asjas oma pikkust. Purjus tüüpidest rääkides... Need paar tükki, kes vahepeal tülitasid, olid kõik samuti täiesti viisakad. Mis toimub? Kuhu see maailm omadega niimoodi jõuab?:P
Aga üldiselt jah, kaasaelajaid ei tundunud olevat pooltki nii palju, kui oleks võinud. Võibolla oli asi minus, ma ei tea. Alguses oli tagapool neid kindlasti rohkem, vahepeal oli üks neid muhedaid hetki, mil bändimehed korraks eemale pöördusid ja mingeid asju sättisid ja juua võtsid ja piisas kümnesekundilisest pausist, et publik skandeerima hakkaks. Kuna aga kõik koduperenaised ja -mehed lõpu poole ära väsisid, siis tundus lõpu poole neid juba märgatavalt vähem olevat. Aga päris hõredaks just ei jäänud, nii et hullu polnud midagi.
Nii et jah, Metsatöll oli äge nagu tavaliselt. Kui nad lõpetasid, tegid nad koos kummarduse, see oli kuidagi eriti nünnu. Aga väsinud rahvas läks laiali ja paar üksikud skandeerijat ei pidanud ka eriti vastu ning ühtegi trummipulka ma küll ei saanud:( Laululehe küll, kui ma nukralt lava ees seisin, olles sunnitud silmitsi seisma kontserdi lõpu kurva tõega, aga need pole päris see. Kuigi ma panin selle ikkagi kodus seina peale ülejäänud Töllunänni kõrvale, mis mul väljas on^^
Me olime Meelega mõlemad väga imestunud ja kurvad, et Metsatöll ainult umbes kümme minutit esines. Olgugi, et laulude nimekiri ja arv midagi hoopis pikemat väitis. Mis mõttes see nii ruttu läbi sai!? *grumblepublikgrumblesüüdigrumbletahanrohkemgrumble*
Nüüd ei näe neid jälle tükk aega Eestis, sest nad teevad Finntrolliga eepilist Euroopa tuuri, enne mida on paar kontserti Skyforgeriga Soomes ning Kiuase ja Celesty'ga (viimastest ei tea ma mitte midagi) tuur ÜKs (mida nad järjepidevalt Inglismaaks peavad).
Saime igatahes kella kolmeks koju. Teel kuulasime Metsatöllu, mis isal autos kasseti peal on. Naljakas kassett, kusjuures. Ühel pool on Töll ja RAM ning teisel pool... ma ei mäleta enam. Vist Hiiekoda? Igatahes oli selle viimane laul ootamatult Oma laulu ei leia ma üles (mis jäi pooleli!!!).
Järgmisel päeval läksin rongile (ma jõudsin rahulikult enne rongi ja ema ei pidanud kiirust ületama, et mitte maha jääda!). Aeglasele loomulikult, sest ma midagi muud meie lähedal ei peatu ja ka sinna peab autoga minema. Jõudsin päikeseloojanguks Tartusse. Väga ilus ilm oli terve tee. Läksin koju. Mängisin CIVi. Läksin magama.
Ja nii oligi, kui ma õigesti mäletan. Kell on kaks. Mulle täna õhtuks aitab, ma tahan magada ka. Vähemalt üritada, eksole.
laupäev, 2. oktoober 2010
Meh indeed
I'm slowly running out of time. Time tick-tick-ticks away.
I wish I could go to the land of fairytales behind the rainbow (no, not the too happy-go-lucky Disney stuff - the real thing). There be dragons. It'd be awesome.
At least I get the lousy substitute of role-playing games and I'm not complaining.
I'm too tired to type in Estonian.
Just felt the need to fill this place a bit.
Meh.
I wish I could go to the land of fairytales behind the rainbow (no, not the too happy-go-lucky Disney stuff - the real thing). There be dragons. It'd be awesome.
At least I get the lousy substitute of role-playing games and I'm not complaining.
I'm too tired to type in Estonian.
Just felt the need to fill this place a bit.
Meh.
neljapäev, 30. september 2010
Kaia Kanepi võitis mingit serblast
Sain täna magada, sest kuigi ma pidin last valvama, sest Leilal oli päeval kontrolltöö ja ma pidin vahepeal arsti juures ka käima, nii et koolis poleks eriti aega olnud. Laps lasi mul mõnda aega magada, kuigi ta käis aeg-ajalt kontrollimas, ega ma üles pole ärganud ning rääkis mingeid asju ja näitas mingeid asju.
Aga jah, ärkasin millalgi, käisin dushi all, ei saanud kohupiimasaia teha, sest Sassu oli saia ära söönud, olin natuke arvutis, käisin arsti juures. Seal sain palju pabereid ja ühe röntgeni veel oma rangluust, käin (loodetavasti) viimast korda mingi traumatoloogi juures, võimlema lähen ka, kuigi tol hetkel kui ma täna seal käisin polnud võimlemistädi seal ja ma ei viitsinud oodata, et keegi vabaneks, kes minuga tegeleda saaks ja ütleks mulle, millal need võimlemisajad on.
Ostsin Konsumist lagritsašokolaadi ja kolm odavat kohukest ning läksin koju, kus me vaatasime Leilaga selle hooaja esimese Simpsonite osa ära, mis oli hämmastaval kombel täiesti pädev, sõin ja mängisin Civi.
Siis üritasin ma Civi mängimist lõpetada, et Ludosse minna ja vist isegi vähem kui tunni ajaga see õnnestus. Ludos oli peale paljude teiste inimeste ka serblanna, kes meiega mängis mängu, mille nimi ei ole absoluutselt Pandora, aga mille nimi mulle meelde ei tule ja kus tuleb maju valida ja ringi käia ja koloniseerida ja orjandus kaotati.
Pärast mängisime me üheksa või kümnekesi Sabotööri ka, ma ei viitsi üle mõelda, palju meid oli, kuigi ma tean, kes kuskohas istus.
Ja siis läksime me kõik koju. Serblanna nimi oli vist Tamara. Ee. Ma pole eriti kindel. Igatahes tuli selline nimi mulle pähe. Meh, näis. Ta mängis Serbias ka palju lauamänge ja elab muidugi Raatuse ühikas ja ta õpib semiootikat, ning ei, ta ei tea, mida selle haridusega pärast peale hakata:P
Ta mängib drägonit ka, nii et kui keegi mõne mängu teeb, siis ma arvan, et ta kindlasti mängiks. Firefly meeldib talle ka. Kahju, et mul grupis nii palju mängijaid juba on. Jep, ta tundub tore, ühesõnaga. Ma ei ole kindel, kas ta larbiga tegeleb, ma ei küsinud, aga ma arvan, et mitte. Muidugi annab seda iga alati parandada, eriti kui meiesuguste inimestega tutvuda.
Mu selg on väsinud, sest siis on paha kõrgusega laud, tool ning kuvar. Jep, nad kõik eraldi.
Ma lähen võtan kisselli ja ülejäänud lagritsašokolaadi ja lähen mängin tsipake Civi. Ainult tsipake. :P
Aga jah, ärkasin millalgi, käisin dushi all, ei saanud kohupiimasaia teha, sest Sassu oli saia ära söönud, olin natuke arvutis, käisin arsti juures. Seal sain palju pabereid ja ühe röntgeni veel oma rangluust, käin (loodetavasti) viimast korda mingi traumatoloogi juures, võimlema lähen ka, kuigi tol hetkel kui ma täna seal käisin polnud võimlemistädi seal ja ma ei viitsinud oodata, et keegi vabaneks, kes minuga tegeleda saaks ja ütleks mulle, millal need võimlemisajad on.
Ostsin Konsumist lagritsašokolaadi ja kolm odavat kohukest ning läksin koju, kus me vaatasime Leilaga selle hooaja esimese Simpsonite osa ära, mis oli hämmastaval kombel täiesti pädev, sõin ja mängisin Civi.
Siis üritasin ma Civi mängimist lõpetada, et Ludosse minna ja vist isegi vähem kui tunni ajaga see õnnestus. Ludos oli peale paljude teiste inimeste ka serblanna, kes meiega mängis mängu, mille nimi ei ole absoluutselt Pandora, aga mille nimi mulle meelde ei tule ja kus tuleb maju valida ja ringi käia ja koloniseerida ja orjandus kaotati.
Pärast mängisime me üheksa või kümnekesi Sabotööri ka, ma ei viitsi üle mõelda, palju meid oli, kuigi ma tean, kes kuskohas istus.
Ja siis läksime me kõik koju. Serblanna nimi oli vist Tamara. Ee. Ma pole eriti kindel. Igatahes tuli selline nimi mulle pähe. Meh, näis. Ta mängis Serbias ka palju lauamänge ja elab muidugi Raatuse ühikas ja ta õpib semiootikat, ning ei, ta ei tea, mida selle haridusega pärast peale hakata:P
Ta mängib drägonit ka, nii et kui keegi mõne mängu teeb, siis ma arvan, et ta kindlasti mängiks. Firefly meeldib talle ka. Kahju, et mul grupis nii palju mängijaid juba on. Jep, ta tundub tore, ühesõnaga. Ma ei ole kindel, kas ta larbiga tegeleb, ma ei küsinud, aga ma arvan, et mitte. Muidugi annab seda iga alati parandada, eriti kui meiesuguste inimestega tutvuda.
Mu selg on väsinud, sest siis on paha kõrgusega laud, tool ning kuvar. Jep, nad kõik eraldi.
Ma lähen võtan kisselli ja ülejäänud lagritsašokolaadi ja lähen mängin tsipake Civi. Ainult tsipake. :P
Tellimine:
Postitused (Atom)