Kittah!

Ärkasin hommikul vara üles, enne kella. Vaatasime Mialeega mingeid kahtlasi dokke ja natuke onu Teslat ka. Tark mees oli, raisk.

Vot, läksin hääletama, kedagi teist ei olnud, seljakott oli, aga see oli kerge, nii et mu selg tunneb end suhtkoht normaalsena. Ilma padjata magamine mõjub talle ikkagi hästi.

Vaatasin, et mul on umbes kolmveerand tundi hääletamiseks. Seega eeldasin, et mul on isa töö juures pool tundi aega niisama passida, aga mul oli raamat kaasas, nii et ma eeldasin, et hullu pole midagi.

Aga mida aeg edasi läks ja autod mööda sõitsid seda masendavamaks asi muutus. Tavaliselt saan ma ikka mingi kümne minutiga peale, aga nüüd oli mul tunne, et ma jäängi sinna. Muret ma muidugi ei tundnud, sest mu übertäring, mis ennustada oskab, ütles Mialeele, et ma lähen koju, nii et koju ma pidin ka jõudma. Lõpuks tuli üks järelkäruga auto ja võttis mind peale ja tõi Tallinna. Juht rääkis pool teed telefoniga, aga me ajasime natuke juttu kah, ma rääkisin talle sellest, kuidas digikunst on alahinnatud ja kuidas minust saab kunagi kuulus kunstnik.

Auto peale sain ma umbes kümme minutit enne seda kui ma oleks leidnud, et kell on juba natuke liiga palju. Tallinnas käisin Ülemistes Rimis, sest ma jätsin oma hambaharja Tartusse pärast Šotimaal käimist (Tartu hambaharjale ei mahtunud see julla pähe, millega seda kaasas kanda saab, nii et ma võtsin Kaberneeme oma). Vahetasin ühe rahatähe selleks kroonideks ja puha. Mu õde nägi mind seal, mina teda enne ei näinud, kui ta mulle õlale koputas, sest Tallinnas pole ma harjunud eriti inimesi vaatam ning mul olid lisaks klapid kõrvas.

(Chloe pidi mulle rolli saatma täna, viimati seda veel näha ei olnud...)

Igatahes, jõudsin isa juurde, saime kakaod, sest neil on kontoris kohviautomaat, ootasime, et isa töö lõpetaks ja sõitsime koju. Emme tegi kiiresti tuunikalapitsat (see on ääretult popp asi viimasel ajal, sest Riias sõime me pitsat ja eile käisime me Taliesiniga Tavernas) ja meil oli küpsisetorti ka. Saskia käis vannis. Ta on veel päris väike. Aga juba päris vana.

Hommikul peab vara ärkama, et Tartusse tagasi jõuda. Aga kuna ma olen viimased mitu päeva vara magama läinud (ikka tõsiselt vara enda kohta, enne ühteteist ja kahteteist) ja hommikul ilusti maganud, ei ole vast hullu.

Kodus on hea näha, et telekast ei tule midagi.

Kutsud on kodus, see on tore. Voika käib öösiti diivani peal magamas, kui ta arvab, et keegi ei näe ja Mini arvab ikka, et ta on väike ja armas, kuigi väike pole ta olnud peaaegu kunagi. Kiisu on ka, aga ta ei näita ennast, kui Voika toas on, sest tal läheb meelest ära, et tal pole põhjust koeri karta, vähemalt meie omasid.

Peaks vaatama, millal see überleet jalgpallimäng on, kuigi sinna on veel ääretult palju aega ja näha, kuidas Eesti meeskond haledalt pähe saab, on natuke kurb...

Hmm.

Vahepeal polnud meil koridoripoolses seinas elektrit, aga majajuhataja tuli ja vajutas nuppu ja see tuli tagasi. Me saime teada, et kaitse on mitme toa peale, nii et see, et kaitse üles ütles, ei ole meie süü. (Ma kirjutasin "et see" kolm korda, sest see oli loogiline. Ma vaatan poole silmaga mingit USA krimisarja.)

Ma sain sünnipäevaks rahakoti. Täitsa vahva. Raha oli juba natuke sees ka.

Kool algab järgmisel nädalal. Pean natuke tunniplaani üle vaatama, üldiselt on ok, aga ma tahan Kultuurilugude asemele midagi muud (kuigi sellel kellajal ei ole mitte kui midagi, mida võtta). Hetkel on 30 AP, ilmselt jääbki nii. Oleks 28, aga ma nägin ühika fuajees kuulutust loengule nimega Religioosne fundamentalism, mis kõlas ääretult põnevalt, annab 2 APd ja mida annab hulk huvitavaid inimesi. Nii et kui keegi tahab lisapunkte, siis ma arvan, et seda võib võtta küll.

Vot nii. Homme on sünnipäevalisust oodata.