Head vabariigi aastapäeva

1:11

Ma ei saa aru, kas ma saan tervemaks või jään haigemaks.

Patchisin Indigo Prophecy ära, sain helikopterist mööda, käisin kirikus Lucase venda vaatamas ja jätsin tänaseks pooleli. Ammu juba aega magada, kas pole.

Pole mitte midagi teinud tehniliselt, aga pole sellist tunnet, et võiks ja peaks ja tahaks ja suudaks.

Tartus värvin veel korra juukseid. Pean üle mõtlema, mida selle väikese lisarahaga teha, mida tulumaks endast pakub. Üks asi on kindel, aga muud veel vaatab.

Hercule Poirot

Ikka veel Kaberneemes, nohu, köha ja muu säärane.
Mm. Saun on köetud, ahi ka. Ahju ääres on soe.
Laupäev on, eksole. Nojah.
Tõmbasin oma läpakasse Indigo Prophecy ja mängin seda vahepeal. Kaugele pole jõudnud.
Peaksin tegelikult vahepeal maalima, aga praegu pole sellist tunnet, et ma väga pädev oleksin.
Teisipäeva õhtupoole peaksin Tartus tagasi olema. Ma ei tea, mida ma siis teen, aga midagi ju peaks.

OUDEKKI LOONE: paragrahv 58 tagasitulek

Iivi Masso kinnitab 19. veebruari EPL-is, et vaatamata poliitilise võimu katsetele isikuvabadusi piirata ning karmistada karistusi ebaselge definitsiooniga „riigireetmise“ eest, ei ole Eestis vaja fašismi tõusu karta.

Võib-olla on tal õigus. Eelnõu, mille autoreid Krister Paris irooniliselt kapi-füüreriteks kutsub, ei meenuta mulle niivõrd kunagist Itaaliat ja Saksamaad, Mussolinit ja Hitlerit vaid hoopis üht teist valitsejat. 

Stalini 1934. aasta kriminaalkoodeksi paragrahv 58-10 sõnastas „propaganda või agitatsioon, mis sisaldab üleskutset Nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgestamisele [..] ja sedatüüpi materjalide jagamine, ettevalmistamine või säilitamine kuuluvad karistamisele vabadusekaotusega mitte vähem kui kuus kuud“.

Analoogiline tegevus massirahutuste ajal võis kaasa tuua muuhulgas rahvavaenlaseks kuulutamise, vara konfiskeerimise, väljasaatmise või mahalaskmise. Loomulikult, vabadusekaotus vähemalt kuus kuud tähendas Nõukogude praktikas erinevas vormis vabadusekaotusi, mis vältasid aastataid. 

8. mai blogi kommentaarides kirjutas hiljuti Hubbil: "Eesti jaoks parim lahendus kui rahvuse ja rahvamajanduse sailimiseks oleks soome keelele uleminek ja uhise riigi moodustamine" ja jätkas argumendiga, miks see tema arvates nii on. 

Karistusseaduse eelnõu vaimu jälgides ei tohiks nii kohutavast kuritööst karmi karistuseta pääseda: tegemist on ju materjali publitseerimisega, kus on kirjas, et Eesti Vabariigi eksistents tuleks lõpetada. 

Kui keegi sooviks korraldada avaliku arutelu teemal, kas Euroopa Liidust võiksid saada Euroopa Ühendriigid, siis on ju sama loogika kohaselt tegemist suisa riigikukutajate bandega. Huvitav, milline saab olema Eesti kõrgeim karistus ja kuhu hakatakse Euroopa föderaliste välja saatma? Ehk tehakse Venemaaga leping mõnede vanade laagrite ühiskasutusse võtmiseks? Või taastatakse suisa surmanuhtlus? 

Sõna- ja mõttevabadus on demokraatia lahutamatuks osaks. John Stuart Milli tüüpi vabaduseteooria osutab, et see vabadus on olemas siis, kui tohib kõige hullemat asja arvata ning seda arvamust ka välja ütelda (muidugi eksisteerivad piirangud solvamise ja laimamise suhtes). 

Kui ka kogu inimkond, peale ühe, oleks mingisugusel arvamusel, siis ei ole inimkonnal rohkem õigust selle ühe arvamust maha suruda, kui sellel ühel kogu inimkonna arvamust maha suruda, ütleb härra Mill oma kuulsas traktaadis. 

Keelustades mingit tüüpi arvamused eeldavad karistusseadustiku muudatuse läbisurujad Isamaa ja Res Publica liidust oma absoluutset eksimatust kõikvõimalikes ettetulevates situatsioonides. Niisugusest eeldusest Stalini-tüüpi absoluutse võimu ja hirmuühiskonnani on väga lühikene samm ja Eesti-vastase propaganda sildi võib saada kergelt igasugune valitseva parteiga mittenõustuv arvamusavaldus. Iivi Masso lootus, et demokraatlik valimine välistab autoritaarsuseohu, ei ole kahjuks maailma praktikas kinnitust leidnud (kuidas Hitler võimule saigi?) 

Inimene võib eksida. Kui tal aga ei ole võimalust oma mõtteid välja ütelda, siis ei ole ka tal kunagi võimalust teada saada, et ta eksis. Kui keegi peab Eesti riigi praegust terriotoriaalset jagunemist ebatõhusaks, siis peab tal olema võimalus oma argumente tõstatada – kasvõi selleks, et näha, mis on tema argumentatsiooni probleem (ja kas tema ebameeldivustele ei ole mitte mingisugust muud lahendit). Kui inimesel ei ole lubatud eksida, siis võtab see temalt ka ära võimaluse analüütiliselt tõeni jõuda, tunnistada, ükskõik kui raske see ka ei ole, et tema veendumus ei olnud asjakohane. 

Härrad Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu viitavad eelnõud kommenteerides Eesti Põhiseadusele, mis kõneleb Eesti Vabariigi aegumatusest. Kuid ei tohi unustada, et meie põhiseadus ei ole mitte püha Koraan, kus ühiskondliku elu reeglid on kord ühtemoodi kirja pandud ja mille muutmiseks inimesel ei ole õigust. 

Meie põhiseadus on elav kokkulepe elavate inimeste vahel, mida vajadusel võib muuta ja täiendada, kui üks või teine aspekt ei tundu enam vajalik. Euroopa Liitu astumise tarbeks me näiteks teatud liiki põhimõtteid muutsime; rääkimata sellest, et just Isamaaliidu parlamendifraktsiooni eestvõttel lisati hiljuti Põhiseaduse preambulasse eesti keele kaitse aspekt.

Kuid muutused saavad asjakohaselt sündida vaid siis, kui ühiskonnas on luba selle üle arutada. Vastasel juhul muutub meie põhiseadus, tähenduslik kokkulepe nende jaoks, kes mäletavad selle kirjutamist, rutiinseks rituaaliks, puuslikuks, mida kummardada, aga mitte põhimõtteks, millest lähtuvalt oma elu korraldada. 

Niisugune olukord aga, kurvastavalt, muudab aina enam põhjendatuks küsimust, kas seesugune kirjatükk on Eesti inimeste jaoks üleüldse vajalik: nii nagu tekkis küsimus ka NSVList, mis ehk kunagi selle loojate jaoks oli olnud elav kokkulepe erinevate nõukogude vahel, ning mis absolutismiga ja vabadusest loobumisega muutus paljudele õõva tekitanud puuslikuks. 

Keelates arutelu muudame me pühaks mitte ainult meile meeldivad argumendid vaid ka nende vastuargumendid. Seepärast ei toogi hirm kaasa mitte niivõrd poliitiliste vastase hävimist (vaid pigem loob neid juurde), ent suurendab ebastabiilsust ja vägivallaohtu ühiskonnas. 

Ka seepärast on ettepanekud „riigivastaste“ tegude karistuste karmistamisest iseennast hävitav mõte. Hirm ei too lojaalsust, küll aga toob seda vabadus. 

Mul on lõpmata kahju, et partei, mis nimetab ennast isamaa ja vabariigi liiduks, eelistab oma riiki kujundada lähtuvalt härra Jossif Stalini ja mitte härra John Stuart Milli loogikast ja leidub politolooge, kes niisugust suundumust kaitsevad soovitusega oma liidritesse pimesi uskuda.

Kodus

Olen pisut tõbine. Koolis ei käinud.

Ma tahan apelsini.

Mingil hetkel ilmusid mu ukse taha Daleios, Trägun ja Die, kes pimestasid mind välguga. Neil oli steampunk photoshoot. Ma oleks ehk ka osalenud, kui ma end tunneksin tervemana. Kostitasin Daleiost sooja teega ja lasin neil läpakat ahistada ja nad kadusid varsti ära.

Mialeed ei ole, ta läks Saskiat hoidma ja on päev otsa ära olnud.

Mul on ääretult igav ja ma ei tea, mida teha. Võiks mõne filmi tõmmata. Eile Mialee tõmbas Sweeny Toddi või midagi sarnast umbes kümne minutiga (win!). Um, legaalselt otseloomulikult. *shifty eyes*

Keegi võiks veel tulla. Ja apelsine tuua. Mmm... apelsinid. Ma olen viimase ööpäeva jooksul joonud vist ainult teed ja söönud ühe kommi ja mitu lusikatäit mett. Dieet! Win!!!!111

Külm on kogu aeg, välja arvatud siis, kui ma olen teki all ja on palav. Keegi tropp jättis vahepeal köögis akna lahti ja ma pidin vetsu minema läbi jääkülma koridori. Einoh, üldiselt on lihtsalt pisut kehv olla, ära ei sure ega midagi.

Praeguses raskes majanduslikus olukorras

If you ever go across the sea to Ireland
then maybe at the closing of your day
you will sit and watch the moonrise over Gladdash
and see the sun go down on Galway bay...

Yay.

(Et ma sobituksin hetkelisse meediapilti sisestage pealkirjas olevad sõnad järgnevates lausetes kõikjale, kus see grammatiliselt võimalik on.)

Kool oli ja värki.

Kell kaheksa hommikul.

Jah, ma käisin seal.

Köhisin pisut.

Nüüd köhin natuke rohkem.

Religioosne fundamentalism oli.

Seal oli palju inimesi.

Nüüd ma olen kodus.

Joon sooja teed meega ja üritan välja mõelda, mida ma teen, sest ma ei taha magada.

Homme vist kooli ei lähe, aga seda veel näeb.



Elagu Proudhon!

...

Öö-ööbik

Ma olen viimasel ajal näinud mingeid ootamatuid unenägusid.
Täna öösel nägin unes, et me olime Endiburgh' kindluses ja seal toimus igasugu asju. See oli selline traditsioonilisem unenägu iseenesest, aga kahjuks ma ei mäleta enam väga hästi, mis seal toimus, see oli suht põnev, niipalju ma tean.

Homme hommikul pean kaheksaks kooli minema, see on hirmus, aga noh, ainepunktid, ainepunktid...

Mialee läheb välja uttu, ma ei tea, kas ta tagasi tuleb, ei või iial teada, kas väljas on mõni sulgeja...

Ma ei ole absoluutselt mitte midagi lugenud tükk aega, aga küll varsti jälle juhtub - mul on palju huvitavat ees ootamas^^

Mingid tropid puurivad ühikas. Uusi juhtmeid pannakse, ma saan aru küll, et on võimalik, et me põleksime muidu kõik maha, aga miks, MIKS, tuleb seda teha enne kella üheksat???

Mialee tuli tagasi, aga ta läheb jälle ära, sest ta tuli ainult telefonile järele.

Käisin täna Leila juures, mängisin Sassuga ja pärast Leilaga ka. Erinevaid asju. Jäätist sõime ja kohvi on raske teha.

Oh kooliaeg

Meh, ma tahaksin hea meelega tihemini blogida, aga Mialee läpakas kuidagi ei kutsu ennast eriti kasutama. Nii et ma ei tee seda. Nii väga.

Kool algas. Naljakas on, et ma pean vara üles tõusma. Mitte humoorikas, vaid see teistsugune asi. Ja absoluutselt mittenaljaks on, et need värdjad remondimehed hommikul vara puurivad x.x Vara.

Üpris tõneäoliselt regan end suhtlemispsühholoogialt maha, sest see oli igav. Kultuurilugusid ei taha absoluutselt, sest kui ma peaksin päriselt terve päeva järjest koolis käima, siis ma ei läheks sinna nagunii. Samas... mm, ma ei tea, ikka ei ole mõtet vist.

Kui keegi tahab mulle mõnda ägedat ainet soovitada, siis oleks mul hea meel.

Tunniplaanist

Sest see ei huvita kedagi nagunii, aga mul endal on parem vaadata.
Ma avastasin, et... jah. Mul oli õnnestunud maalile mitte registeeruda. See oli kuidagi kahe silma vahele jäänud. Muidu pole häda, aga ma ei saa keskaegset sõjandust võtta. Pole vist hullu. Vähemalt nägin ma seda enne semestri algust.

E
10.15 Joonistamine
12.15 Suhtlemispsühholoogia
14.15 Võrdlev usundilugu
16.15 Maalitehnoloogia ja materjaliõpetus

T
10.15 Eesti keel
12.15 Kompositsioon
14.15 Inglise keel
16.15 Sissejuhatus filosoofiasse

K
08.15 Inglise keel (pro)
10.15 Kompa
12.15 Maal
14.15 Kultuurilood (hmm... 28 AP on kah tegelikult ok... pealegi, auku oleks vaja)
16.15 Religioon õhtumaises kultuuris
18.15 Religioosne fundamentalism

N
12.15 Maal
14.15 Inglise keel (pro)
16.15 Maalitehnoloogia ja materjaliõpetus

R
10.15 Joonistamine
12.15 Värviõpetus

Maal on sel semstril 2AP, mitte 4 ja me hakkame paljaid inimesi tegema suve poole. Hehee. Teised peavad selle asemel esseesid kirjutama;)

Kokku 20 AP. Kultuurilugusid jõuab rahus veel maha võtta, aga praegu ma ei viitsi uurida, mida asemele võtta. Üldiselt peaks see enam-vähem lõplik seis olema. Yayz0rz.

Kittah!

Ärkasin hommikul vara üles, enne kella. Vaatasime Mialeega mingeid kahtlasi dokke ja natuke onu Teslat ka. Tark mees oli, raisk.

Vot, läksin hääletama, kedagi teist ei olnud, seljakott oli, aga see oli kerge, nii et mu selg tunneb end suhtkoht normaalsena. Ilma padjata magamine mõjub talle ikkagi hästi.

Vaatasin, et mul on umbes kolmveerand tundi hääletamiseks. Seega eeldasin, et mul on isa töö juures pool tundi aega niisama passida, aga mul oli raamat kaasas, nii et ma eeldasin, et hullu pole midagi.

Aga mida aeg edasi läks ja autod mööda sõitsid seda masendavamaks asi muutus. Tavaliselt saan ma ikka mingi kümne minutiga peale, aga nüüd oli mul tunne, et ma jäängi sinna. Muret ma muidugi ei tundnud, sest mu übertäring, mis ennustada oskab, ütles Mialeele, et ma lähen koju, nii et koju ma pidin ka jõudma. Lõpuks tuli üks järelkäruga auto ja võttis mind peale ja tõi Tallinna. Juht rääkis pool teed telefoniga, aga me ajasime natuke juttu kah, ma rääkisin talle sellest, kuidas digikunst on alahinnatud ja kuidas minust saab kunagi kuulus kunstnik.

Auto peale sain ma umbes kümme minutit enne seda kui ma oleks leidnud, et kell on juba natuke liiga palju. Tallinnas käisin Ülemistes Rimis, sest ma jätsin oma hambaharja Tartusse pärast Šotimaal käimist (Tartu hambaharjale ei mahtunud see julla pähe, millega seda kaasas kanda saab, nii et ma võtsin Kaberneeme oma). Vahetasin ühe rahatähe selleks kroonideks ja puha. Mu õde nägi mind seal, mina teda enne ei näinud, kui ta mulle õlale koputas, sest Tallinnas pole ma harjunud eriti inimesi vaatam ning mul olid lisaks klapid kõrvas.

(Chloe pidi mulle rolli saatma täna, viimati seda veel näha ei olnud...)

Igatahes, jõudsin isa juurde, saime kakaod, sest neil on kontoris kohviautomaat, ootasime, et isa töö lõpetaks ja sõitsime koju. Emme tegi kiiresti tuunikalapitsat (see on ääretult popp asi viimasel ajal, sest Riias sõime me pitsat ja eile käisime me Taliesiniga Tavernas) ja meil oli küpsisetorti ka. Saskia käis vannis. Ta on veel päris väike. Aga juba päris vana.

Hommikul peab vara ärkama, et Tartusse tagasi jõuda. Aga kuna ma olen viimased mitu päeva vara magama läinud (ikka tõsiselt vara enda kohta, enne ühteteist ja kahteteist) ja hommikul ilusti maganud, ei ole vast hullu.

Kodus on hea näha, et telekast ei tule midagi.

Kutsud on kodus, see on tore. Voika käib öösiti diivani peal magamas, kui ta arvab, et keegi ei näe ja Mini arvab ikka, et ta on väike ja armas, kuigi väike pole ta olnud peaaegu kunagi. Kiisu on ka, aga ta ei näita ennast, kui Voika toas on, sest tal läheb meelest ära, et tal pole põhjust koeri karta, vähemalt meie omasid.

Peaks vaatama, millal see überleet jalgpallimäng on, kuigi sinna on veel ääretult palju aega ja näha, kuidas Eesti meeskond haledalt pähe saab, on natuke kurb...

Hmm.

Vahepeal polnud meil koridoripoolses seinas elektrit, aga majajuhataja tuli ja vajutas nuppu ja see tuli tagasi. Me saime teada, et kaitse on mitme toa peale, nii et see, et kaitse üles ütles, ei ole meie süü. (Ma kirjutasin "et see" kolm korda, sest see oli loogiline. Ma vaatan poole silmaga mingit USA krimisarja.)

Ma sain sünnipäevaks rahakoti. Täitsa vahva. Raha oli juba natuke sees ka.

Kool algab järgmisel nädalal. Pean natuke tunniplaani üle vaatama, üldiselt on ok, aga ma tahan Kultuurilugude asemele midagi muud (kuigi sellel kellajal ei ole mitte kui midagi, mida võtta). Hetkel on 30 AP, ilmselt jääbki nii. Oleks 28, aga ma nägin ühika fuajees kuulutust loengule nimega Religioosne fundamentalism, mis kõlas ääretult põnevalt, annab 2 APd ja mida annab hulk huvitavaid inimesi. Nii et kui keegi tahab lisapunkte, siis ma arvan, et seda võib võtta küll.

Vot nii. Homme on sünnipäevalisust oodata.

*On vana*

Tegelikult on minu arust orkuti kaudu sünnipäevaõnnitluste saatmine ääretult tobe, et mitte öelda nõme, sest kui seda päriselt ei vaevutu tegema (telefon võrdub ka päriselt) võiks pigem tegemata jätta, aga kuna neid soove oli nii palju, oli see isegi peaaegu kena, nii et ma ei võta seda üldiselt halvasti ega midagi.

Šotimaa oli äge, ma kirjutan sellest mingi hetk pikemalt vist.

Sünnipäeva suhtes ei tea veel, mis saab. Midagi ikka vast.

Ma saan varsti süüa ja siis ma vist loen veel Jää ja tule laulu (mitte selle larbi pärast) ning olen äge. Ahjaa, peaks Ärapanijat vaatama, viimased kaks nädalat on vahele jäänud.

Vaheaeg on vahva.

Te võite mulle ja Mialeele alati külla tulla või meid külla või välja kutsuda, vihje-vihje-vihje.

:)