Voonakesed ei ole sõna

See on tegeliklt päris hämmastav, kui kerge on inimesi tappa. Nahk, veri ja luu. Kogemata valesti kukkudes võib kaela murda. Kui loll süsteem. Kui selle mõtles välja Jumal, siis oleks ta võinud natuke enam kindla peale välja minna -- kas siis ühele või teisele poole, vahet pole.

Aga tõesti. Hm. Võimalusi on nii palju. Erinevaid. Relvad pole eriti olulised mainimaks, kuna nad on selleks mõeldudki. Aga iga teravama otsa või servaga asi on potensiaalne mõrvarelv. Iga suurem raske ese võib tekitada surmava peatrauma. Igas majapidamises on aineid, mille tarbimine lõppeb surmaga. Vähimagi tahtmise korral võib raamatukogu ning marketi abiga teha valmis hämmastavalt suure hulga hämmastavalt mürgiseid asju. Ma olen selles üpriski veendunud. Valel hetkel kellelegi liiga kõvasti vastu rinda lüües võib ta süda seisma jääda. Hoop nina pihta võib osutuda surmavaks. Haigustest ei maksa rääkidagi. Inimese keha on hämmastavalt nõrk.

Ja me oleme ikka veel elus.

Evolutsioon on meid toonud sinna, kus me praegu oleme. Ja millegipärast oleme me kogu selle aja üle elanud ja elame veelgi.

Evolutsioon on protsess ja ilmselgelt pole me veel kuhugi jõudnud, sest inimesed paistavad olevat pidevas muutumises. Kui vaadata ajalukku ja tõenditesse. Ma mõtlen päris ajalugu, mitte seda, mis on kohapeal kirja pandud. See lihtsalt võtab aega rohkem, kui keegi näha jõuaks.

Aga samal ajal kui inimeste tapmine on nii lihtne, on see ka väga paha asi. Enamikus kultuurides vist kõige hullem kuritegu üldse. Inimese elu on niivõrd püha. Seda ei saa tagasi anda.

Haiget iseenesest teeb see kõige enam just neile, kes maha jäävad. Ja seega on nemad need, kes otsustavad selle saatuse, kes on mingil põhjusel pidanud vajalikuks võtta kelleltki ainuke asi, mida inimesed päriselt omavad.

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju.

Voonakeste vaikimine on tobe. Sel oleks okei, kui tüübil oleksid mingid erilised võimed või oleks ta korda saatnud midagi eriti vägagi kohutavalt ebainimlikult kujuteldamatult võigast. See koht, kus ta valvurit hammustab, ei ole üldsegi loogiline. Ja psühhopaadid on ka inimesed. See tähendab siinkohal seda, et nad ei käitu täiesti ebaloogiliselt. Üldse loll film. Noooooooooooooooooooo! Piirake 10 kvartalit ümber, tooge eriüksus ja kiirabi! Lift jäi kolmandal korrusel seisma!!!
Ma pole kunagi sellest filmist eriti palju arvanud. See polnud eriti põnev ega absoluutselt hirmus. Ja tegelikult poleks ta niimoodi põgeneda saanud, ma ise nägin, et poleks. Vot nii.

Goblin tahab võtmeid tagasi.

Me oleme nii nõrgad ja ei oska hinnata seda, et me üldse veel elus oleme.
Ainuke asi, mis meil on, on elu.
Ainuke asi, mis midagi väärt on, on ükskõik, mis muu, sest kuidas saaks midagi nii elementaarset ja loomulikku kuidagi hinnata? Elu kui selline on hindamatu ja sellisena ka väärtusetu. Nagu ka surm. Mis ei tähenda, et need kaks asja on võrdsed (võrsed, kui ma poleks kirjaviga märganud. Iseenesest oleks see variant palju ägedam olnud, aga näedsa, märkasin ikkagi. Kahju.).

Aga vahet ei ole. Kunagi. Ses suhtes, et... see ei muuda ju midagi.


Me kõik sureme, aga mitte kõik meist ei ela päriselt.






The point? Oh, the point.
Um... I just have to go take care of something... yes, something.
Pfft, nights and winters are so dark in here.

Darker than the darkest dark, blacker than the blackest black.

I want a cider. Or a lemonade.
And a pudding.