Tuesday, May 15, 2007, 19:47 Mõtted
Ma olen palju mõelnud.
Viimased kaks ööd on möödunud diivani peal mediteerides. Ma olen tundide viisi üritanud mõista inimeste motiive ja olemust, tundeid ja reaktsioone.
Ma julgen väita, et on inimesi, kes mind usaldavad. Ma julgen väita, et nende kooslus tekkitab ühe gruppi, mis saab omavahel läbi nagu inimesed ikka. Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Inimeste emotsioonid ja tunded ei ole eriti püsivad: sõprus, armastus, usaldus ja ausus kaovad väga kiiresti. Ka põlastus ja äkkviha ei püsi kunagi kaua. Seda sellepärast, et inimene unustab asjad, mis talle haiget teevad (negatiivsete emotsioonide puhul) ja samas, kuigi ta neid soovib, tüdineb ta nn headest asjadest. Näiteks sõpradest.
Igal inimeste grupil peab olema liider, keegi, kes hoiab neid koos, keegi keda, enamus aega, kõik usaldavad. Muidu vajub seltskond laiali.
Ja alati peab olema üks, kes tunneb reetmise kunsti. Keda on reedetud ja kes seetõttu reedab teisi. Liider on tähtis aga just reetja hoiab liidrit ja seega ka teisi paigas. Pange tähele, ma ei leia, et reetmine oleks alati halb. Reetmine on motiveeriv tegur, reetmine on jõud, mis suunab kõik teised vajalikule eesmärgile (kas nad soovivad seda, või sellest aru saavad, on ise asi). See eesmärk võib olla viha Reetja vastu.
Viha. Viha seob inimesi rohkem, kui ükski muu tunne. Viha pakub motivatsiooni ja tahet. Ja samuti jõudu. Ma ei räägi siin ajutisest vastumeelsusest, ma räägin põletavast vihast kellegi teise/kellegi teiste vastu. Ma räägin inimese hinge juhtivast jõust.
Te võite väita, et inimesed on sisemas head. Kuid nüüd tekib küsimus, mida saab lugeda heaks. Hea ja kurja olemus on suhteline (nagu kõik muu).
Kas lugeda heaks eneseohverdust, et teistel oleks parem? Või on hea see, kes elab nii, et temal oleks hea. Te ütlete, et see on egoism. Jah, on küll. Kuid egoism on üks ellujäämisinstinkti põhiomadusi.
Ma tahan oma viimase lõiguga öelda, et viha ei pruugi olla negatiivne emotsioon, nn suur kurjus vaud hoopis hea jõud. Jõud, mille vabastab reetmine.
Tuleme tagasi reetja juurde. Ta ei saa lihtsalt valetada ja avalikult reeta teisi. Sest nii jääks ta võim lühikeseks. Kõike tuleb plaanida, kõike peab mõistma. Ta peab tungima sügavale teiste südamesse, et ta löök oleks lõpuks peaaegu hävitav. Ja lõpus peab ta reetma enda ja heitma endalt kõik, mis tal on.
Viimane reetmine.
Kes suudaks reeta ennast enda ees. Teadmine, mis see endaga kaasa toob, ei tee seda lihtsamaks. Vastupidi.
.....
On teemasid, millest inimesed ei soovi vestelda. Nad usuvad, et selle edasilükkamine teeb selle lihtsamaks. Nad loodavad, et pikendavad niimoodi seda rahuhetke, mis tuleb enne tormi. Kuid see, kes teab, et talle tahetakse midagi rääkida ei tea selle sõnumi sisu. Neile pole see rahuhetk vaid sisemini piin. Isegi kui tormi ei järgne, elavad nad sel hetkel selle tuhandeid kordi läbi.
Mõelge.
Fool me once, shame on you, fool me twice, shame on me. Fool me thrice...
Friday, January 11, 2008, 12:27 -
Minu eluPosted by Administrator
Viimased kuu aega on olnud äärmiselt huvitavad.
Elesgali ei ole enam ja ilmselt on see hea, ma vajasin muutusi.
Elesgali asemel oleme me loonud uue nn organisatsiooni. Kuigi organisatsioon ei ole võibolla õige sõna.
C&E Corp on pigem elustiil, kui organisatsioon. Me oleme pikalt tegelenud meie filosoofia väljatöötamisega ja usun, et tulemus on meeldiv. Ma siinkord tsiteeriksin uuesti paar posti vana Wilde'i tsitaati Dorian Grey Portreest:
"Omal kombel pidi see ajastu mõistust teenima, aga ometi ei tohtinud see kunagi leppida ühegi teooriaga, mille juurde oleks kuulunud ka ükskõik mis laadi kirgliku kogemuse ohverdamine. Selle eesmärk pidigi olema kogemus ise, aga mitte kogemuse viljad, olid need siis magusad või kibedad. See ei tohtinud teada midagi asketismist, mis suretab meeli ega ka labasest liiderlikusest, mis nüristab neid. Küll aga pidi see õpetama inimest keskenduma hetkedele elus, mis on ise ka üksnes hetk"
Meie filosoofia on naudingute filosoofia, mille järgi elu on kunst, mida tuleb nautida.
Kunstnikuna pole minu jaoks midagi meeldivamat, kui elu vormimine oma ümber. Ja nüüd, kus üks mu meistritöö on valminud (pärast rohkem kui aastast pingutamist) olen ma valmis asuma uute väljakutsete kallale.
Kuid mina ei vormi inimesi, ma ei ürita neid otseselt muuta. Ma pakun inimestele võimalusi ja see on inimeste enda otsus, kas nad kasutavad neid või mitte. Ma üritan inimestele teed näidata, kuid ma ei sunni, ja pole kunagi sundinud, neid seda teed käima.
Ma olen väga õnnelik, et lõpuks on tõestuse leidnud mu Reetmiseteooria, mille ma kevadel oma vanas blogis postitasin.
Liider, küll juhib inimesi kuid Reetja on see, kes nad ühendab ja muudab tugevamaks. Ja tänu selle skeemi töötamisele oleme me nüüd tugevad.
Mul on muidgi kergelt kahju neist nõrkadest hingedest, kes alluvad koruptsioonile, kes ei rakenda oma tahet vaid selleasemel karjuvad teiste loosungeid. Kuid samas ei ole mõtet muretseda nõrkade inimeste pärast, sest ilma selgroota inimesed on mulle alati igavad tundunud. Ja milleks suhelda nendega, kes sulle igavad on? Iga suhe peab ju pakkuma pinget, naudingut või vähemalt mingisugust kasu. Vastsel korral on tegu nüristava ja aega raiskava tegevusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar