Ma tahan end tühjaks karjuda. Üleni. Nii, et minus poleks enam tunderaasugi alles.
Aga ma ei saa. Lihtsalt ei saa.
Sest ma ei tea, mida kuradit ma endast välja peaksin saama.
Ja see täidab mind üleni ja sosistab mind täis tühjust.
Ja ma ei tea, mis see on.
Ja ma kardan.
Ja nutan.
Ja ei tea, ei tea mitte midagi.
Ma kardan.
Ja kõige hullem on, et ma ei tea kelle ja mille pärast.
Aga on põhjust!
Ja rahutus pureb mu hinge kuni lõpuni.
Mul hakkavad paanikahood varsti tekkima nii.
Ja ma ei saa mitte midagi teha.
Teadmatus on õnnistus.
Aga nojah, kes meist ikka kunagi õnnistatud olla on tahtnud.
Ikkagi. Tahan karjuda.
Kas keegi koos minuga öösel kella nelja paiku koos Monte Carloga Uru katusele Metsatöllu laulma tahab tulla?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar