Ühes väikeses linnakeses, mille nimi on mul juba meelest läinud, juhtus üks näiliselt tavaline mees kõndima mööda üht väiksemat tänavat oma kõrtsi poole. Äkki nägi ta rentslis istumas poolorki, kes nuttis lohutamatult.
Viisakalt pakkus ta talle taskuratti ja patsutas ta pead. "Miks sa nii kurb oled?" tundis ta huvi.
Väike ork näitas talle kirjakest, mille ta oli tänaval kerge peavaluga ärgates leidnud.
Vaevu suutis mees seda käekirja lugeda, aga niipalju ta mõistis, et ork oli oma vanemate poolt võõrasse linna maha jäetud, kuna ta oli nii vastik poeg. Raha ega midagi tal ei olnud.
Mees mõtles veidike ja tundis siis huvi, mida ork teha oskab ja kuidas tal inimeste tapmine õnnestub.
Ork mõtles veidike ja leidis, et inimesi ta ei ole tapnud, aga oma emmet ja issit on küll togida saanud.
"Väga hea. Ma ostan sulle süüa ja sa tule minu teenistusse," pakkus võõras.
"Hea küll", nõustus ork ja nad läksid Seapea ja Pihvi kõrtsi, kus mees peatus. Nad tellisid kahe kulla eest ühe seaprae, mille kõrvale sai tasuta ka ühe väikese pihvi.
Seni kuni ork lasi toidul hea maitsta, läks mees kõrtsmiku käest küsima, kes on tolle arust linna suurim kakleja. Kõrtsmik vaatas teda kerge imestusega ning pakkus, et vast see suur ork seal laua taga. Kui mees tahtis kellegi teise nime ja päris kaklemiste ja muu sarnase kohta muutus kõrtsmik millegi pärast pisut kahtlustavaks ja heitnud kerge kõrvalpilgu oma päkapikust turvamehe poole, üritas vihjata, et imelikud külalised ära läheksid, andes neile ühe teise kõrtsi nime, kus võiks ehk sellistele küsimustele vastuseid saada.
Mees tegi lahkumise asemel ettepaneku, et ta poolork võiks kõrtsmiku turvamehest päkapikule vastu astuda ja kui ork võidab, teenib mees kümme kulda.
Selle peale sai mees päkapiku käest kerge löögi valusasse kohta ning leti tagant tuli välja veel kümme päkapikku, kes sealt tagant välja polnud paistnud.
Ork otsustas selle peale põgeneda ning mees jooksis talle järele.
Ta sai ta kätte turu peal, kus ork oli väga otse läbi tulnud, ajades paljud inimesed vihaseks, kuna ta oli nende vara ja kaupa hävitanud.
Kui teda ümbritses nugade ja toigastega relvastatud rahvahulk, kes nõudis talt raha, tekitas mees enda ümber väikese tuleringi, millest said paljud inimesed viga ja surma.
Omaksed üritasid neid kustutada ja nende elu päästa kui võimalik või kui oli näha, et midagi ei ole päästa hakkasid nad lohutult nutma ja halama. Mees üritas ühelt rasedalt naiselt, kes halas oma hukkunud ja pooleldi söestunud vastse abikaasa kõrval, raha varastada, aga naine tundis, et keegi teda puudutab ning tõusis püsti, nii et mehe kätte jäi midagi hoopis muud, kui tal plaanis oli. Selle peale sai ta naise poolt korraliku kõrvakiilu. Kui ta kohe lahti ei lasknud, siis veel ühe teise käega ning põlvega munadesse kah. Selleks ajaks oli ork tagasi tulnud ning nähes, mida tema peremehega tehakse lõi naist vastu pead. Aga kuna ta ei osanud oma jõudu ega inimeste haprust korralikult hinnata, lõi ta väikese kopsaka asemel naise ajud ümbritsevale alale laiale.
Samal ajal oli eemalt kuulda lähenevaid linnavahte.
Orkil õnnestus nende eest ühte majja ära joosta, maag üritas end puhtaks rääkida. Aga see ei õnnestunud hästi, kuna ta seisis keset põlevate inimeste ringi ning eemalt karjus mitukümmend pealtnägijat, et tema on süüdi.
Ta võeti kinni, kuigi mitte ilma võitluseta, milleks oli üks väike tulering, mis linnavahtidele natuke viga tegi ja ühe nende hobuse minema peletas. Igatahes seoti ta kinni ja viidi kongi.
Samal ajal jooksis ork ühte majja, mis nägi väga noobel välja. Ta peitis ennast kööki ukse taha ning jäi ootama. Väljas kostis hääli ja kõrvaltoas kolistati nõudega ning kaks naist rääkisid juttu. Ootamatult astus sealt sisse üks linnavaht, seljas tavaline must turvis punase roosiga ning käes mõõk. Ork jooksis talle peale ning kuigi ta jõudis ukse kinni virutada, oli orki hoog nii suur, et ta lõi ukse maha ja lömastas selle all vaese linnavahi.
Ta võttis linnavahi kiivri ja pani selle endale pähe (eriti alla see ei vajunud just). Linnavaht oli umbes 20 aastane noor kena mees, kes oli nüüd pisut lapikum ja verisem kui enne.
Toas teises otsas seisid kaks noort tüdrukut, kellest üks oli jälle rase, ning hoidsid käes vahuseid nõusid.
Ork haaras maast linnavahi mõõga ning võttis raseda naise pantvangiks.
Ta saatis ühe kahest ülejäänud linnavahist endale hobust tooma ning võttis tüdruku asemel pantvangi vahepeal välja ilmunud vanema härrasmehe, kelle maja see oli. Kui ta majast lahkus jäi naine sünnitama ja teine linnavaht jooksis vahepeal võimalust kasutades ära.
Tänaval tuli tema juurde linnavaht koos hobusega, kes osutus pigem poniks. Ta oli orki jaoks natuke liiga pisike ja nõrk. Ta jalaluud murdusid kui talle selga istuti.
Samal ajal kui hobune maha vajus tuli nurga tagant välja hulk mustas turvises mehi, kelle rinnal ilutses punase roosi märk. Ning teiselt poolt ilmusid veel mõned vibudega relvastatud mehed. Ork võeti kinni ning viidi vangikongi. Seal vaadati 2x2 meetrist kongi ja orki ning viidi ta hoopis kindlusesse. Seal istus ta mõnda aega niisama ning viidi siis kohtuistungile, kus ta kiirelt süüdi mõisteti ja üles poodi ning ta laip visati vallikraavi.
Samal ajal istus maag kongis ning leidis, et ta kõrvalkongis istub üks päkapikk. Nad ajasid juttu ning maag küsis, kas päkapikk oleks nõus talle vibu ja pistoda tegema, kui ta nad vabaks päästab. Päkapikk oli nõus.
Mees avas mingi loitsuga kongiukse. Lombakas valvur, kes seisis koridori teises otsas tuli sinnapoole vaatama, mis toimub ning sai kerge tuleshow saatel surma.
Maag avas ta võtmetega päkapiku kongi ukse ning vaatas ka teised kongid üle. Ühes ronis ringi kaks rotti ning üks madrats roomas prussakate saatel aeglaselt üle põranda, aga rohkem vange ei olnud.
Nad läksid ainsast uksest välja ning sattusid silmitsi nelja väga imestunud vahiga, kes mängisid laua taga kaarte. Mees ei kaotanud pead ning hüüdis, et lombakas valvur oli saanud südameataki ning suutamata liigutada oli saatnud nemad abi kutsuma. Kaks vahti jooksid kiiresti oma kaaslasele appi, ülejäänud kaks olid pisut umbusklikumad.
Maag keeras enda taga ukse lukku ning virutas laua vastu kahte valvurit.
Peale kerget võitlust olid mõlemad vahid surnud ja haavamata kaaslased lahkusid hoonest. Maag võttis kaasa vahtide saapad ja ühe rüü.
Tänaval vaatasid inimesed neid imelikult ning tänav jäi kuidagi kiiresti üpris tühjaks. Nad tõmbasid oma verised mõõgad vahi rüü sisse puhtaks ning mees peatas mööda traaviva ratsanikuta hobuse, kellel olid samasugused uhked ratsmed, mis linnavahtide hobustel.
Nad ratsutasid lukksepast päkapiku majja tagasi ning päkapikk avas õlekõrrega esiust sulgeva punase roosiga tabaluku.
Kuna tal oli nüüd mõõk juba olemas, tahtis maag, et päkapikk talle ainult vibu teeks.
Vibuks sobivat puitu lukksepal miskipärast kodus ei leidnud ja lähim mets oli viie miili kaugusel. Väljas hämardus. Akna tagant kõndis mööda hobune, kes meenutas seda hobust, kelle nemad olid unustanud lasipuu külge kinnitada.
Maag läks välja ja nägi, et üks pisike poiss talutab hobust. Ta küsis, kelle hobune see on ning kui poiss väga ebaveenvalt seletas, et too on tema enda hobune, vehkis ta poisi nina all oma mõõgaga, küsides, kas poiss ei tahaks hobust mõõga vastu vahetada.
Poiss jooksis ära, enne öeldes veel, isa ei luba tal võõrastega rääkida, eriti kui need talle midagi pakuvad.
Maag ratsutas hobusega esimese ettejuhtuva kõrtsi juurde, milleks osutus Lihuniku. Sealt sai ta hobusele tallikoha ning poiss, kes nägi pisut sedamoodi välja nagu see poiss, kes ta hobust vahepeal varastada oli üritanud juhatas ta talli ja lubas hobuse eest hoolitseda. Mees andis talle veel pisut kulda ja läks päkapiku juurde tagasi.
Päkapikk oli vahepeal tule üles teinud kui päris pimedaks läks. Keegi koputas esiuksele ja ta hakkas just avama minema kui koputati ka tagauksele. Ta kustutas tule ning avas kerge kõhkluse järel esiukse ning läks koos maagiga tagaukse juurde. Maag jäi ukse taha seisma ning päkapikk avas ukse, mõõk käes.
Seal seisis tumedas keebis kogu, kes ajas üpris sõbralikku juttu ja imestas, et päkapikk kodus on, kuna tema arust oli too vangi võetud valesüüdistuse alusel.
Nad ajasid köögis natuke juttu, maag selgitas, et kõik on arusaamatus, tema on lihtsalt päkapiku tuttav, kellega nad linnas täna juhuslikult kokku said ning läks varsti ülemisele korrusele magama. Magamistoas oli päkapiku kahekohaline voodi, mis oli pisut lühike inimese jaoks. Mees laotas oma mantli põrandale ja jäi sinna magama.
Samal ajal rääkis päkapikk võõraga juttu. Tule süüdanud, tundis ta ära oma käokellameistrist naabri. Nad rääkisid pisut juttu ning ta naaber muutus pisut kahtlustavaks peale mõnda vastukäivat fakti, mida päkapikk kogemata mainis. Tal hakkas pisut kiire ja ta läks kähku koju. Sulgenud ja riivistanud koduukse, kuulis ta päkapiku kergeid samme tagasi pöördumas. Kergelt närvis, istus ta köögilaua taha ja suitsetas pimeduses mõnda aega.
Päkapikk ise läks tagasi koju ning puges maagi kaissu magama. Ta nägi unes naispäkapikke.
Samal ajal tilkus kellassepa keldris ühest vanast moosipurgist alla väga vana ning juba intelligentsi omandanud moosi. See maandus ühe paari päeva vanuse väga paljude noahaavadega naise laiba peal. Naise kõrval lebas surnud vastsündinu, kelle juuksed olid kena punast tooni.
Aeg möödus. Äkitselt tõmbles naise käsi pisut. Ta tõusis istuli. Kobas oma lapse järele ja võtnud ta sülle, üritas keldrist väljapääsu leida. Uks oli kinni, nii et ta lammutas ära ühe moosiriiuli ning pannud lapse hetkeks maha, lõi sellega ukse piisavalt puruks, et käsi sealt läbi libistada ja avada riiv, millega see suletud oli.
Naine võttis lapse laiba uuesti sülle ning avas keldriukse. Ta jõudis kööki, kus akna all istus ta mees, suits käes ja väga shokeeritud nägu peas.
Naine võttis enda kõrvalt laualt kõige suurema noa, mis seal oli ning lõikus oma mehe nii tükkideks kui sai. Seejärel läks ta oma tuppa ja võttis padja alt rahakukru kus oli pisut alla kolmesaja kulla. Ta läks tänavale ja hakkas karjuma "500 kulda!". Raha oli ikkagi alla kolmesaja. Kauguses kostis raisakotkaste kriiskamist. "500 kulda!" Raisakotkad tulid lähemale. "500 kulda!" Ta ümber keerles raisakotkaste parv. "500 kulda!" Raisakotkad nokkisid naise ja ta lapse lihast puhtaks.
Samal ajal avastas "Lihuniku" kõrtsmiku poeg kõrtsi akna alt teadvusetu kummalistes riietes mehe, kel oli käes tühi pudel rummi.
Ok, ma ei viitis täna enam jätkata, ma lähen ostan süüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar