Juuni alguses toimus Moskvas Venemaa teaduste akadeemia sõja-ajaloo ja geopoliitika keskuse ning Ajaloolise Perspektiivi Fondi korraldatud ümarlaud, mis oli pühendatud Balti riikidest lähtuvate ajaloovõltsingute paljastamisele.
Ümarlaual tõdeti, et kuna Baltikumi ajaloolased mitte ainult ei ürita kinnistada arusaama N Liidust ja venelastest kui agressoritest ning Balti riikide okupeerijast, vaid üritavad seda arusaama ka eksportida Gruusiasse, Moldovasse, Ukrainasse, lääneriikidesse ja isegi Venemaale, on võitlus sellise lähenemise vastu muutunud Venemaa jaoks tähtsaimaks poliitiliseks küsimuseks. Balti riikide tegevus võib oluliselt kahjustada Venemaa mainet maailmas, seetõttu tuleb katsetele “muuta” Teise maailmasõja ajalugu otsustavalt vastu astuda.
Venemaa senisele sellealasele tegevusele anti ümarlaual hävitav hinnang. Vene ajaloolastele loota ei maksvat, ajalugu ei saa ajaloolaste hooleks jätta. Venemaa peab riiklikul tasemel selgelt formuleerima oma seisukoha ajaloo kohta ning selle teadusringkondadeni viima. Suureks veaks peeti 1989.–1991. aastal Venemaal võetud seisukohti 1939. ja 1940. aasta sündmuste kohta, mistõttu tuleb kiiremas korras ette valmistada tollal langetatud otsuste läbivaatamine. Konkreetselt toodi ümarlaual näiteks rahvasaadikute kongressi 24. detsembri 1989 otsus MRP-pakti ning selle salaprotokollide hukkamõistmise kohta. Dialoogil või kontaktidel Baltikumi ajaloolastega polnud ümarlaua meelest suuremat mõtet, kuna need olevat end täielikult kohalike võimude Vene-vastase poliitika teenistusse andnud. Teravalt kritiseeritakse Balti ajaloolaste lubamist Venemaa arhiividesse, kust kogutud materjali kasutatakse “genotsiidi” tõestamiseks.
Ettepanekud valitsusele
Eeltoodust lähtuvalt tegi ümarlaud Vene valitsusele ettepaneku asuda senisest tõsisemalt tegelema ajalooteemaga ning finantseerida eriprogrammi alusel Balti riikide ajalookäsitlust kummutavaid projekte. Erilist tähelepanu väärivad ümarlaua meelest järgmised teemad: Balti riikide iseseisvumise asjaolud 1918– 1920, Balti valitsuste (eriti Eesti valitsuse) suhtumine valgesse liikumisse, Balti riikide välispoliitika aastail 1920–1940 ning nende koostöö fasˇistliku Saksamaaga, N Liidu vastase sõjalise liidu moodustamine, Balti riikide juhtkonna sidemed Natsi-Saksamaaga, autoritaarsed riigipöörded Balti riikides, vähemusrahvuste represseerimine (eriti Lätis), MRP-pakti sõlmimise “tegelikud” põhjused ja mõju Baltikumile, Balti riikide autoritaar-natsionalistliku riikluse krahh 1940. aastal ja nende liitumine (taasühinemine) N Liiduga, stalinlike repressioonide ulatus Balti riikides, Balti poliitikute ja sõjaväelaste koostöö Saksa okupatsioonivõimudega, osalemine juutide, venelaste, mustlaste jne hävitamises, osalemine sõjategevuses Hitleri-vastase koalitsiooni vägede vastu, “müüdid” põranda-
alustest rahvuslikest valitsustest 1941–1944, Tallinna “okupeerimisest” 1944. a septembris, kusjuures linna keskuses olevat otsekui heisatud ajutise valitsuse nimel sõjaeelse vabariigi lipp, Nõukogude Baltikumi areng, siinse vastupanuliikumise side lääne õõnestuskeskustega.
Lõpetuseks pöördub ümarlaud Vene valitsuse poole ettepanekuga eraldada selliseks tegevuseks kõvasti raha, muu hulgas tõlkida “teaduslikuks kasutamiseks” vene keelde Balti ajaloolaste raamatuid, millega põhjendatakse pretensioone Venemaale. Vene ajaloolastele tuleb diplomaatilisi kanaleid kasutades aga tagada võimalus töötada Balti arhiivides.
Mida öelda kokkuvõtteks? Esiteks kindlasti, et kõik uus on teatavasti hästi unustatud vana. Samasuguse programmi oleks võinud vabalt kokku panna ka Stalini ajal, mil kogu teadust tehti teatavasti võimude poliitiliste näpunäidete järgi. Ihalus Stalini aja järele paistab selgelt välja kõigist ümarlaua ettepanekutest ning kuna Venemaa on selgelt seda teed minemas, pole põhjust arvata, et ümarlaua ettepanekud jääksid unustusse. Teiseks on ümarlaua ettepanekud tõsiseks komplimendiks vene ajaloolastele. Kui asi on ikka nii hulluks läinud, et ajalugu ei tohi ajaloolaste hooleks jätta, siis võib vene ajaloolaste senise tööga küll igati rahule jääda. See loob ka eeldused ümarlaua ühe ettepaneku ümberlükkamiseks. See puudutab balti ja vene ajaloolaste kontaktide vältimist. See, mida me vajame, on n-ö tõekomisjon, mis kogu Kesk- ja Ida-Euroopa ning maailma ajalooteadlaste paremikku kaasa haarates tollal toimunust tõese pildi andmiseks tegevusse asub. Euroopa Liidus viimastel kuudel tekkinud algatused kommunismi kuritegude uurimiseks ja hukkamõistmiseks loovad sellele hea tausta. Seda küsimust europarlamendis vedavale Tunne Kelamile peab Eesti riik selleks kogu toetuse andma.
Mida peab Eesti tegema?
Esiteks veelgi aktiivsemalt oma ajalugu uurima ja teadvustama, luues selleks vastava riikliku sihtasutuse. Küsimus pole seejuures mitte ainult uurimises, vaid ka uurimistulemuste teadvustamises üle maailma, k.a Venemaal. See eeldab nii ajalooliste dokumentaalfilmide kui ka mängufilmide tootmist, milleks tuleb samuti eriprogramm käivitada. Osutamaks Vene võimude teenistusse asuvatele ajaloolastele “abi” nende raskes töös, võiks Eesti riik ise hoolitseda ajalooraamatute vene keelde tõlkimise eest. Mis aga puutub Vene uurijate töösse Eesti arhiivides, siis tuleks seda võimaldada, kuid ainult juhul, kui vastaspool avab oma arhiivid Eesti uurijatele.
Eriti vastumeelt on Venemaale aga teha ajaloo uurimisel rahvusvahelist koostööd. Seetõttu on Eestil möödapääsmatu kohustus teha lähiajalugu uurides ja teadvustades tihedat koostööd teiste N Liidu agressiooni ohvriks langenud riikidega. Esikohal on siin loomulikult Balti riigid, kuid kaasa tuleks haarata Poola ja Soome, kokkuvõttes kõik kommunismi kuritegude all kannatanud. Soome Talvesõjast ja Jätkusõjast üritab Venemaa mööda hiilida, järelikult tuleb sellest rääkida. Agressioon Poola vastu 1939. aastal, Katõni veretöö ning teised massirepressioonid käivad sama teema alla.
Kommunismi kuritegude teadvustamiseks ning hukkamõistmiseks on ülimalt oluline jätkata tööd rahvusvahelisel tasemel. Esimesed positiivsed sammud on astutud ning ilmselt see ongi teatud ringkonnad Vene võimuladvikus nii närvi ajanud. 12. juunil avatakse Washingtonis kommunismiohvrite monument. Tegu on tähelepanuväärse sündmusega, mis aga ei ole pika tee lõpp, vaid algus. Järgnema peavad uued projektid, miks mitte rajada holokausti ohvrite muuseumiga analoogne muuseum kommunismi ohvritele. Unustada ei tohi ka Vene enda ajalugu, sest sedagi üritatakse venemaalaste eest peita.
Originaalpilt
Originaalpilt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar