Täna oli juba soojem, aga viimastel päevadel on suht jahe olnud.
Mm... teinud ei ole ka midagi.
Käisime Gobliniga Melianil külas, tema jäi linna hängima, mina tulin Tartusse tagasi.
Täna joonistasin päev otsa.
Ma teen riisihelbeputru hetkel. Ma pean vahepeal vaatama, et piim üle ei keeks.
Üheksa paiku käisin Elinaga linna peal hängimas, tõsiselt imelik oli tühi Zavood, mille õhk paistis läbi (suitsetamiskeeld, eksole)...
Pirol oli see-eest rahvast, istusime seal natuke pisikese seltskonnaga ja ajasime natuke juttu.
Kusjuures, Tartu on nagu TÕSISELT rahvast tühi.
Kõik on kas HRLil, laulupeol või niisama kusagil maal või ära.
Nagu... peaaegu kõik.
Imelik.
Heh, Melian tahtis mulle kakaod teha, kui ma talle kurtsin, et ma tahan hädasti shokolaadi.
Aga tal ei olnud piima:P
Ma lähen vaatan piima.
W00t, suht õigel ajal.
Ja puder tuli isegi täitsa talutav välja, ma olen lahe;)
Jep.
Ma ei oskagi midagi öelda.
Sellepärast ma üldiselt suvel ei blogigi.
laupäev, 30. juuni 2007
esmaspäev, 25. juuni 2007
Torture in Estonia
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8Wvu_TxOdY5gOthVyJExNa6uAllg9ZJ6hS8b9PEGxxqTBrMWcCnCd6cHxd8iyYi3Cl_sLQLGVYIYJixQNQM-tvh5LsdExsdsT1OqrMDI4Ov8o59GRcQtus8ZTk1b_7qXyR8LJwA/s1600-h/torture.JPG
teisipäev, 19. juuni 2007
When the Saga never begins...
I love words. They're beautiful.
But I could climb on top of the hill where ruins of an old cathedral hide under the pristine woods, solemny pulsating holyness into the stars...
I could climb there and sit under the dim moonlight and let my mind go wondering while caring the least about some dead gods imminence.
It's the ruins I'd be there for. The fact that they used to be awesome and huge and now they're just a memory of times long ago past and a memorial to our weaknesses we believe to be
powers. Hah, the innocent minds who glorify the mankind are blind to everything but crystal mirrors and everything shiny! And the shinyness has turned into black goo, which burns brightly with the human race, sadly disappearing long before as, I'm afraid.
And the paper that burns about as brightly.
Yes, lets all believe in the power of paper! That's what has made us powerful, mighty, more important and smarter and more clever and more godly than any other animal.
Cause some pieces of paper mean more than an innocent life ("hah, innocent", I can hear some of you saying (though it's more likely just my schizophrenic mind), "there's no such thing as innocent life!" Well, yes, nothing's pure and innocent for you any more.). More than thousands of lives. More important than life of those who have nothing anyway.
But those who have nothing have got so much more!
They HAVE innocence!
They have the eyes of the children, the mind of those not ruined by burning things, the SOUL of NATURE!
Feel ashamed as I do, when thinking about them!
We, the children of money, will never feel the freedom they have. Nor will we know what hunger means. What thirst means. What dying means.
Because, for us (and yes, I CAN'T exclude me and it should make me hate myself as much as others!), a cup of hot coffee in the morning means more than the future of millions.
The pride of being one of the comfort-people doesn't really make me feel very high about it all.
---And when I wake up in the morning, all of the nonexistent shinyness burns, all of it together and everybody who hold it dearer to them than other living beings with it.---
I want to bring oblivion and forgiveness to you all.
I want to be your shepherd with a shotgun but you'll never die and I'm shorter than any of the hills you feed on.
My oblivion brings nothing but shiny pearls of tears.
Tearing up a heart or two and bleeding all over the nature...
---And my sickle is sharp and warm in the dark forest and your screams only make the sacred grove more hungr---
---And knife in a boot is worth as much as a sickle in the night, if the blood is as thick and nutricious as it was when the forests were alive.---
I breathe slowly, staring at my wolven eyes that glow in the underbrush.
It's not a mirror.
I am me.
And you are me.
We're one, though I keep you in a leash, in the back yard of my mind, because you don't like warm coffee or the smell of a burning money.
---And the groves are calling for the one who heard them, heard them by accident, but who is strong and willing, but on a leash. Still, always on a leash. Until it manages to gnaw through the throat of it's keeper, making them both happy, happier than they're ever been, and warm and beautiful from the raw blood.---
Call of the willing has begun.
But I wont go out tonight. Nor tomorrow.
I wont go on the hill to sit next to the old ruins.
But the hunt has begun and I can still hear it ring in the back of my brain when I believe that my beast on a leash is asleep.
---And the thick blood in the woods awaits for it's spiller.---
Do I ever dare to sleep or approach the sacred groves again when I might dream of nightmares? The sickle is buried, but not by those who made them.
Someone who dares can unearth them.
And after that...
is nothing.
But I could climb on top of the hill where ruins of an old cathedral hide under the pristine woods, solemny pulsating holyness into the stars...I could climb there and sit under the dim moonlight and let my mind go wondering while caring the least about some dead gods imminence.
It's the ruins I'd be there for. The fact that they used to be awesome and huge and now they're just a memory of times long ago past and a memorial to our weaknesses we believe to be
powers. Hah, the innocent minds who glorify the mankind are blind to everything but crystal mirrors and everything shiny! And the shinyness has turned into black goo, which burns brightly with the human race, sadly disappearing long before as, I'm afraid.
And the paper that burns about as brightly.
Yes, lets all believe in the power of paper! That's what has made us powerful, mighty, more important and smarter and more clever and more godly than any other animal.
Cause some pieces of paper mean more than an innocent life ("hah, innocent", I can hear some of you saying (though it's more likely just my schizophrenic mind), "there's no such thing as innocent life!" Well, yes, nothing's pure and innocent for you any more.). More than thousands of lives. More important than life of those who have nothing anyway.
But those who have nothing have got so much more!
They HAVE innocence!
They have the eyes of the children, the mind of those not ruined by burning things, the SOUL of NATURE!
Feel ashamed as I do, when thinking about them!
We, the children of money, will never feel the freedom they have. Nor will we know what hunger means. What thirst means. What dying means.
Because, for us (and yes, I CAN'T exclude me and it should make me hate myself as much as others!), a cup of hot coffee in the morning means more than the future of millions.
The pride of being one of the comfort-people doesn't really make me feel very high about it all.
---And when I wake up in the morning, all of the nonexistent shinyness burns, all of it together and everybody who hold it dearer to them than other living beings with it.---
I want to bring oblivion and forgiveness to you all.
I want to be your shepherd with a shotgun but you'll never die and I'm shorter than any of the hills you feed on.
My oblivion brings nothing but shiny pearls of tears.
Tearing up a heart or two and bleeding all over the nature...
---And my sickle is sharp and warm in the dark forest and your screams only make the sacred grove more hungr---
---And knife in a boot is worth as much as a sickle in the night, if the blood is as thick and nutricious as it was when the forests were alive.---
I breathe slowly, staring at my wolven eyes that glow in the underbrush.
It's not a mirror.
I am me.
And you are me.
We're one, though I keep you in a leash, in the back yard of my mind, because you don't like warm coffee or the smell of a burning money.
---And the groves are calling for the one who heard them, heard them by accident, but who is strong and willing, but on a leash. Still, always on a leash. Until it manages to gnaw through the throat of it's keeper, making them both happy, happier than they're ever been, and warm and beautiful from the raw blood.---Call of the willing has begun.
But I wont go out tonight. Nor tomorrow.
I wont go on the hill to sit next to the old ruins.
But the hunt has begun and I can still hear it ring in the back of my brain when I believe that my beast on a leash is asleep.
---And the thick blood in the woods awaits for it's spiller.---
Do I ever dare to sleep or approach the sacred groves again when I might dream of nightmares? The sickle is buried, but not by those who made them.
Someone who dares can unearth them.
And after that...
is nothing.
To Do
- T-särgi kavand?
- Saata: Kohtla-Järve,Sinivoore 3-30, Ideks:30327, Ida-Virumaa
- Online kursuse kava ja tutvustus.
- LARP?
- 7. august teisipäev 15:00
neljapäev, 14. juuni 2007
kolmapäev, 13. juuni 2007
neljapäev, 7. juuni 2007
MART LAAR: Venemaa uus vana ajalookäsitlus
http://www.epl.ee/arvamus/388790
Juuni alguses toimus Moskvas Venemaa teaduste akadeemia sõja-ajaloo ja geopoliitika keskuse ning Ajaloolise Perspektiivi Fondi korraldatud ümarlaud, mis oli pühendatud Balti riikidest lähtuvate ajaloovõltsingute paljastamisele.
Ümarlaual tõdeti, et kuna Baltikumi ajaloolased mitte ainult ei ürita kinnistada arusaama N Liidust ja venelastest kui agressoritest ning Balti riikide okupeerijast, vaid üritavad seda arusaama ka eksportida Gruusiasse, Moldovasse, Ukrainasse, lääneriikidesse ja isegi Venemaale, on võitlus sellise lähenemise vastu muutunud Venemaa jaoks tähtsaimaks poliitiliseks küsimuseks. Balti riikide tegevus võib oluliselt kahjustada Venemaa mainet maailmas, seetõttu tuleb katsetele “muuta” Teise maailmasõja ajalugu otsustavalt vastu astuda.
Venemaa senisele sellealasele tegevusele anti ümarlaual hävitav hinnang. Vene ajaloolastele loota ei maksvat, ajalugu ei saa ajaloolaste hooleks jätta. Venemaa peab riiklikul tasemel selgelt formuleerima oma seisukoha ajaloo kohta ning selle teadusringkondadeni viima. Suureks veaks peeti 1989.–1991. aastal Venemaal võetud seisukohti 1939. ja 1940. aasta sündmuste kohta, mistõttu tuleb kiiremas korras ette valmistada tollal langetatud otsuste läbivaatamine. Konkreetselt toodi ümarlaual näiteks rahvasaadikute kongressi 24. detsembri 1989 otsus MRP-pakti ning selle salaprotokollide hukkamõistmise kohta. Dialoogil või kontaktidel Baltikumi ajaloolastega polnud ümarlaua meelest suuremat mõtet, kuna need olevat end täielikult kohalike võimude Vene-vastase poliitika teenistusse andnud. Teravalt kritiseeritakse Balti ajaloolaste lubamist Venemaa arhiividesse, kust kogutud materjali kasutatakse “genotsiidi” tõestamiseks.
Ettepanekud valitsusele
Eeltoodust lähtuvalt tegi ümarlaud Vene valitsusele ettepaneku asuda senisest tõsisemalt tegelema ajalooteemaga ning finantseerida eriprogrammi alusel Balti riikide ajalookäsitlust kummutavaid projekte. Erilist tähelepanu väärivad ümarlaua meelest järgmised teemad: Balti riikide iseseisvumise asjaolud 1918– 1920, Balti valitsuste (eriti Eesti valitsuse) suhtumine valgesse liikumisse, Balti riikide välispoliitika aastail 1920–1940 ning nende koostöö fasˇistliku Saksamaaga, N Liidu vastase sõjalise liidu moodustamine, Balti riikide juhtkonna sidemed Natsi-Saksamaaga, autoritaarsed riigipöörded Balti riikides, vähemusrahvuste represseerimine (eriti Lätis), MRP-pakti sõlmimise “tegelikud” põhjused ja mõju Baltikumile, Balti riikide autoritaar-natsionalistliku riikluse krahh 1940. aastal ja nende liitumine (taasühinemine) N Liiduga, stalinlike repressioonide ulatus Balti riikides, Balti poliitikute ja sõjaväelaste koostöö Saksa okupatsioonivõimudega, osalemine juutide, venelaste, mustlaste jne hävitamises, osalemine sõjategevuses Hitleri-vastase koalitsiooni vägede vastu, “müüdid” põranda-
alustest rahvuslikest valitsustest 1941–1944, Tallinna “okupeerimisest” 1944. a septembris, kusjuures linna keskuses olevat otsekui heisatud ajutise valitsuse nimel sõjaeelse vabariigi lipp, Nõukogude Baltikumi areng, siinse vastupanuliikumise side lääne õõnestuskeskustega.
Lõpetuseks pöördub ümarlaud Vene valitsuse poole ettepanekuga eraldada selliseks tegevuseks kõvasti raha, muu hulgas tõlkida “teaduslikuks kasutamiseks” vene keelde Balti ajaloolaste raamatuid, millega põhjendatakse pretensioone Venemaale. Vene ajaloolastele tuleb diplomaatilisi kanaleid kasutades aga tagada võimalus töötada Balti arhiivides.
Mida öelda kokkuvõtteks? Esiteks kindlasti, et kõik uus on teatavasti hästi unustatud vana. Samasuguse programmi oleks võinud vabalt kokku panna ka Stalini ajal, mil kogu teadust tehti teatavasti võimude poliitiliste näpunäidete järgi. Ihalus Stalini aja järele paistab selgelt välja kõigist ümarlaua ettepanekutest ning kuna Venemaa on selgelt seda teed minemas, pole põhjust arvata, et ümarlaua ettepanekud jääksid unustusse. Teiseks on ümarlaua ettepanekud tõsiseks komplimendiks vene ajaloolastele. Kui asi on ikka nii hulluks läinud, et ajalugu ei tohi ajaloolaste hooleks jätta, siis võib vene ajaloolaste senise tööga küll igati rahule jääda. See loob ka eeldused ümarlaua ühe ettepaneku ümberlükkamiseks. See puudutab balti ja vene ajaloolaste kontaktide vältimist. See, mida me vajame, on n-ö tõekomisjon, mis kogu Kesk- ja Ida-Euroopa ning maailma ajalooteadlaste paremikku kaasa haarates tollal toimunust tõese pildi andmiseks tegevusse asub. Euroopa Liidus viimastel kuudel tekkinud algatused kommunismi kuritegude uurimiseks ja hukkamõistmiseks loovad sellele hea tausta. Seda küsimust europarlamendis vedavale Tunne Kelamile peab Eesti riik selleks kogu toetuse andma.
Mida peab Eesti tegema?
Esiteks veelgi aktiivsemalt oma ajalugu uurima ja teadvustama, luues selleks vastava riikliku sihtasutuse. Küsimus pole seejuures mitte ainult uurimises, vaid ka uurimistulemuste teadvustamises üle maailma, k.a Venemaal. See eeldab nii ajalooliste dokumentaalfilmide kui ka mängufilmide tootmist, milleks tuleb samuti eriprogramm käivitada. Osutamaks Vene võimude teenistusse asuvatele ajaloolastele “abi” nende raskes töös, võiks Eesti riik ise hoolitseda ajalooraamatute vene keelde tõlkimise eest. Mis aga puutub Vene uurijate töösse Eesti arhiivides, siis tuleks seda võimaldada, kuid ainult juhul, kui vastaspool avab oma arhiivid Eesti uurijatele.
Eriti vastumeelt on Venemaale aga teha ajaloo uurimisel rahvusvahelist koostööd. Seetõttu on Eestil möödapääsmatu kohustus teha lähiajalugu uurides ja teadvustades tihedat koostööd teiste N Liidu agressiooni ohvriks langenud riikidega. Esikohal on siin loomulikult Balti riigid, kuid kaasa tuleks haarata Poola ja Soome, kokkuvõttes kõik kommunismi kuritegude all kannatanud. Soome Talvesõjast ja Jätkusõjast üritab Venemaa mööda hiilida, järelikult tuleb sellest rääkida. Agressioon Poola vastu 1939. aastal, Katõni veretöö ning teised massirepressioonid käivad sama teema alla.
Kommunismi kuritegude teadvustamiseks ning hukkamõistmiseks on ülimalt oluline jätkata tööd rahvusvahelisel tasemel. Esimesed positiivsed sammud on astutud ning ilmselt see ongi teatud ringkonnad Vene võimuladvikus nii närvi ajanud. 12. juunil avatakse Washingtonis kommunismiohvrite monument. Tegu on tähelepanuväärse sündmusega, mis aga ei ole pika tee lõpp, vaid algus. Järgnema peavad uued projektid, miks mitte rajada holokausti ohvrite muuseumiga analoogne muuseum kommunismi ohvritele. Unustada ei tohi ka Vene enda ajalugu, sest sedagi üritatakse venemaalaste eest peita.
Originaalpilt
Originaalpilt
Juuni alguses toimus Moskvas Venemaa teaduste akadeemia sõja-ajaloo ja geopoliitika keskuse ning Ajaloolise Perspektiivi Fondi korraldatud ümarlaud, mis oli pühendatud Balti riikidest lähtuvate ajaloovõltsingute paljastamisele.
Ümarlaual tõdeti, et kuna Baltikumi ajaloolased mitte ainult ei ürita kinnistada arusaama N Liidust ja venelastest kui agressoritest ning Balti riikide okupeerijast, vaid üritavad seda arusaama ka eksportida Gruusiasse, Moldovasse, Ukrainasse, lääneriikidesse ja isegi Venemaale, on võitlus sellise lähenemise vastu muutunud Venemaa jaoks tähtsaimaks poliitiliseks küsimuseks. Balti riikide tegevus võib oluliselt kahjustada Venemaa mainet maailmas, seetõttu tuleb katsetele “muuta” Teise maailmasõja ajalugu otsustavalt vastu astuda.
Venemaa senisele sellealasele tegevusele anti ümarlaual hävitav hinnang. Vene ajaloolastele loota ei maksvat, ajalugu ei saa ajaloolaste hooleks jätta. Venemaa peab riiklikul tasemel selgelt formuleerima oma seisukoha ajaloo kohta ning selle teadusringkondadeni viima. Suureks veaks peeti 1989.–1991. aastal Venemaal võetud seisukohti 1939. ja 1940. aasta sündmuste kohta, mistõttu tuleb kiiremas korras ette valmistada tollal langetatud otsuste läbivaatamine. Konkreetselt toodi ümarlaual näiteks rahvasaadikute kongressi 24. detsembri 1989 otsus MRP-pakti ning selle salaprotokollide hukkamõistmise kohta. Dialoogil või kontaktidel Baltikumi ajaloolastega polnud ümarlaua meelest suuremat mõtet, kuna need olevat end täielikult kohalike võimude Vene-vastase poliitika teenistusse andnud. Teravalt kritiseeritakse Balti ajaloolaste lubamist Venemaa arhiividesse, kust kogutud materjali kasutatakse “genotsiidi” tõestamiseks.
Ettepanekud valitsusele
Eeltoodust lähtuvalt tegi ümarlaud Vene valitsusele ettepaneku asuda senisest tõsisemalt tegelema ajalooteemaga ning finantseerida eriprogrammi alusel Balti riikide ajalookäsitlust kummutavaid projekte. Erilist tähelepanu väärivad ümarlaua meelest järgmised teemad: Balti riikide iseseisvumise asjaolud 1918– 1920, Balti valitsuste (eriti Eesti valitsuse) suhtumine valgesse liikumisse, Balti riikide välispoliitika aastail 1920–1940 ning nende koostöö fasˇistliku Saksamaaga, N Liidu vastase sõjalise liidu moodustamine, Balti riikide juhtkonna sidemed Natsi-Saksamaaga, autoritaarsed riigipöörded Balti riikides, vähemusrahvuste represseerimine (eriti Lätis), MRP-pakti sõlmimise “tegelikud” põhjused ja mõju Baltikumile, Balti riikide autoritaar-natsionalistliku riikluse krahh 1940. aastal ja nende liitumine (taasühinemine) N Liiduga, stalinlike repressioonide ulatus Balti riikides, Balti poliitikute ja sõjaväelaste koostöö Saksa okupatsioonivõimudega, osalemine juutide, venelaste, mustlaste jne hävitamises, osalemine sõjategevuses Hitleri-vastase koalitsiooni vägede vastu, “müüdid” põranda-
alustest rahvuslikest valitsustest 1941–1944, Tallinna “okupeerimisest” 1944. a septembris, kusjuures linna keskuses olevat otsekui heisatud ajutise valitsuse nimel sõjaeelse vabariigi lipp, Nõukogude Baltikumi areng, siinse vastupanuliikumise side lääne õõnestuskeskustega.
Lõpetuseks pöördub ümarlaud Vene valitsuse poole ettepanekuga eraldada selliseks tegevuseks kõvasti raha, muu hulgas tõlkida “teaduslikuks kasutamiseks” vene keelde Balti ajaloolaste raamatuid, millega põhjendatakse pretensioone Venemaale. Vene ajaloolastele tuleb diplomaatilisi kanaleid kasutades aga tagada võimalus töötada Balti arhiivides.
Mida öelda kokkuvõtteks? Esiteks kindlasti, et kõik uus on teatavasti hästi unustatud vana. Samasuguse programmi oleks võinud vabalt kokku panna ka Stalini ajal, mil kogu teadust tehti teatavasti võimude poliitiliste näpunäidete järgi. Ihalus Stalini aja järele paistab selgelt välja kõigist ümarlaua ettepanekutest ning kuna Venemaa on selgelt seda teed minemas, pole põhjust arvata, et ümarlaua ettepanekud jääksid unustusse. Teiseks on ümarlaua ettepanekud tõsiseks komplimendiks vene ajaloolastele. Kui asi on ikka nii hulluks läinud, et ajalugu ei tohi ajaloolaste hooleks jätta, siis võib vene ajaloolaste senise tööga küll igati rahule jääda. See loob ka eeldused ümarlaua ühe ettepaneku ümberlükkamiseks. See puudutab balti ja vene ajaloolaste kontaktide vältimist. See, mida me vajame, on n-ö tõekomisjon, mis kogu Kesk- ja Ida-Euroopa ning maailma ajalooteadlaste paremikku kaasa haarates tollal toimunust tõese pildi andmiseks tegevusse asub. Euroopa Liidus viimastel kuudel tekkinud algatused kommunismi kuritegude uurimiseks ja hukkamõistmiseks loovad sellele hea tausta. Seda küsimust europarlamendis vedavale Tunne Kelamile peab Eesti riik selleks kogu toetuse andma.
Mida peab Eesti tegema?
Esiteks veelgi aktiivsemalt oma ajalugu uurima ja teadvustama, luues selleks vastava riikliku sihtasutuse. Küsimus pole seejuures mitte ainult uurimises, vaid ka uurimistulemuste teadvustamises üle maailma, k.a Venemaal. See eeldab nii ajalooliste dokumentaalfilmide kui ka mängufilmide tootmist, milleks tuleb samuti eriprogramm käivitada. Osutamaks Vene võimude teenistusse asuvatele ajaloolastele “abi” nende raskes töös, võiks Eesti riik ise hoolitseda ajalooraamatute vene keelde tõlkimise eest. Mis aga puutub Vene uurijate töösse Eesti arhiivides, siis tuleks seda võimaldada, kuid ainult juhul, kui vastaspool avab oma arhiivid Eesti uurijatele.
Eriti vastumeelt on Venemaale aga teha ajaloo uurimisel rahvusvahelist koostööd. Seetõttu on Eestil möödapääsmatu kohustus teha lähiajalugu uurides ja teadvustades tihedat koostööd teiste N Liidu agressiooni ohvriks langenud riikidega. Esikohal on siin loomulikult Balti riigid, kuid kaasa tuleks haarata Poola ja Soome, kokkuvõttes kõik kommunismi kuritegude all kannatanud. Soome Talvesõjast ja Jätkusõjast üritab Venemaa mööda hiilida, järelikult tuleb sellest rääkida. Agressioon Poola vastu 1939. aastal, Katõni veretöö ning teised massirepressioonid käivad sama teema alla.
Kommunismi kuritegude teadvustamiseks ning hukkamõistmiseks on ülimalt oluline jätkata tööd rahvusvahelisel tasemel. Esimesed positiivsed sammud on astutud ning ilmselt see ongi teatud ringkonnad Vene võimuladvikus nii närvi ajanud. 12. juunil avatakse Washingtonis kommunismiohvrite monument. Tegu on tähelepanuväärse sündmusega, mis aga ei ole pika tee lõpp, vaid algus. Järgnema peavad uued projektid, miks mitte rajada holokausti ohvrite muuseumiga analoogne muuseum kommunismi ohvritele. Unustada ei tohi ka Vene enda ajalugu, sest sedagi üritatakse venemaalaste eest peita.
Originaalpilt
Originaalpilt
pühapäev, 3. juuni 2007
Kevadsuvi Tartus
Käisin siis Tallinnas geo eksamit jälgimas reedel, neljapäeval läksin koju. Ahjaa, terve olen, antibiootikume sõin, kas ma mainisin seda? Ei mäleta, vahet pole. Igatahes pean nüüd tükk aega ootama, enne kui verd andma saan minna ja verd on pidevalt nagunii liiga vähe... Pole hullu vast.
Igatahes, peale eksamit mõtlesin, et saaks Riioniga kokku, aga tal oli kodus veel aega ja ma ei viitsinud teda väga oodata, mõtlesin hääletama minna, aga siis ütlesin talle, et ta võiks Tartusse tulla. Ega ma väga ei uskunud, et ta tuleb, aga noh, näedsa, elu on selline;)
Jõudsime hääletama lõpuks, keegi ei tahtnud meid peale võtta, aga lõpuks saime hakkama:)
Laupäeval käisime Curuniri juures ta OOTSi lauamängu mängimas. Lahe oli. Muidu hängisime niisama ja värki ja olime Goblini juures.
Mm... ma tahtsin midagi öelda.
Ma panin uue pildi üles deviantARTi, ma ei viitsi sellele linkida.
Homme on huvitav päev... kui hästi läheb, räägin lähemalt.
Aga jah, ma tahtsin midagi kirjutada, aga ma ei mäleta mida. Noh, vahet järelikult pole.
Kuulan Metsatöllu Hiiekoja albumit. W00t.
Igatahes, peale eksamit mõtlesin, et saaks Riioniga kokku, aga tal oli kodus veel aega ja ma ei viitsinud teda väga oodata, mõtlesin hääletama minna, aga siis ütlesin talle, et ta võiks Tartusse tulla. Ega ma väga ei uskunud, et ta tuleb, aga noh, näedsa, elu on selline;)
Jõudsime hääletama lõpuks, keegi ei tahtnud meid peale võtta, aga lõpuks saime hakkama:)
Laupäeval käisime Curuniri juures ta OOTSi lauamängu mängimas. Lahe oli. Muidu hängisime niisama ja värki ja olime Goblini juures.
Mm... ma tahtsin midagi öelda.
Ma panin uue pildi üles deviantARTi, ma ei viitsi sellele linkida.
Homme on huvitav päev... kui hästi läheb, räägin lähemalt.
Aga jah, ma tahtsin midagi kirjutada, aga ma ei mäleta mida. Noh, vahet järelikult pole.
Kuulan Metsatöllu Hiiekoja albumit. W00t.
Tellimine:
Postitused (Atom)