Sain täna magada, sest kuigi ma pidin last valvama, sest Leilal oli päeval kontrolltöö ja ma pidin vahepeal arsti juures ka käima, nii et koolis poleks eriti aega olnud. Laps lasi mul mõnda aega magada, kuigi ta käis aeg-ajalt kontrollimas, ega ma üles pole ärganud ning rääkis mingeid asju ja näitas mingeid asju.
Aga jah, ärkasin millalgi, käisin dushi all, ei saanud kohupiimasaia teha, sest Sassu oli saia ära söönud, olin natuke arvutis, käisin arsti juures. Seal sain palju pabereid ja ühe röntgeni veel oma rangluust, käin (loodetavasti) viimast korda mingi traumatoloogi juures, võimlema lähen ka, kuigi tol hetkel kui ma täna seal käisin polnud võimlemistädi seal ja ma ei viitsinud oodata, et keegi vabaneks, kes minuga tegeleda saaks ja ütleks mulle, millal need võimlemisajad on.
Ostsin Konsumist lagritsašokolaadi ja kolm odavat kohukest ning läksin koju, kus me vaatasime Leilaga selle hooaja esimese Simpsonite osa ära, mis oli hämmastaval kombel täiesti pädev, sõin ja mängisin Civi.
Siis üritasin ma Civi mängimist lõpetada, et Ludosse minna ja vist isegi vähem kui tunni ajaga see õnnestus. Ludos oli peale paljude teiste inimeste ka serblanna, kes meiega mängis mängu, mille nimi ei ole absoluutselt Pandora, aga mille nimi mulle meelde ei tule ja kus tuleb maju valida ja ringi käia ja koloniseerida ja orjandus kaotati.
Pärast mängisime me üheksa või kümnekesi Sabotööri ka, ma ei viitsi üle mõelda, palju meid oli, kuigi ma tean, kes kuskohas istus.
Ja siis läksime me kõik koju. Serblanna nimi oli vist Tamara. Ee. Ma pole eriti kindel. Igatahes tuli selline nimi mulle pähe. Meh, näis. Ta mängis Serbias ka palju lauamänge ja elab muidugi Raatuse ühikas ja ta õpib semiootikat, ning ei, ta ei tea, mida selle haridusega pärast peale hakata:P
Ta mängib drägonit ka, nii et kui keegi mõne mängu teeb, siis ma arvan, et ta kindlasti mängiks. Firefly meeldib talle ka. Kahju, et mul grupis nii palju mängijaid juba on. Jep, ta tundub tore, ühesõnaga. Ma ei ole kindel, kas ta larbiga tegeleb, ma ei küsinud, aga ma arvan, et mitte. Muidugi annab seda iga alati parandada, eriti kui meiesuguste inimestega tutvuda.
Mu selg on väsinud, sest siis on paha kõrgusega laud, tool ning kuvar. Jep, nad kõik eraldi.
Ma lähen võtan kisselli ja ülejäänud lagritsašokolaadi ja lähen mängin tsipake Civi. Ainult tsipake. :P
neljapäev, 30. september 2010
teisipäev, 28. september 2010
Kirjalik
Olin jälle kodune ja mitte eriti produktiivne. See pole enam eriti tore. Ma olen niigi puudunud, sest Sassu on haige olnud ja mina olen haige olnud ja ma olen sisse maganud.
Vähemalt magas Sassu täna peaaegu kolmveerand kümneni, mis on tema kohta väga palju. Lõunal magas ta ka kohutavalt kaua. Tal on palavik, sellepärast.
Ma veetsin enamuse päevast Photoshopis Firefly posteri mosaiigi kokkupanemisega, mis tähendas erinevate zoomide screenshottide võtmist ja lõikamist ja kleepimist. Kindlasti oli selleks ka mingi lihtsam võimalus. Aga valmis ta sai. Ligikaudu A3, detailne, värviline ja ilus. Lasen oma õel selle välja printida, ta peaks töö juures saama.
Ma pole kahe päeva jooksul rohkem õue jõudnud, kui see üks poeskäik eile. Vähemalt on mul tänu Aapole telefon tagasi. Tahan praegu lagritsašokolaadi. Sel pidi homsest Konsumis allahindlus olema. Mul küll raha ei ole, aga Leilast jäi mulje, et lootust on.
Homme käin arsti juures. Ma pean seda mitu korda mainima, et olla kindel, et see mul meeles on. Saan pensionäridega võimelda. Ma ei julge tegelikult minna. Ma ei taha teada, kui haige mu selg tegelikult on. Sest ta on. See on säärane haigus, mille puhul võib millalgi ostutuda vajalikuks operatsioon ja vahet pole, kui kauges tulevikus, ma ei taha, et keegi mu selgroo kandis nugadega surgiks. Meh, ma pean iga päev võimlema, siis on parem. Kui ma seda ei tee, olen ma ise süüdi, kui selg kogu aeg ära väsib ja ebamugav on.
Tegelikult pean ma homme natuke last ka vaatama, sest Leilal on kontrolltöö.
Kusjuures, tundub, et Silver tuleb lõpuks Tartusse tööle, mis tähendab ka seda, et ta tuleb siia elama. Ma väga ei kurda, sest see teeb lapse järele vaatamise lihtsamaks, aga see tähendab seda, et see arvuti on palju tihedamini kinni. Ma pean oma (Trägunile kinni maksmata. Ma teen oma parima, aga see pole lihtne.) arvutisse lõpuks neti saama, siis oleks ok.
Ja maalima peab ka, aga seda veel jõuab.
Veel tahan ma kirjutada ja Firefly kampaaniat edasi mõelda. Ma tahaks, et ma oleksin parem DM, aga ma arvestan sellega, et see on ikkagi mu esimene mäng üldse ja kogemust veel tuleb. Häiriv on see, et ma ei saa arvutit kaasas kanda ja mul pole vajalikke raamatuid, sest need maksavad raha. Noh, mis parata.
Homme on lauamänguõhtu ka. Ma ei viitsi midagi mängida, aga kohapeal on kindlasti midagi, mis mu meelt muudaks. See vein, mis ma Talile viisin, oli päris hea. Ma tahaks veini juua ja oliive ja juustu sinna kõrvale saada. Muud nänni ka ehk. Krõpsu tahaks ma millalgi süüa, aga mul pole üldse krõpsuisu. Krõpsud on head. Ma pole neid hapukurgi omasid veel saanud ka.
Ma peaksin nädalavahetusel maal käima, aga ma ei viitsi. Ma arvan siiski, et ma reedel lähen ja laupäeval tulen tagasi. Ema käis taas Nato-komandeeringus ja tõi ilmselt kaasa veini ja juustu. Vähemalt on tal selle koha pealt hea maitse, kuigi see ei ühti päris minu omaga. Ploomiveini ja mullidega punase koha pealt oleme me vähemalt täiesti ühel nõul. Nämm. Ja sinihallitusjuustud meeldivad talle ka vängemad kui minule. Maal saab kutsusid ka näha. Kiisut ka. Ja süüa saab niimoodi, et saab minna kööki ja teha võileiba, mille peale saab panna mitu asja. Kohvi saab ka teha. Ja kui külm on, siis köetakse ahju (mitte nagu siin) ja siis ma saan istuda elutoas seljaga vastu ahju ja juua sooja kohvi ning süüa sooja kooki pärast saunas käimist.
Meil hakati täna kütma. Väidetavalt. Leila katsus õhtul radikaid ja ütles, et need on soojad. Ma küll ei taha hästi uskuda. Üleeile lubati, et eile hakatakse kütma ja eile öeldi, et täna. Siin on ikka päris külm olnud, ma olen tükk aega tekiga ringi käinud. Aga eelmisel talvel oli siin täiesti pädevalt soe, nii et loota võib.
Ma ei taha dushi alla minna, sest sealt on nii jahe välja tulla, aga homseni enam hästi ei oota. Juuksed on värvilised, see on äge. Aga jah, kui see millalgi pisut enam maha on kulunud, värvin päris oranžiga vist veel üle. Aga selleni on veel kõvasti aega. Ahjaa, ma tahtsin Aapot planeerida, et ta mu seljaga tegeleks. See läheb mul pidevalt meelest ära. Kahju, et mul pole kapis oma isiklikku massööri. Kapis sellepärast, et siis ta mahuks paremini ära ja talle ei peaks süüa andma.
Peaks millalgi mingeid filme vaatama kuidagi sotsiaalselt.
Huvitav, kes ja millal Potteri maratoni võiks korraldada...?
Vähemalt magas Sassu täna peaaegu kolmveerand kümneni, mis on tema kohta väga palju. Lõunal magas ta ka kohutavalt kaua. Tal on palavik, sellepärast.
Ma veetsin enamuse päevast Photoshopis Firefly posteri mosaiigi kokkupanemisega, mis tähendas erinevate zoomide screenshottide võtmist ja lõikamist ja kleepimist. Kindlasti oli selleks ka mingi lihtsam võimalus. Aga valmis ta sai. Ligikaudu A3, detailne, värviline ja ilus. Lasen oma õel selle välja printida, ta peaks töö juures saama.
Ma pole kahe päeva jooksul rohkem õue jõudnud, kui see üks poeskäik eile. Vähemalt on mul tänu Aapole telefon tagasi. Tahan praegu lagritsašokolaadi. Sel pidi homsest Konsumis allahindlus olema. Mul küll raha ei ole, aga Leilast jäi mulje, et lootust on.
Homme käin arsti juures. Ma pean seda mitu korda mainima, et olla kindel, et see mul meeles on. Saan pensionäridega võimelda. Ma ei julge tegelikult minna. Ma ei taha teada, kui haige mu selg tegelikult on. Sest ta on. See on säärane haigus, mille puhul võib millalgi ostutuda vajalikuks operatsioon ja vahet pole, kui kauges tulevikus, ma ei taha, et keegi mu selgroo kandis nugadega surgiks. Meh, ma pean iga päev võimlema, siis on parem. Kui ma seda ei tee, olen ma ise süüdi, kui selg kogu aeg ära väsib ja ebamugav on.
Tegelikult pean ma homme natuke last ka vaatama, sest Leilal on kontrolltöö.
Kusjuures, tundub, et Silver tuleb lõpuks Tartusse tööle, mis tähendab ka seda, et ta tuleb siia elama. Ma väga ei kurda, sest see teeb lapse järele vaatamise lihtsamaks, aga see tähendab seda, et see arvuti on palju tihedamini kinni. Ma pean oma (Trägunile kinni maksmata. Ma teen oma parima, aga see pole lihtne.) arvutisse lõpuks neti saama, siis oleks ok.
Ja maalima peab ka, aga seda veel jõuab.
Veel tahan ma kirjutada ja Firefly kampaaniat edasi mõelda. Ma tahaks, et ma oleksin parem DM, aga ma arvestan sellega, et see on ikkagi mu esimene mäng üldse ja kogemust veel tuleb. Häiriv on see, et ma ei saa arvutit kaasas kanda ja mul pole vajalikke raamatuid, sest need maksavad raha. Noh, mis parata.
Homme on lauamänguõhtu ka. Ma ei viitsi midagi mängida, aga kohapeal on kindlasti midagi, mis mu meelt muudaks. See vein, mis ma Talile viisin, oli päris hea. Ma tahaks veini juua ja oliive ja juustu sinna kõrvale saada. Muud nänni ka ehk. Krõpsu tahaks ma millalgi süüa, aga mul pole üldse krõpsuisu. Krõpsud on head. Ma pole neid hapukurgi omasid veel saanud ka.
Ma peaksin nädalavahetusel maal käima, aga ma ei viitsi. Ma arvan siiski, et ma reedel lähen ja laupäeval tulen tagasi. Ema käis taas Nato-komandeeringus ja tõi ilmselt kaasa veini ja juustu. Vähemalt on tal selle koha pealt hea maitse, kuigi see ei ühti päris minu omaga. Ploomiveini ja mullidega punase koha pealt oleme me vähemalt täiesti ühel nõul. Nämm. Ja sinihallitusjuustud meeldivad talle ka vängemad kui minule. Maal saab kutsusid ka näha. Kiisut ka. Ja süüa saab niimoodi, et saab minna kööki ja teha võileiba, mille peale saab panna mitu asja. Kohvi saab ka teha. Ja kui külm on, siis köetakse ahju (mitte nagu siin) ja siis ma saan istuda elutoas seljaga vastu ahju ja juua sooja kohvi ning süüa sooja kooki pärast saunas käimist.
Meil hakati täna kütma. Väidetavalt. Leila katsus õhtul radikaid ja ütles, et need on soojad. Ma küll ei taha hästi uskuda. Üleeile lubati, et eile hakatakse kütma ja eile öeldi, et täna. Siin on ikka päris külm olnud, ma olen tükk aega tekiga ringi käinud. Aga eelmisel talvel oli siin täiesti pädevalt soe, nii et loota võib.
Ma ei taha dushi alla minna, sest sealt on nii jahe välja tulla, aga homseni enam hästi ei oota. Juuksed on värvilised, see on äge. Aga jah, kui see millalgi pisut enam maha on kulunud, värvin päris oranžiga vist veel üle. Aga selleni on veel kõvasti aega. Ahjaa, ma tahtsin Aapot planeerida, et ta mu seljaga tegeleks. See läheb mul pidevalt meelest ära. Kahju, et mul pole kapis oma isiklikku massööri. Kapis sellepärast, et siis ta mahuks paremini ära ja talle ei peaks süüa andma.
Peaks millalgi mingeid filme vaatama kuidagi sotsiaalselt.
Huvitav, kes ja millal Potteri maratoni võiks korraldada...?
esmaspäev, 27. september 2010
OMG
Vaatasin täna last. Homme vaatan ka. Arvestasin, et teen palju kodtöid järgi päeval kodus olles. Mitte nagu väga palju, aga vähemalt midagigi.
Aga ma magasin ikkagi umbes kaheteistkümneni. Ning arvestades, et ma vaatasin samal ajal last, siis tähendas "magamine" seda, et ma olin voodis teki all ja poolärkvel ning laps ronis vahepeal voodis ja pani mu otsa mingeid raamatuid. Süüa ei viitsinud teha ka, sõin lõunaks võileiba. Leila tuli oma pool tundi varem, kui ma arvestasin, aga see ei muutnud eriti midagi. Ta käis poes ka, mis on hea, sest meil oli kodus praegu umbes ainult mõni kartul.
Vaatan ikka veel Torchwoodi (Doctor Who spinoff) esimest hooaega, sest Dr Who (2005) osad on ära nähtud, järgmine, mis välja tuleb, on ilmselt jõuluosa ja pärast seda millalgi 2011 hooaeg, mille seas on kuulus Neil Gaimani kirjutatud episood.
Jep, see oli umbes kõik, mida ma täna teinud olen.
Ma plaanin millalgi maalimiseni ka jõuda. võibolla homme suudan varem üles tõusta.
Kui toit on valmis ja ma olen söönud, käin Ludos, sest mu telefon on seal. Ma ei viitsiks minna, aga ma pean poes käima ka ning mul on kuupilet, mis tähendab, et ma ei pea kogu teed kõndima. Ma loodan, et ma jõuan sinna enne kui see kinni pannakse.
Mu õde istus mu kõrvale õppima, ma ei saa rohkem kirjutada.
Aga ma magasin ikkagi umbes kaheteistkümneni. Ning arvestades, et ma vaatasin samal ajal last, siis tähendas "magamine" seda, et ma olin voodis teki all ja poolärkvel ning laps ronis vahepeal voodis ja pani mu otsa mingeid raamatuid. Süüa ei viitsinud teha ka, sõin lõunaks võileiba. Leila tuli oma pool tundi varem, kui ma arvestasin, aga see ei muutnud eriti midagi. Ta käis poes ka, mis on hea, sest meil oli kodus praegu umbes ainult mõni kartul.
Vaatan ikka veel Torchwoodi (Doctor Who spinoff) esimest hooaega, sest Dr Who (2005) osad on ära nähtud, järgmine, mis välja tuleb, on ilmselt jõuluosa ja pärast seda millalgi 2011 hooaeg, mille seas on kuulus Neil Gaimani kirjutatud episood.
Jep, see oli umbes kõik, mida ma täna teinud olen.
Ma plaanin millalgi maalimiseni ka jõuda. võibolla homme suudan varem üles tõusta.
Kui toit on valmis ja ma olen söönud, käin Ludos, sest mu telefon on seal. Ma ei viitsiks minna, aga ma pean poes käima ka ning mul on kuupilet, mis tähendab, et ma ei pea kogu teed kõndima. Ma loodan, et ma jõuan sinna enne kui see kinni pannakse.
Mu õde istus mu kõrvale õppima, ma ei saa rohkem kirjutada.
reede, 24. september 2010
The smell of death is the smell of roses
Sometimes, dried roses are as dead.
I found some drying roses. Maybe today, maybe a while back. I picked them up and put them in a vase made partially of black lava rock and partially of ivory or stone of flesh.
Some of them still smell. Lovely as ever.
Some of them still smell. Of decay and death of fall.
I gave them water from my eyes but I don't know if salt will kill them (if they're not that dead yet that not even the glove of life can bring them back) or the water will nurture.
I wish I could sculpt roses. I'd make them as real as they come or even more so. I'd give them away, all and all and all of them. Until everyone has one and I wouldn't need any myself. But I can't. I've lost the tools.
I think I gave them away or hid them. I don't know where or to whom.
I wish...
My roses would be the stars to wish upon.
Sometimes even the salt of the tears can bring some back.
But sometimes... Sometimes dried roses are as dead.
I'll wait and wish upon a star that smells of sweet-sweet roses.
I found some drying roses. Maybe today, maybe a while back. I picked them up and put them in a vase made partially of black lava rock and partially of ivory or stone of flesh.
Some of them still smell. Lovely as ever.
Some of them still smell. Of decay and death of fall.
I gave them water from my eyes but I don't know if salt will kill them (if they're not that dead yet that not even the glove of life can bring them back) or the water will nurture.
I wish I could sculpt roses. I'd make them as real as they come or even more so. I'd give them away, all and all and all of them. Until everyone has one and I wouldn't need any myself. But I can't. I've lost the tools.
I think I gave them away or hid them. I don't know where or to whom.
I wish...
My roses would be the stars to wish upon.
Sometimes even the salt of the tears can bring some back.
But sometimes... Sometimes dried roses are as dead.
I'll wait and wish upon a star that smells of sweet-sweet roses.
teisipäev, 21. september 2010
Iz evil nonirish
You Are 74% Evil |
 You are very evil. And you're too evil to care. Those who love you probably also fear you. A lot. |
You're 45% Irish |
 You're probably less Irish than you think you are... But you're still more Irish than most. |
laupäev, 18. september 2010
To fly without wings
Lost.
Sometimes I think I'm falling. That I'm going to fall and fall and that the darkness of the pit is forevermore.
Sometimes it shines light upon me and I think that there's nothing wrong with the fall - the silvery grass on reach glitters beautifully when I stumble pass and the smiles on the statues on the walls are sincere, unlike mine.
I wish I were the sculptor, but the statues were created by centuries or millenniums of random patterns appearing in the rock. So am I and that makes me all that special.
And at times I try to break free. Break free from a fall. And that does not work. All that I seem to be able to do is to harm others and make them cry even if those are not tears that tell the truth about the weeping but the deep tender hurt in their eyes.
I wish to reach the bottom, even if it's in the darkness for now and no one can tell what lies down there - deep rich mud that is soft and tender yet as bottomless as the pit itself or the city of light, hidden, yet real. To find the truth is not what I'm after. It's the clear path where I can be free and not LOST. I want to be free, I want to be me. I want to be more than a mortal shell with a ghost in it. I want to see beauty and make people smile. For a twist of makers irony has made me empathetic without a will. And what yet puzzles me is whether I chose to fall or I was pushed. And maybe, just maybe, I have wings to fly with and I just haven't discovered them yet.
I fear that I don't have time to learn to fly.
And never ever want I be the one to break the box that was given to my by godly creatures who are as ordinary as anyone.
Sometimes I think I'm falling. That I'm going to fall and fall and that the darkness of the pit is forevermore.
Sometimes it shines light upon me and I think that there's nothing wrong with the fall - the silvery grass on reach glitters beautifully when I stumble pass and the smiles on the statues on the walls are sincere, unlike mine.
I wish I were the sculptor, but the statues were created by centuries or millenniums of random patterns appearing in the rock. So am I and that makes me all that special.
And at times I try to break free. Break free from a fall. And that does not work. All that I seem to be able to do is to harm others and make them cry even if those are not tears that tell the truth about the weeping but the deep tender hurt in their eyes.
I wish to reach the bottom, even if it's in the darkness for now and no one can tell what lies down there - deep rich mud that is soft and tender yet as bottomless as the pit itself or the city of light, hidden, yet real. To find the truth is not what I'm after. It's the clear path where I can be free and not LOST. I want to be free, I want to be me. I want to be more than a mortal shell with a ghost in it. I want to see beauty and make people smile. For a twist of makers irony has made me empathetic without a will. And what yet puzzles me is whether I chose to fall or I was pushed. And maybe, just maybe, I have wings to fly with and I just haven't discovered them yet.
I fear that I don't have time to learn to fly.
And never ever want I be the one to break the box that was given to my by godly creatures who are as ordinary as anyone.
Tellimine:
Postitused (Atom)