Värdjad

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii kuradi vihane olin.
Tõsiselt.
Nagu...
KUIDAS NAD VÕISID???
KUIDAS?

aöalfksdjaöioaojewföhawergöoiasdhföakesföhoaiwehföakshidf

Enne seda kui mu õed ilma minu käest küsimata, mulle sõnagi lausumata, minu ühikatuppa uue tapeedi panid, olid seinad täis plakateid. Kes käis, võibolla mäletab midagi. Igasuguseid. Töllu, loomulikult, üks Dagö, mõned minu pildid ja veel hulk asju.
Kui nad poolsalaja tapeeti seina panid, võtsid nad loomulikult plakatid maha.
Ma ütlesin Leilale, et ta nende järgi vaataks, kuna ma olin sattunud korraks ühikasse sel hetkel ning ma kartsin, et Meele võib need ära visata või midagi, kuna ta oli mu peale pahane, kuna ma palusin tal oma trummi ära panna, kuna mul endal oli suur kott seljas ja ma tahtsin ühikast edasi minna.

Mingi aeg pärast seda, kui ma jälle ühikasse juhtusin (jah, suvi oli, ma käisin seal harva. No hetkel käin ma seal samuti harva, aga seda sellepärast, et ma olen nii kuradi vihane.) avastasin ma, mida nad plakatitega teinud olid.

Need olid minu voodi all.

See fakt iseenesest pole suurem probleem.

Aga teip, millega nad seinas olid, oli neil veel küljes. Õnneks ainult maalriteip, aga siiski!
JA. JA üks mu suuremaid plakateid, must-valge ja kingituseks saadud, oli KATKI. FFS. See oli kingitus! Ja nad olid kõigele muule teibi külge jätnud! Ma ei kujuta ette, mida ta (/nad) mõtles(id) kui nad seda tegid. Ses suhtes, et nagu tõsiselt... See on liim. See kleebib. Ja kui laduda kleepuvad asjad üksteise peale, siis nad kipuvad üldiselt üksteise külge kinni jääma. Nagu tegelikult ka. God damn, nagu mul juba varem sellega probleeme poleks olnud! Nimelt kui mu õde mu tuppa elama tuli, siis mingi hetk nad jamasid seal koos Meelega, tõstsid mööblit ümber jne. Minul oli seal paar postrit, üks suvaline maal, mille ma Irise käest kingituseks sain ja üks Monet'. Nad teipisid need minult luba küsimata ja mulle ütlemata seina. Mis tähendas seda, et nad panid teibi piltide PEALE. Nagu tõsiselt... Mõtlemine ei ole ju nii keeruline, või on??? Need asjad, millega nad jamasid, olid mulle olulised, mainimata veel fakti, et see teip oli minu oma.
Kui. Teipida. Asju. Nii. Et. Teip. Jääb. Pildi. Peale. Siis. Tuleb. Väga. Tihti. Teipi. Maha. Võttes. Maha. Ka. PILT.
Ja minul EI OLNUD plakatid sedasi seina pandud. Seda oleks tegelikult näha olnud, kui nad oleksid naatukene asjadele tähelepanu pööranud. Ma EI OLE mitte kunagi kavatsenud sinna tuppa IGAVESEKS elama jääda ja ma EI JÄTAKS oma lahedaid asju selle seinale. Teip käib plakati tagumisel küljel. Rullikeeratud väikesed jupid igas nurgas ja ka suured asjad püsivad nii väga hästi. Ainus asi, millel teip oli ka esiküljel, kui ma õigesti mäletan, oligi see suur plakat, mille nad nüüd ära lõhkusid ja seda seetõttu et see oli tõepoolest suurem kui ülejäänud ning ta oli raskemast paberist. Ja teip oli ainult ülemises servas.

Aga.
See oli siis.
Nüüd läksin ma ühikasse üks hetk ja ma mõtlesin, et see kole tapeet on ikka kole ja tühi küll.
Ja otsustasin paar plakatit seina tagasi panna.

Kuna ma varem ei olnud jõudnud täpsemalt tutvuda oma plakatite olukorraga, siis oli mul vahepeal juba meelest ära läinud, mis nendega juhtunud oli.

Nüüd võtsin ma oma voodi alt välja kuhja plakateid. (Ahjaa, seoses sellega, et nad need mu voodi alla olid pannud... Mul oli toas mitu suurt paberit, mis ma Vanakarult saanud olin. Ja suure all pean ma silmas A1 ja A0 suurust. Mis on SUUR. Loomulikult pole ühikatoas head kohta, kus nii suuri asju hoida, nii et viimasena seisid nad laua ja seina vahel. Nüüd olid A0 paberid kokku murtud. Ma ei saa aru kui kuradi raske on aru saada, et kui ma faking pool aastat neid pabereid kokku polnud murdnud, siis võibolla oli selleks suurem põhjus kui see, et ma... ma ei tea, mida nemad mõtlesid... igatahes suurem põhjus kui misiganes see oli, mida nemad mõtlesid, või, tõenäolisemalt, ei mõelnud.)

Võtsin välja oma plakatid, mida ma suure hoole ja armastuse ja väga pika aja vältel linnast ja igalt poolt mujalt kogunud olin.
Tuli välja, et nad olid üleni kokku kleepunud. Ja oleks, et nad oleks pandud ära nii, et oleks näha, et keegi on vähemalt natukenegi hoolinud... Nad olid pandud nii, et teibiga pooled jäid plakatite ülemise poole vastu, mis tähendab, et kui ma suure hoole ja vaevaga teipi eemaldasin, jäid paarile plakatile ikkagi väikesed kohad, kust teip paberi pealmise kihi koos värviga kaasa võttis. Kõige masendavam oli lugu mu Monet'ga. Ma armastan Monet'd. Ta on tõsiselt lahe, üks mu lemmikkunstnikest. Ja nüüd pean ma nuttu tagasi hoides vaatama, kuidas ta minu enda kätes katki läheb! Kurat, see EI OLE AUS! Õnneks on kahju ainult servades ja mitte väga hullusti. See tähendab, et on täiesti võimalik, et kui ei tea, mis sellega juhtunud on, võib arvata, et see pidigi selline olema. Aga MINA tean. Ja see on valus. Ja see polnud ainus plakat, millega jama oli! Õnneks on postrite paber libedam kui tavaline, nii et asi polnud kõige hullem, enamik neist said puhtaks täiesti jäljetult. Aga tõsiselt jube on eemaldada teipi oma Metsatöllu (Dani ja Metsatöll... enamik mu sõpradest teavad, mida see mulle tähendab) plakatilt, mis on üpris õhukesel paberil ja tumedates toonides, nii et kui midagi läheb valesti, on see kohe näha...

Aga see polnud oluline, võrreldes sellega, mis tuli.

Joonistamine on minu jaoks üks tähtsamaid asju mu elus. Tõsiselt. Kui ma ei saaks joonistada, siis oleks... ma ei tea, ausalt öeldes. Ma ei kujuta oma elu selleta ette. See on üks asi, mida ma oskan paremini kui suurem enamus. Üks vähestest asjadest, milles ma olen endas kindel. See on minu jaoks tähtsam kui Metsatöll, kirjutamine, raamatud ja võibolla isegi tähtsam kui Tartu. See on osa minust. Joonistamiseks pole vaja kallist paberit ega spetspliiatseid, selleks pole vaja viimast photoshoppi ja digilauda. Piisab suvalisest pastakast ja poolkasutatud paberist. Ainus, mida mul selleks vaja on, on mina. Kunst on elu on kunst on mina.




Jah.

Asi, mille ma postrite peale mõeldes täiesti ära unustasin, olid mu pildid.

Asjad, mida ma oma ühikas seina peale sättisin, olid pildid, mis mulle mingil põhjusel väga meeldisid. Mitte suvalised asjad, mis ma valmis olin sirgeldanud. Nende valmimine võttis tunde ja ma nägin igaühega neist palju vaeva ja hool ja armastus, mis (kõlab nii pateetiliselt ja võltsilt, aga ma ei oska seda teistmoodi kirja panna) läks nende valmimisse pole miski, mida ma saaksin lihtslt ignoreerida või unustada.

Ma avastasin nad plakatite kuhja keskelt.
Kuhjas.
Üksteise otsas.
TEIP. See sõna ei kõla pooltki nii kurjalt, kui ta peaks.
Teip.
Teip ja joonistuspaber.
Na võivad väga hästi üksteisega hakkama saada.
Paberi saab kinnitada aluse külge ja siis joonistada. Kasulik ja mugav. Teip on paberi tagumisel küljel ja pilt esimesel. Täpselt nii, nagu peab. (Jah, ma kirjutan oma blogi endale, nii et kui keegi arvab, et seda on igav lugeda, siis ma ei näe probleemi. Kusagil pean ma ennast ju välja elama ja teha seda oma kaaskodanike peal on pisut vähem esteetiline.)

Aga otseloomulikult see ei olnud nii. Teibitükid joonistuste tagumisel küljel olid kleepunud nende all kuhjas olevate piltide esimestele külgedele.
Üks valusamaid asju, mida ma üle tüki aja näinud olen. Ma hakkasin nutma kui ma seda nägin.
Ma nutsin veel rohkem, kui ma üritasin pilte üksteisest lahutada.
Mõnega läks paremini, mõnega halvemini.
Aga kõik, absoluutselt KÕIK said kahjustada.
Mõnel tuli joonistuse pealmist kihti pisut maha, mõnel jäid paistma liimijäljed. Okei, mitte mõnel vaid peaaegu kõigil. Ja see liim on maalriteibist!!! See EI kuiva niimoodi ära kui tavaline liim. Kurat küll, kas ma olen tõespoolest nii halb inimene, et mulle on aus niimoodi haiget teha? Jah, ma saan aru, et inimesed ei pruugi mõista kümnendikkugi sellest, mida need pildid mulle tähendasid, aga minu arust piisaks sajandikustki mõistmisekübemekesest, et taibata, et piltide kokkuteipimine ei mõju neile just positiivselt! Ma ei saa lihtsalt aru MIKS?
Miks?

Jah, ma tegin oma parima, et neist päästa.
Mu pisikene kuradikene kannatas ainult natukene liimikahjustusi ning ma teipisin ta seinale. Selle peale sai mu teip otsa.


Vabastasin ülejäänud pildid teibist nii hästi-halvasti kui võimalik ning laotasin need, mida ma tahtsid säilitada (ehk siis kõik peale ühe-kahe), oma voodile, sest ma jäin ööseks Urgu ja ma ei osanud neid kusagile mujale panna, kus oleks tõenäoline, et keegi neid ei puutuks, sest mu toas elab ikkagi veel kaks inimest, kes ei läinud ööseks ära.


Magamine läks natuke keerulisemalt, kui ma ootasin, ent peale produktiivset ja peaaegu magamata ööd läksin hommikul ühikasse, et natukenegi magada.

Ma jõudsin ühikasse, otsustasin, et panen pildid virna, seljad vastakuti, ja panen nad seniks kusagile kirjutuslauale ära, kuni ma magan.

Järgmine asi, mida ma nägin, oli see, et asjad mu voodi peal olid pisut paigast ära.
Ja nad ei olnud mitte lihtsalt paigast ära, vaid...

Noh... "Ingel" on läbi aegade üks mu lemmikpilte. Ta on tehtud täiesti teises stiilis kui ma tavaliselt kasutan. Hetkest, mil ta sai skännitud on ta veetnud aega mu ühikatoa seinal ja ma olen veetnud päris mitu pikka minutit lihtsalt seda vaadates. Kontrollides üle varjutust, katkenud jooni, rõõmustanud õnnestunud kujundite ja terviku üle. Jätnud meelde, kuidas teinekord paremini saaks teha, kuidas mõnes teises kohas saaks ära kasutada õnnestunud motiive... God damn, seda oli lihtsalt niisama ilus vaadata, ma armastan ta tiibu ja taust, mis on tehtud lihtsalt selleks, et tal oleks mingi taust... see taust aitas pilti lõpetada ja mul pole korrakski (noh, vähemalt niiapalju kui ma mäletan) tekkinud tahtmist sinna midagi lisada. (Jalad, jalad on liiga lühikesed, aga see on ka ainuke asi, mille pärast ma kurdan. Seelik pidi algselt olema natuke rohkem.. lateks ja näoilme väljendama midagi hoopis muud, aga need on asjad, mis lõppkokkuvõttes ei loe, sest ta töötab täiesti hästi ka nii nagu ta praegu on. Oli. On. Hmh.)

Nii. Üks mu aegade lemmikpilte. Joonistus, mis mu deviantARTi kontos kõiki kõige esimesena jõllitab. Pilt, mille eest ma küsiksin rohkem, kui ta väärt on.

Mida ma avastan... on see. Et ta on kortsus. Mitte üks-kaks kortsu. Põhjalikult. Ma EI KUJUTA ette, KUIDAS selline asi juhtuda sai. Tõsiselt. See oli palju kohutavam kui see, kui ma avastasin, et mu pildid on kokkuteibitud. Tal olid üpris pahad liimijäljed küljes, aga ta pääses sellest ilma muude probleemideta. Ja nüüd lähen ma pärast seda, kui ta on kõige hullemast säästetud, ühikasse, lähen oma voodi juurde, kuhu ma olen ta heausklikult lebama jätnud, lootes, et ehk liim kuivab ära ja ma suudan ehk midagi enamat teha, et teda korda teha ja ta on PÄÄSTMATULT RIKUTUD. Kortsutatud pilti ei ole võimalik enam korda teha. Ta ei ole enam kunagi korralik. Jah, on võimalik seda pisut siluda, teha sirgeks ja värki, aga jäljed, jäljed jäävad sinna igaveseks. Ja neid jälgi on palju. Liiga. Kuradi. Faking. Liiga. PALJU!!!
Ma ei saanud isegi korralikult nutta, sest mu õde magas ja ma tahtsin nii väga ta peale karjuda ja ta täis sõimata, aga see polnud kõige intelligentsem idee sel hetkel, nii et ma lihtsalt nutsin vaikselt, vaatades seda kahju, mida mulle tekitatud oli. Mina isiklikult hindan seda pilti hetkel umbes 500 eegule, mis ta tegelikult väärt on, seda ei saa keegi mulle öelda, sest kunstil ei ole päriselt ju hinda. Ja kroonid ja dollarid ja eurod ei tähenda siinkohal mitte midagi.

Ausõna, ma ei tea, kas ma tahan teada, mis nendega juhtus või mitte...

See pilt polnud ainus, aga see oli kõige olulisem ja valusam ja kõige enam kannatada saanud asi. Hobusel oli auk keskel. Nagu auk. See ei ole isegi loogiline mitte. Nagu WTF? Nagu miks? K u i d a s?
Ja veel mõned asjad olid kortsus. Just need, mis mulle enam korda läksid. Ma ei mõista. Tõsiselt. Ma ei ole ju nii halb inimene, et minuga sellised asjad juhtuma peaks?
*Oeh*

Tõstsin siis pildid voodi pealt ära, läksin magama ja üritasin ennast veenda, et tegelikult olen ma ikka veel Urus, magan Kärtsu peal ja pilte nägin ma ainult unes. Seda polnud eriti lihtne uskuma jääda. Õnneks jäin ma mingi hetk piisavalt poolunne, et ma ei pidanud selle peale enam mõtlema.
Mingi hetk tõusis Leila üles, kuulsin seda läbi une. Lõpuks ma lihtsalt ootasin, et ta ära läheks, sest ma ei tahtnud temaga rääkida, kuna ma olin lihtsalt liiga vihane selleks. Aga noh, lõpuks mul viskas üle ja ma tõusin üles ja panin arvuti tööle, et uudiseid lugeda.
Arvuti jamas millegagi, tegin restardi ning otseloomulikult olid ära kadunud mu Firefoxi Bookmargid. Ma vihkan seda, kui see juhtub. Aga jah, Leila lahkus mingi hetk ning olles saanud Lohelt eile teipi, täiustasin mõnede plakatitega toaseinu.

Midagi juhtus täna veel, mis pani mind mõtlema selle peale, et täna on ikka kuradi sitt päev ja ma ei ole kindel, mis see oli. Urus ei saanud ma alguses netti kah.

Häh.

Life sucks.

I'm so not going to suck it back.
God damn.
Yeah.

*Something deep*