...ja siis sa jooksed üle külmunud ning õrna lume alla peitunud maa. Keep lehvib ja takistab ning higi on tuules külm nagu öö ja hingata on aina raskem. Aga sa oled elus. Elus. Ja see on ainus, mis hetkel loeb. Võibolla märkad, et hoiad ikka veel käes murdunud mõõka, mille teral hangub ja härmab tume veri. Võibolla märkad õlas turritavast nooleotsast imbuvat valu.
Aga sul pole aega muuks, kui jooksmiseks.
Seal eemal, väikese igihaljuses rohetava puudesalu kõrval, seal, kus aurab soojaveeallikas, on laagripaik. Sa jõuad.
Ja kohe, kohe peaks hirnatama hobune, su oma imeilus hobune, kes...
Jah, sa seisatad. Hoolimata sellest, et jooksmine on elu. Sa seisatad. Osa sinust märkab käes poolikut mõõka, ent hetkel on ka poolik relv parem, kui mitte midagi, nii et sa pigistad selle veel tugevamalt pihku. Aga sa seisad puudesalu ääres, kus samas kõrval on allikas, mis on pooleldi kuumast veest tõusvasse uttu mattunud, ja sa vaatad, kuidas lõkkes kustuvad söed hõõguvad valgust. Su armsale, kallile hobusele, kes on su elu päästnud nii palju kordi. Su kiirele, ilusale Tähele, kelle kõri ja keha on lõhki rebitud, kelle silmad on veel hirmust pärani ja tema pehmest pruunist sametisest küljest voogavad välja soolikad. Ja veri, mis värvib lume erkpunaseks, aurab soojust ja surma.
Ning laagriplats on täis tallatud nende surnute jälgi, kellega sa oled külg-külje kõrval võidelnud, vaielnud, naernud, joonud pooltühjaks lugematu arvu kõrtse, kellesse sa oled õppinud suhtuma astusega, hoolimata sellest, mida sa neist alguses arvasid, kellega sa oled harjunud arvestama.
Kes oleksid pidanud olema elus ja sind päästma.
Sa üritad midagi mõelda, aga maailmas ei ole midagi peale aurava vere ja surma lõhna.
Kuusesalu poolt on aimata nooltega puu külge naelutatud laipa, kelle kõrval lamab ilmselt viimse hetkeni raevukalt võidelnud hundi pooleks raiutud keha.
Kerge tuulehoog hajutab allika kohalt udu ja paljastab seal ulpiva linalaka haldjaneiu, kelle erksinised silmad on pärani ja kelle juuksed heljuvad ja liiguvad vees nagu oleksid nad elus.
Ja rohkem kedagi ei paista, aga sa tead, et nad kõik - KÕIK - on surnud.
Ja enne kui sa jõuad vajuda põlvili ja nutta või karjuda üle kogu maa või põgeneda või, või... Enne ükskõik mida kuuled sa selja taga hääletut heli - kellegi kuulmatut astumist - ja keerad ümber, kogu keha katmas külm higi ja hirm ning karjatad ja tõstad oma murdunud mõõga ja...
... ja veeratad ühe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar