Mul on täitsa huvitav olla.
Magan ja olen ärkvel ka.
Hommikul sai Marget segatud, ta on haige, aga mul ja Elinal oli vaja printida.
Sellega läks kiireks, aga sai hakkama.
Mu esseed on KOHUTAVAD.
Okei, isegi hullemad.
Ma ei saa elu sees SELLISTE jõleduste eest C-d. Eriti kui hindajaks on selline (vähemalt näiliselt) kohusetundlik tädi, nagu meil on.
Miks ma siis üldse vaeva nägin?
Lootus.
Lootus on lollide lohutus.
Jep.
Nii et ma jään lootma.
Imet.
Suurt, suurt imet.
No igatahes, printisime ja kadusime seminari. Kuna meil olid kahepeale ühed vastused, jagasime lehed omavahel ära ja mulle kippusid valed lehed jääma. Ja ma magasin seal. Väga huvitav tunne oli. Mitte just meeldiv, aga omapärane. Ma olin kontaktne, aga mu keha üritas magada=P. Sain kuidagi punkti kirja ja sealt kaduda.
Inimesed võiksid magada nagu delfiinid. (Kui sa ei tea, kuidas delfiinid magavad... Use the Google, Luke!)
Ee... aa, siis ma hakkasin ära minema ja avastasin, et mu pabertuub on kadunud. See jublakas, mille sees hoida rullitud A2 paberit joonistamiseks. Ei leidnudki. Loodan, et jäi Marge juurde. Pole aimugi ausalt öeldes.
No käisin siis kunstipoest läbi, ostsin tõsiselt viimase raha eest kaks A2 paberit ja läksin joonistama.
Eile laenasin Mariliisilt 25.-. Paberi ostmiseks polnud raha. Muidu peaks hädakorral võibolla nädalagi vastu=P.
Ostsin selle eest mingi magusa kringli, et öösel aju glükoosi saaks ja õnnelik oleks ning ühe saia, et oleks midagi süüa:). Õnneks mul mingit määret või midagi ei ole. Nii et see kestab ehk kauem. Kuigi... ma peaks homme raha saama. Emme saadab, kui hästi läheb. See oleks tore.
Joonistamises. Seal otsisin tükk aega tühja pukki. No pukke oli, aga ühed jublakad jäid puudu, et neid kasutada. Ei viitsi selgitada lähemalt, see pole eriti oluline ka. Igatahes leidsin lõpuks aknalaualt jublakad ja sain joonistama hakata. Joonistasime portreed:). Mingi vana tädi oli seal. Ma otsustasin kiiresti teha, et õppima ja magama jõuda. Mul oli õnnestunud pliiatsid maha unustada=/. Ma ei tea kuidas. Ja kuhu. Ei ole neid leidnud. Mõtlesin, et äkki on koti mingis nurgas ikkagi, aga praegu ei viitsi kontrollida. Laenasin kelleltki ühe HB. Kõlbas täitsa hästi.
Õpetaja kiitis mu joont:)
Pilt tuli selline visandlik, sest ma olin seal mingi pool tundi. Siis tulin ära. Jäi meelde isegi üüri kohta rääkimas käia. Nad lubasid uue kirja saata. Loodetavasti jõuab see kohale seekord.
Ja nüüd tulin siia, tegin kanget musta teed ja tunnen end laibastununa.
Uni on ea.
reede, 31. märts 2006
Z?
Ma paremat pilti ei leidnud.See on lihtsalt illustreerimaks pealkirja.
Nny.
Mul on kõik Nny koomiksid plaadi peal:).
(Suured tänud Loomolendile!=D
Ma unustasin vist teda korralikult tänada... Aga tähh igatahes=P)
Otsustasin, et magama pole mõtet minna.
Sina, kes sa seda loed hommikul vara, helista mulle või ütle mulle MSNis, et sa saad mulle kohvi anda!
Ma pean veel kooli minema ju=S.
Why bother to let out the monsters inside your head? To show them to everyone, to let them see you're mad, mad to all that is normal around you? Let them stay inside your comfortable and cosy little darkness, which is your mind. Yes. That's what I'd do. But I don't have monsters inside my head. I only have a cockroach named Albert who was climbing on the fridge a while ago. And I have a wish to sleep, because it's a bit late. Not that I'm tired. No. Not now. But I know how it will feel during the day, when I walk around without understanding wtf is going on. And I don't know why I'm writing in English now. The beginning just sounded nicer like that. But I'm too lazy to change the language in the middle of writing. Yeah. Like... um... Uhuh. I get Jhonen's idea about night and sleep. Though I can't remeber exactly what he said about it. I'm just in this interesting phase, where my body wants to sleep and my minds is awake. Sorta. So I don't quite get everything. I want coffee. But I'll settle with tea.
Actually I wanted to say something.
And I think it was something else than saying that writing about what's on my mind isn't working in a positive way. It only made me more miserable for a while. I mean, it is like facing your monsters. You know they're there. You're not always happy about it, but it's just something that is. And then you see them one day, face-to-face. And they look... monsterous. And you have to think about them. And know they're there, looking... monsterous. And you can't hide them that easily any more. Nah, it's not that bad, just I prefer not to think about bad things if it doesn't change anything.
Um...
I don't know why I wanted to write.
Cool...
Uuh, I wanted tea!=)
I wanted to finish this post with a picture of some Monstrous thing, but I didn't find any proper monstrous pictures at first sight and I didn't bother to look further, so you'll just have to imagine it yourselves.
Päriselt
Pean õppima. Kell on palju. Oijah.
Niu.
Enivei. Mitte sellele ei mõelnud ma praegu...
Ma olen juba mõnda aega mõelnud, millest ma siia kirjutan.
See on minu päevik siin põhimõtteliselt.
Päevik ja lihtsalt niisama kurtmise ja spämmimise koht.
Aga millest ma põhiliselt kirjutan on mu elu. See, mis minuga juhtub. Lihtsalt mõne päeva, sündmuse kirjeldus.
See ei ole ju kõik.
Mu päevades toimub palju enamat.
Kõik, mida ma tunnen, millest mõtlen, mida pean oluliseks.
Et siis see, mis olen päriselt mina.
Kõik, mida ma päriselt tunnen.
Jne.
Miks ma sellest ei kirjuta?
Selleks, et keegi võib seda lugeda?
Vist mitte.
Või siiski?
Ma ei ole põhjustele mõelnud.
Ma võin näida pinnapealne. Inimesena, keda ei huvita miski peale selle, mis on kohe silme ees.
Aga see pole tõsi.
Ma mõtlen palju ja igasuguseid põnevaid asju.
Enda jaoks tähtsaid, see tähendab.
Aga ma ei ole kunagi pidanud vajalikuks neid eriti kellegagi jagada.
Esmapilgul võin ma tunduda ehk pisut... ma ei tea, ütleme, et kerglane või midagi. Nagu ma ei hooliks. Nagu ma ei peaks asju tähtsateks. Et lihtsalt libiseda läbi elu, ilma midagi olulist tegemata, mõtlemata, rääkimata, arutamata...
Aga see pole päris nii ju.
Ma lihtsalt ei räägi väga tihti tõsistest asjadest. Või lihtsalt asjadest, mis on olulised.
Ma teen tihtipeale nalja. No nii hästi-halvasti kui parasjagu välja tuleb. Aga mulle ei meeldi olla tõsine. Mitte selles mõttes, et morn, sellega ma saan hakkama, kui tuju tuleb. Ja vahest tuleb. Aga see läheb kergesti üle, kui ma tahan.
Aga selles mõttes, et mitte nalja teha. Olemata kerglane.
Ma ei tea ausalt öeldes, miks.
On niipalju lihtsam hoida kõik oma mõtted endale ja teha näiteks näljahädast rääkides nalja kui rääkida tõsiselt, mis elu mõned peavad elama.
Teate seda anekdooti, kus jõuluvana sõidab oma lendavate põhjapõtradega saaniga üle aafrika ja nälgivad kõhetud lapsed hüüavad ta poole ja küsivad, kus nende kingid on ja jõuluvana viibutab pahaselt näppu ning ütleb, et kinke saavad ainult need lapsed, kes hommikuti korralikult putru söövad?
Ehk kardan ma täiskasvanuks saada?
Ilmselt mitte. Ma arvan, et ma olen täiskasvanuks saanud juba ammu. Miskine lapsikus jääb muidugi alati meisse kõigisse ja see on tore. Aga siis kui kõik teised rääkisid koolis kuidas nad ikka vanematega tülitsesid ja rääkisid eelmisest diskost, mõtlesin mina, et wtf, grow up you kids, for christ sake! Ok. Loomulikult ma päris nii ei mõelnud, aga point on igatahes umbes selline. Ja täiskasvanuks saamine kui selline ei ole mind kunagi hirmutanud ju? Ainult see elu, kus tuleb liigselt arvestada ülejäänud maailmaga, aga sellest ma saan üle. Lihtsalt tuleb aru saada, et kõik teised on samamoodi inimesed kui ma isegi. Ja sellest olen ma juba aru saanud. Täiskasvanuid ei ole olemas. On ainult lapsed, kes sellest aru ei saa.
Võibolla on asi selles, et ma üritan inimestele meeldida ning nende naerma ajamine aitab ses suhtes.
See võib võimalik olla.
Mulle on ikkagi alles jäänud mingi osa sellest meeletust ebakindlusest, mis põhikoolis osa minust oli. Keskkoolis taganes see vaikselt ja nüüdseks on seda ainult killuke jäänud, aga alles on see ikkagi, et tulla tagasi kõige ebasobivamatel aegadel. Nagu... hakkad kellelegi helistama ja siis hüppab see sulle kallale ja sa ei julge enam helistada. Lihtsalt. Et ÄKKI. Ja MIS äkki, seda sa kas ei tea või on see äkki nii mõttetu, et endalgi hakkab imelik. Aga helistada lihtsalt EI SAA.
Sest äkki...
Aga üldiselt suudan ma praegu sellest üle olla. Ja seda ei juhtu tihti. Õnneks. Sest see on ääretult nõme asi.
Et siis igatahes. See võib olla üks põhjusi. Üritada inimestele meeldida. Jah.
See on üks koht, kus mu ebakindlus ikkagi välja lööb. Ma kardan, et ma ei meeldi kellelegi.
Ok, nii kaugele see ei lähe. Ma kardan, et mind talutakse ja unustatakse. Et minust ei hoolita väga. See ei kehti üldiselt ainult heade sõprade puhul. Ja kaine mõistus siinjuures väga ei aita.
Mul on niigi raske inimestega tuttavaks saada.
Mõnda võib see ehk imestama panna.
Aga võõrastega rääkima hakkamine nõuab mult ikkagi suurt julgust. Ja ma ei oska kunagi midagi rääkida.
Selleks saangi ma ekstravertsete inimestega paremini läbi, mis pole ka mingi ime. Kui keegi räägib palju, on mul endal lihtsam, ma ei karda, et ma pean meeleheitlikult midagi välja mõtlema hakkama...
Ja see on samuti asi, millele ma üldiselt ei mõtle. See lihtsalt on.
Ja teinekord ma võin vabalt mitu tundi järjest rääkida.
Kõik oleneb teisest inimesest.
Mõnega pole lihtsalt midagi ühist, aga nii see juba kord on, kõigiga, eksole.
Ja veel üheks põhjuseks, mis ei lase mul tõsine olla, on kodu.
Perekond siis täpsemalt.
Nõmedus.
Mul on tore perekond.
Üldiselt.
Põhimõtteliselt.
Teoreetiliselt.
Mida iganes, eksole...
Point on selles. Me kõik oleme üldiselt toredad inimesed.
Kõigil on muidugi omad vead.
Need las olla.
Pole olulised.
Aga üldiselt rääkides.
Noh.
Me lihtsalt ei räägi üksteisega.
Nagu tõsiselt.
Ma elan praegu Tartus ja käin võibolla kaks korda kuus kodus ja kas ma helistan koju ja tunnen puudust kõigist? Mõnikord ma näen ema msn-is ja siis ta küsib, kas ma koju tulen ja kas ma ikka õpin.
Ma mõtlesin just praegu esimest korda, et ma pole vist kordagi kodust puudust tundnud. Mitte millestki seal.
Nagu koduigatsuse mõttes.
Ma olen tahtnud kodust head arvutit. Photoshoppi tegelikult ainult, kui täpne olla. Telekat mõnikord, kui midagi head on tulemas. Sooja ahju ja oma tekki, kui külmad ilmad olid.
Aga ma oleks sama hästi jäänud rahule ka mõne teise photoshopiga arvutiga, mõne suvalise telekaga, mõne muu sooja tekiga.
Kui ma käin kodus, siis ma teen nalja, et ma käin seal ainult pesu pesemas ja süüa saamas.
Päriselt polegi see eriti naljakas.
Kiisut on muidugi tore kaissu võtta ja kutsaga jalutamas käia ja sooja ahju vastas istuda ja telekat vaadata ja kohvi juua.
Aga see ei peaks olema see, mis on kodu.
Kodu... kodu peaks olema midagi enamat, kui koht, kus pesu pesemas käia!
Perekond peaks olema see, mis aitab kodu luua.
Mul oli vahepeal MSNi nimes kirjas, et Tartu on kodu. Ma mõtlesin seda tõsiselt. Ma tulin ükskord peale nädalavahetust kodus Tartusse, astusin ühikas oma tuppa ja tundsin, et ma olen koju tagasi jõudnud.
Siin on midagi, mida kodus ei ole.
Armastust.
Ma ei tunne end kodus armastatult.
Mitte, et mind halvasti koheldaks.
Me teeme õdedega nõmedaid nalju, jah. See on see õeluse ja vendluse teema, eksole... Õed ei peagi läbi saama omavahel.
Aga ma tahaksin, et ma saaksin teinekord minna koju ja kui tahtmine on, siis lihtsalt oma õdesid kallistada!
Ma ei saa seda teha praegu.
See oleks "imelik".
Ja ma tahaksin, et kui ma läheksin koju, siis mind nähes esimese asjana ema naerataks.
Ja ma tahaksin, et ma saaksin isaga rääkida. Isa lihtsalt... on. Siin ja seal. Vahest on ja vahest pole. Tuleb hilja õhtul ja joob õlut ja jääb teleka ette magama mõne pikema filmi ajal ja ema käsib tal magama minna, kui norskamine talle närvidele käib.
Emale käib pidevalt kõik närvidele.
See on nõme.
Mulle käib närvidele, et emale kõik närvidele käib.
Ma tahan, et kõik oleksid rõõmsad kogu aeg.
See mulle vist kodus ei meeldigi.
Keegi ei naerata nii tihti, kui ma tahaks.
Ma mõtlen, lihtsalt niisama.
Nalja me teeme tihtipeale. Õdedega nõmedaid nalju.
Nemad teevad minu üle nalja.
Mina nende üle eriti nalja ei tee.
Sest mulle teeb ikkagi haiget, kui mu üle naerdakse.
Pidevalt, ma mõtlen.
Vahetevahel enese üle naermine on tervislik.
Aga kui seda tehakse päevas mitu korda, siis see ei ole hea. Üldse mitte.
Aga kui ma solvuksin konkreetselt ja ütleksin neile, et see oli valus, mis nad just ütlesid, oleksid nad pigem õnnelikud, et nali täppi läks. Ja teeksid sel teemal nalju tihemini edasi.
Ma teeksin ilmselt samamoodi.
Aga mitte nii tihti.
Ma ei taha teiste üle nalja teha, kui see kellelegi haiget võib teha.
See on nõme.
Nad ei saa sellest lihtsalt aru. Vähematl ma saan aru, et nad teevad ainult nalja. Aga see ei ole alati lohutus.
Esimesel semestril nutsin ma kodus käies tihtipeale. Sest seal oli nõme. Mu vanem õde kiusas mind.
Ema ka.
Ja nad ei saanud üldiselt arugi, kuidas see mulle haiget tegi.
Aga praegu on parem.
Leilal on oma poiss, kellega tal on alati piisavalt tegemist, et mind jäetakse üldiselt rahule.
Meelel on ilma Leilata igav ja ta peab minuga sõber olema, et tal kellegagi rääkida oleks. Ema... No enam ei tehta niipalju nalja minu üle, nii et tema läheb selle trendiga kaasa.
Mis on tore.
Ta on mind mitu korda nutma pannud tahtmatult.
Alati. Alati käisid mingid naljad selle üle, kui halvasti ma õpin, kui rumal ma olen, kui kole ma olen, kui paks ma olen.
Ma olen tark, ma tean seda. Laisk, jah. Aga tark. Õpin... no mitte väga hästi. Sest ma ei näe alati põhjust ja olen laisk. Ma ei ole eriti kole. Ma arvan, et ma ei ole kole. Ma tahaks, et mu nägu oleks vähem ümar. See on alati selline olnud, eriti palju seda parandada ei anna lihtsalt kaalu langetamisega. Paks ma ka ei ole. Võiksin kõhnem olla. Jah, loomulikult. Eriti arvestades, et mitte väga ammu ma olingi. Praegu see ei häiri mind, kui paks ma olen, kuigi natuke on küll plaanis alla võtta, et ma end ikkagi ilusamana tunneksin. Aga nad teevad ALATI minu üle nalja ja mitte kunagi Meele üle, kes on minust paksem! Miks? Pole õrna aimugi. Sellepärast, et ta ON paks?
Deem, ma ei kujuta ettegi.
See on nõme.
Ning ema on ka üks neist naljategijatest aeg-ajalt.
Isa vähemalt on selle koha pealt vait.
Aga ta on enam-vähem iga koha peal vait.
Teda on niigi harva näha kodus, sest ta käib ikka vanaisa juures garaazhis ja "joob meestega õlut". Kellega, ma täpselt ei tea, onu Kallega ja veel mingite külameestega. Aga see pole oluline, mind ei huvita, ta joob piisavalt vähe, et see käiks närvidele ainult emale, kellele käivad närvidele kõik asjad.
Ja siis on ta vahest kodus ja me vaatame kõik koos telekat. Hurray. Perekondlik meelelahutus.
Ja ilma telekata olemine on mind pannud mõistma KUI mõttetu telekas ikka on. Ma teadsin küll juba tundide kaupa telekat vaadates, et see on mõttetus, aga ma ei lasknud end siis sellest häirida.
Aga praegu ei suuda ma aru saada, miks raisata oma aega lihtsalt niisama mõttetusi vahtides, kui selle ajaga saab muid huvitavamaid mõttetusi teha.
Netis istuda.
Raamatut lugeda.
Joonistada.
Loomadega mängida.
Mida veel kodus teha saab...
Ee...
süüa...
ee, kindlasti on neid asju veel.
Edit: klaverit mängida. Just. Ja... ee...
Seal on meri.
Meri on hea.
Eelmine kord, kui ma kodus käisin, ei õnnestunud mul kordagi klaverit mängida, olgugi, et mul olid Igaühel on oma laul noodid kaasas, mis ma Karinilt sain. Lihtsalt alati, kui mul tahtmine oli, mängis telekas ja ma ei saanud.
Mu õele ei meeldi, kui ma klaverit mängin.
Ma ei mängi jah eriti hästi, so what?. Mina ei keela teda kunagi mängimast, aga ta ei tee seda muidugi.
Mulle meeldib klaverit mängida, aga ma lihtsalt ei saa.
Tuleb valida hetk, mil keegi ei vaata telekat (keeruline), ei maga (samuti keeruline), ei loe (jaa...) ega kuula raadiot (raadio kuulamiseks tuleb jälgida kõiki eelmisi punkte pluss järgmine). Ega käsi lihtsalt vait jääda, sest nad ei taha, et sa seda teeksid.
Ah.
Whatever.
Selle kõige kirjapanemine ei aidanud mind ausalt öeldes mingil moel.
Parem ei hakanud.
Halvem vist ka mitte.
Ma ei tea...
Lihtsalt elu on selline nagu ta on, miks üritada sinna midagi parata?
Always look on the bright side of life.
Pole mõtet end vaevata sellega, mis päriselt on.
Sest alati on kusagil mõni selline "päriselt", mis on pisutki etem.
Tuleb lihtsalt otsida...
Või midagi.
Kell on tegelikult palju.
Ja ma oleksin pidanud selle aja, mis ma siia kirjutasin, veetma õppides.
Mul on tahtmine see sissekanne kustutada, sest see tundub nii mõttetu.
Aga vahet ei ole.
Kui keegi loeb, siis lugegu.
Ma armastan oma perekonda ja nemad armastavad mind, aga me ei peaks liiga tihti kokku puutuma, siis saame me palju paremini läbi.
Just daily reports form now on, I guess.
Ma ei näe põhjust kirjutada sellest, mis on mu mõtetes, sest see on nagunii seal olemas ja oluline vaid minu jaoks.
Aga kirjutamine huvitavatest asjadest, olgu need siis positiivsed või negatiivsed kannavad vähemalt teraapilist eesmärki.
Headest asjadest on hea kirjutada. Halbadest saab alati midagi head leida või neist vähemalt õppust võtta.
Ning kõik asjad näevad tagantjärele meenutuste valguses pisut teistsugused välja kui "laivis".
Et siis jah.
Kui kellelgi on vaja, et ma oleksin päriselt-päriselt tõsine, siis võib mind ette hoiatada.
Alati kasulik.
Muidu oleneb inimesest, mõne seltskonnas olen ma alati pisut tõsisem kui mujal.
Yeah, whatever.
Mul on nii pointless tunne lihtsalt praegu.
Lähen õpin.
Niu.
Enivei. Mitte sellele ei mõelnud ma praegu...
Ma olen juba mõnda aega mõelnud, millest ma siia kirjutan.
See on minu päevik siin põhimõtteliselt.
Päevik ja lihtsalt niisama kurtmise ja spämmimise koht.
Aga millest ma põhiliselt kirjutan on mu elu. See, mis minuga juhtub. Lihtsalt mõne päeva, sündmuse kirjeldus.
See ei ole ju kõik.
Mu päevades toimub palju enamat.
Kõik, mida ma tunnen, millest mõtlen, mida pean oluliseks.
Et siis see, mis olen päriselt mina.
Kõik, mida ma päriselt tunnen.
Jne.
Miks ma sellest ei kirjuta?
Selleks, et keegi võib seda lugeda?
Vist mitte.
Või siiski?
Ma ei ole põhjustele mõelnud.
Ma võin näida pinnapealne. Inimesena, keda ei huvita miski peale selle, mis on kohe silme ees.
Aga see pole tõsi.
Ma mõtlen palju ja igasuguseid põnevaid asju.
Enda jaoks tähtsaid, see tähendab.
Aga ma ei ole kunagi pidanud vajalikuks neid eriti kellegagi jagada.
Esmapilgul võin ma tunduda ehk pisut... ma ei tea, ütleme, et kerglane või midagi. Nagu ma ei hooliks. Nagu ma ei peaks asju tähtsateks. Et lihtsalt libiseda läbi elu, ilma midagi olulist tegemata, mõtlemata, rääkimata, arutamata...
Aga see pole päris nii ju.
Ma lihtsalt ei räägi väga tihti tõsistest asjadest. Või lihtsalt asjadest, mis on olulised.
Ma teen tihtipeale nalja. No nii hästi-halvasti kui parasjagu välja tuleb. Aga mulle ei meeldi olla tõsine. Mitte selles mõttes, et morn, sellega ma saan hakkama, kui tuju tuleb. Ja vahest tuleb. Aga see läheb kergesti üle, kui ma tahan.
Aga selles mõttes, et mitte nalja teha. Olemata kerglane.
Ma ei tea ausalt öeldes, miks.
On niipalju lihtsam hoida kõik oma mõtted endale ja teha näiteks näljahädast rääkides nalja kui rääkida tõsiselt, mis elu mõned peavad elama.
Teate seda anekdooti, kus jõuluvana sõidab oma lendavate põhjapõtradega saaniga üle aafrika ja nälgivad kõhetud lapsed hüüavad ta poole ja küsivad, kus nende kingid on ja jõuluvana viibutab pahaselt näppu ning ütleb, et kinke saavad ainult need lapsed, kes hommikuti korralikult putru söövad?
Ehk kardan ma täiskasvanuks saada?
Ilmselt mitte. Ma arvan, et ma olen täiskasvanuks saanud juba ammu. Miskine lapsikus jääb muidugi alati meisse kõigisse ja see on tore. Aga siis kui kõik teised rääkisid koolis kuidas nad ikka vanematega tülitsesid ja rääkisid eelmisest diskost, mõtlesin mina, et wtf, grow up you kids, for christ sake! Ok. Loomulikult ma päris nii ei mõelnud, aga point on igatahes umbes selline. Ja täiskasvanuks saamine kui selline ei ole mind kunagi hirmutanud ju? Ainult see elu, kus tuleb liigselt arvestada ülejäänud maailmaga, aga sellest ma saan üle. Lihtsalt tuleb aru saada, et kõik teised on samamoodi inimesed kui ma isegi. Ja sellest olen ma juba aru saanud. Täiskasvanuid ei ole olemas. On ainult lapsed, kes sellest aru ei saa.
Võibolla on asi selles, et ma üritan inimestele meeldida ning nende naerma ajamine aitab ses suhtes.
See võib võimalik olla.
Mulle on ikkagi alles jäänud mingi osa sellest meeletust ebakindlusest, mis põhikoolis osa minust oli. Keskkoolis taganes see vaikselt ja nüüdseks on seda ainult killuke jäänud, aga alles on see ikkagi, et tulla tagasi kõige ebasobivamatel aegadel. Nagu... hakkad kellelegi helistama ja siis hüppab see sulle kallale ja sa ei julge enam helistada. Lihtsalt. Et ÄKKI. Ja MIS äkki, seda sa kas ei tea või on see äkki nii mõttetu, et endalgi hakkab imelik. Aga helistada lihtsalt EI SAA.
Sest äkki...
Aga üldiselt suudan ma praegu sellest üle olla. Ja seda ei juhtu tihti. Õnneks. Sest see on ääretult nõme asi.
Et siis igatahes. See võib olla üks põhjusi. Üritada inimestele meeldida. Jah.
See on üks koht, kus mu ebakindlus ikkagi välja lööb. Ma kardan, et ma ei meeldi kellelegi.
Ok, nii kaugele see ei lähe. Ma kardan, et mind talutakse ja unustatakse. Et minust ei hoolita väga. See ei kehti üldiselt ainult heade sõprade puhul. Ja kaine mõistus siinjuures väga ei aita.
Mul on niigi raske inimestega tuttavaks saada.
Mõnda võib see ehk imestama panna.
Aga võõrastega rääkima hakkamine nõuab mult ikkagi suurt julgust. Ja ma ei oska kunagi midagi rääkida.
Selleks saangi ma ekstravertsete inimestega paremini läbi, mis pole ka mingi ime. Kui keegi räägib palju, on mul endal lihtsam, ma ei karda, et ma pean meeleheitlikult midagi välja mõtlema hakkama...
Ja see on samuti asi, millele ma üldiselt ei mõtle. See lihtsalt on.
Ja teinekord ma võin vabalt mitu tundi järjest rääkida.
Kõik oleneb teisest inimesest.
Mõnega pole lihtsalt midagi ühist, aga nii see juba kord on, kõigiga, eksole.
Ja veel üheks põhjuseks, mis ei lase mul tõsine olla, on kodu.
Perekond siis täpsemalt.
Nõmedus.
Mul on tore perekond.
Üldiselt.
Põhimõtteliselt.
Teoreetiliselt.
Mida iganes, eksole...
Point on selles. Me kõik oleme üldiselt toredad inimesed.
Kõigil on muidugi omad vead.
Need las olla.
Pole olulised.
Aga üldiselt rääkides.
Noh.
Me lihtsalt ei räägi üksteisega.
Nagu tõsiselt.
Ma elan praegu Tartus ja käin võibolla kaks korda kuus kodus ja kas ma helistan koju ja tunnen puudust kõigist? Mõnikord ma näen ema msn-is ja siis ta küsib, kas ma koju tulen ja kas ma ikka õpin.
Ma mõtlesin just praegu esimest korda, et ma pole vist kordagi kodust puudust tundnud. Mitte millestki seal.
Nagu koduigatsuse mõttes.
Ma olen tahtnud kodust head arvutit. Photoshoppi tegelikult ainult, kui täpne olla. Telekat mõnikord, kui midagi head on tulemas. Sooja ahju ja oma tekki, kui külmad ilmad olid.
Aga ma oleks sama hästi jäänud rahule ka mõne teise photoshopiga arvutiga, mõne suvalise telekaga, mõne muu sooja tekiga.
Kui ma käin kodus, siis ma teen nalja, et ma käin seal ainult pesu pesemas ja süüa saamas.
Päriselt polegi see eriti naljakas.
Kiisut on muidugi tore kaissu võtta ja kutsaga jalutamas käia ja sooja ahju vastas istuda ja telekat vaadata ja kohvi juua.
Aga see ei peaks olema see, mis on kodu.
Kodu... kodu peaks olema midagi enamat, kui koht, kus pesu pesemas käia!
Perekond peaks olema see, mis aitab kodu luua.
Mul oli vahepeal MSNi nimes kirjas, et Tartu on kodu. Ma mõtlesin seda tõsiselt. Ma tulin ükskord peale nädalavahetust kodus Tartusse, astusin ühikas oma tuppa ja tundsin, et ma olen koju tagasi jõudnud.
Siin on midagi, mida kodus ei ole.
Armastust.
Ma ei tunne end kodus armastatult.
Mitte, et mind halvasti koheldaks.
Me teeme õdedega nõmedaid nalju, jah. See on see õeluse ja vendluse teema, eksole... Õed ei peagi läbi saama omavahel.
Aga ma tahaksin, et ma saaksin teinekord minna koju ja kui tahtmine on, siis lihtsalt oma õdesid kallistada!
Ma ei saa seda teha praegu.
See oleks "imelik".
Ja ma tahaksin, et kui ma läheksin koju, siis mind nähes esimese asjana ema naerataks.
Ja ma tahaksin, et ma saaksin isaga rääkida. Isa lihtsalt... on. Siin ja seal. Vahest on ja vahest pole. Tuleb hilja õhtul ja joob õlut ja jääb teleka ette magama mõne pikema filmi ajal ja ema käsib tal magama minna, kui norskamine talle närvidele käib.
Emale käib pidevalt kõik närvidele.
See on nõme.
Mulle käib närvidele, et emale kõik närvidele käib.
Ma tahan, et kõik oleksid rõõmsad kogu aeg.
See mulle vist kodus ei meeldigi.
Keegi ei naerata nii tihti, kui ma tahaks.
Ma mõtlen, lihtsalt niisama.
Nalja me teeme tihtipeale. Õdedega nõmedaid nalju.
Nemad teevad minu üle nalja.
Mina nende üle eriti nalja ei tee.
Sest mulle teeb ikkagi haiget, kui mu üle naerdakse.
Pidevalt, ma mõtlen.
Vahetevahel enese üle naermine on tervislik.
Aga kui seda tehakse päevas mitu korda, siis see ei ole hea. Üldse mitte.
Aga kui ma solvuksin konkreetselt ja ütleksin neile, et see oli valus, mis nad just ütlesid, oleksid nad pigem õnnelikud, et nali täppi läks. Ja teeksid sel teemal nalju tihemini edasi.
Ma teeksin ilmselt samamoodi.
Aga mitte nii tihti.
Ma ei taha teiste üle nalja teha, kui see kellelegi haiget võib teha.
See on nõme.
Nad ei saa sellest lihtsalt aru. Vähematl ma saan aru, et nad teevad ainult nalja. Aga see ei ole alati lohutus.
Esimesel semestril nutsin ma kodus käies tihtipeale. Sest seal oli nõme. Mu vanem õde kiusas mind.
Ema ka.
Ja nad ei saanud üldiselt arugi, kuidas see mulle haiget tegi.
Aga praegu on parem.
Leilal on oma poiss, kellega tal on alati piisavalt tegemist, et mind jäetakse üldiselt rahule.
Meelel on ilma Leilata igav ja ta peab minuga sõber olema, et tal kellegagi rääkida oleks. Ema... No enam ei tehta niipalju nalja minu üle, nii et tema läheb selle trendiga kaasa.
Mis on tore.
Ta on mind mitu korda nutma pannud tahtmatult.
Alati. Alati käisid mingid naljad selle üle, kui halvasti ma õpin, kui rumal ma olen, kui kole ma olen, kui paks ma olen.
Ma olen tark, ma tean seda. Laisk, jah. Aga tark. Õpin... no mitte väga hästi. Sest ma ei näe alati põhjust ja olen laisk. Ma ei ole eriti kole. Ma arvan, et ma ei ole kole. Ma tahaks, et mu nägu oleks vähem ümar. See on alati selline olnud, eriti palju seda parandada ei anna lihtsalt kaalu langetamisega. Paks ma ka ei ole. Võiksin kõhnem olla. Jah, loomulikult. Eriti arvestades, et mitte väga ammu ma olingi. Praegu see ei häiri mind, kui paks ma olen, kuigi natuke on küll plaanis alla võtta, et ma end ikkagi ilusamana tunneksin. Aga nad teevad ALATI minu üle nalja ja mitte kunagi Meele üle, kes on minust paksem! Miks? Pole õrna aimugi. Sellepärast, et ta ON paks?
Deem, ma ei kujuta ettegi.
See on nõme.
Ning ema on ka üks neist naljategijatest aeg-ajalt.
Isa vähemalt on selle koha pealt vait.
Aga ta on enam-vähem iga koha peal vait.
Teda on niigi harva näha kodus, sest ta käib ikka vanaisa juures garaazhis ja "joob meestega õlut". Kellega, ma täpselt ei tea, onu Kallega ja veel mingite külameestega. Aga see pole oluline, mind ei huvita, ta joob piisavalt vähe, et see käiks närvidele ainult emale, kellele käivad närvidele kõik asjad.
Ja siis on ta vahest kodus ja me vaatame kõik koos telekat. Hurray. Perekondlik meelelahutus.
Ja ilma telekata olemine on mind pannud mõistma KUI mõttetu telekas ikka on. Ma teadsin küll juba tundide kaupa telekat vaadates, et see on mõttetus, aga ma ei lasknud end siis sellest häirida.
Aga praegu ei suuda ma aru saada, miks raisata oma aega lihtsalt niisama mõttetusi vahtides, kui selle ajaga saab muid huvitavamaid mõttetusi teha.
Netis istuda.
Raamatut lugeda.
Joonistada.
Loomadega mängida.
Mida veel kodus teha saab...
Ee...
süüa...
ee, kindlasti on neid asju veel.
Edit: klaverit mängida. Just. Ja... ee...
Seal on meri.
Meri on hea.
Eelmine kord, kui ma kodus käisin, ei õnnestunud mul kordagi klaverit mängida, olgugi, et mul olid Igaühel on oma laul noodid kaasas, mis ma Karinilt sain. Lihtsalt alati, kui mul tahtmine oli, mängis telekas ja ma ei saanud.
Mu õele ei meeldi, kui ma klaverit mängin.
Ma ei mängi jah eriti hästi, so what?. Mina ei keela teda kunagi mängimast, aga ta ei tee seda muidugi.
Mulle meeldib klaverit mängida, aga ma lihtsalt ei saa.
Tuleb valida hetk, mil keegi ei vaata telekat (keeruline), ei maga (samuti keeruline), ei loe (jaa...) ega kuula raadiot (raadio kuulamiseks tuleb jälgida kõiki eelmisi punkte pluss järgmine). Ega käsi lihtsalt vait jääda, sest nad ei taha, et sa seda teeksid.
Ah.
Whatever.
Selle kõige kirjapanemine ei aidanud mind ausalt öeldes mingil moel.
Parem ei hakanud.
Halvem vist ka mitte.
Ma ei tea...
Lihtsalt elu on selline nagu ta on, miks üritada sinna midagi parata?
Always look on the bright side of life.
Pole mõtet end vaevata sellega, mis päriselt on.
Sest alati on kusagil mõni selline "päriselt", mis on pisutki etem.
Tuleb lihtsalt otsida...
Või midagi.
Kell on tegelikult palju.
Ja ma oleksin pidanud selle aja, mis ma siia kirjutasin, veetma õppides.
Mul on tahtmine see sissekanne kustutada, sest see tundub nii mõttetu.
Aga vahet ei ole.
Kui keegi loeb, siis lugegu.
Ma armastan oma perekonda ja nemad armastavad mind, aga me ei peaks liiga tihti kokku puutuma, siis saame me palju paremini läbi.
Just daily reports form now on, I guess.
Ma ei näe põhjust kirjutada sellest, mis on mu mõtetes, sest see on nagunii seal olemas ja oluline vaid minu jaoks.
Aga kirjutamine huvitavatest asjadest, olgu need siis positiivsed või negatiivsed kannavad vähemalt teraapilist eesmärki.
Headest asjadest on hea kirjutada. Halbadest saab alati midagi head leida või neist vähemalt õppust võtta.
Ning kõik asjad näevad tagantjärele meenutuste valguses pisut teistsugused välja kui "laivis".
Et siis jah.
Kui kellelgi on vaja, et ma oleksin päriselt-päriselt tõsine, siis võib mind ette hoiatada.
Alati kasulik.
Muidu oleneb inimesest, mõne seltskonnas olen ma alati pisut tõsisem kui mujal.
Yeah, whatever.
Mul on nii pointless tunne lihtsalt praegu.
Lähen õpin.
kolmapäev, 29. märts 2006
Täna...
Täna avastasin ma, et täna on kolmapäev.
Täna.
Jep.
Ma pean õppima!!!!!!!:'C
Palju.
Sain ühe pildi skännitud.
Siin.
Otsin tööd vaikselt.
Lähen keskkooli lõpueksamitele vaatlejaks=B.
Raha eriti palju ei saa, aga midagi siiski.
Mm... kui transpordile eriti ei kuluta, peaks Rabarocki või HRLi pileti kätte saama kokkuvõttes...
Jah.
Busy nüüd jälle=)
Täna.
Jep.
Ma pean õppima!!!!!!!:'C
Palju.
Sain ühe pildi skännitud.
Siin.
Otsin tööd vaikselt.
Lähen keskkooli lõpueksamitele vaatlejaks=B.
Raha eriti palju ei saa, aga midagi siiski.
Mm... kui transpordile eriti ei kuluta, peaks Rabarocki või HRLi pileti kätte saama kokkuvõttes...
Jah.
Busy nüüd jälle=)
esmaspäev, 27. märts 2006
Teen kaotatud aega tasa:)
Teen kaotatud aega tasa:).
Hulk poste lühikese ajaga=)
Hei, see on õige ju=P
Ainult miks see hidden peaks olema, sellest ma ei saa küll aru;)
Hulk poste lühikese ajaga=)
Your hidden talent is lying You are able to lie to anyone and get away with it. Sometimes you even do it for fun. You are specifically skilled at acting and bluffing during poker. And you know that to be a good liar you should give lots of details, to be a great one you give no details at all. Take this quiz at QuizGalaxy.com |
Hei, see on õige ju=P
Ainult miks see hidden peaks olema, sellest ma ei saa küll aru;)
Elu on lill
Tulin just joonistamast, pidime üksteist joonistama paaris. Ma tegin täitsa ilusa pildi, õpetaja tegi mingi komplimendi nina kohta, refleks oli hästi tehtud;). Aga sarnasust ma ei tabanud ja sellest on kahju=/.
No tore oli igatahes.
Ostsin poest kaks säästukohukest ja piima.
Sõin kohukesed ära ja joon nüüd piima, käin raamatukogus raamatuid ära viimas ja õppimiseks asju võtmas ja hakkan kirjutama.
Praegu chillin niisama netis. Loen vast Full Metal Alchemisti veidi. See on põnev:).
Vahetasin oma profiilis pildi ära, aga ta pole seda veel muutnud...
Ok, polnudki midagi öelda tegelt.
Jumala ilus ilm on. Nagu kevad oleks päriselt kätte jõudnud:).
Kella keerati vahepeal. See on paha. Õhtul pole hullu, ainult kummaliselt valge on...
Aga hommikud on kurjad;).
Ja Töll tuleb varsti jälle Tartu!
Ma pean raha teenima.
Ok, hiljem kirjutab.
No tore oli igatahes.
Ostsin poest kaks säästukohukest ja piima.
Sõin kohukesed ära ja joon nüüd piima, käin raamatukogus raamatuid ära viimas ja õppimiseks asju võtmas ja hakkan kirjutama.
Praegu chillin niisama netis. Loen vast Full Metal Alchemisti veidi. See on põnev:).
Vahetasin oma profiilis pildi ära, aga ta pole seda veel muutnud...
Ok, polnudki midagi öelda tegelt.
Jumala ilus ilm on. Nagu kevad oleks päriselt kätte jõudnud:).
Kella keerati vahepeal. See on paha. Õhtul pole hullu, ainult kummaliselt valge on...
Aga hommikud on kurjad;).
Ja Töll tuleb varsti jälle Tartu!
Ma pean raha teenima.
Ok, hiljem kirjutab.
pühapäev, 26. märts 2006
Tellimine:
Postitused (Atom)